Sel aastal esilinastunud kodumaiste täispikkade mängufilmide pealkirjadest laenates võib tänavust filmisaaki võrrelda risttuules mitme kuuga maastikuga nullpunktis, kus hõljub kirsitubaka hõng. Iga sõnaga kaasnev omaette tähendusväli tekitab peidetud mõistete labürindi, mille harutavad lahti need, kes on kodumaiseid filme kinos vaadanud. Täispikkade mängufilmide puhul on see olnud võimalik, animatsioonide ja tõsielufilmide puhul ei saa seda aga väita.

Mõne eelmise aastaga võrreldes oli tänavune filmisaak suhteliselt kesine või parem oleks öelda hea keskmine: esilinastus neli täispikka kodumaist mängufilmi, (lisaks veel kaks, mis valmisid kaastootmises), kuus lühimängufilmi, kuus animatsiooni ja 22 dokumentaali, neist kaheksa ETV „Eesti lugude” sarjas. Asi pole aga niivõrd filmide arvus, vaid selles, mida vaataja sealt sai, ja mis jääb meelde eripärase või enneolematuna.

2014 oli tugevate debüütide aasta. Esimese täispika filmi tegid esilinastuste kronoloogilises järjekorras Martti Helde („Risttuules”), Jaan Toomik („Maastik mitme kuuga”), Katrin Maimik („Kirsitubakas”) ja Mihkel Ulk („Nullpunkt”). Tuntud nimedest saab siia kõrvale tuua Ilmar Raagi (koostööfilm „Ma ei tule tagasi” Venemaaga) ja Andres Maimiku („Kirsitubaka” kaasautor), Jaak Kilmi piirdus sel aastal vaid lühimängufilmiga (koostööprojekt „Prügi mahapanek keelatud” Läti kineastidega). Hooandja abil rahastust otsinud Veiko Õunpuu „Roukli” pole veel esilinastuseni jõudnud.

Vaataja on kodumaised mängufilmid väga hästi vastu võtnud: kõiki linastunud pikki filme toetab arvestatav vaatajaskond. Kõige edukamaks osutub ilmselt noortefilm „Nullpunkt”, mis kogus ainuüksi esimese nädalavahetusega 18 000 vaatajat (võrdluseks võib tuua „Kirsitubaka” ja „Risttuule”, mille vaatajaid oli 20 000 ringis). See viitab nõudlusele noortefilmide järele. „Nullpunkti” tegijad on otsustanud selle niši täita igal võimalikul viisil, turustades Margus Karu romaani filmi, telesarja ja mobiilirakendusena – taas midagi, mida pole siinmail sedavõrd ulatuslikult enne tehtud. Noorte režissööride Mihkel Ulgi „Nullpunkt” ja Martti Helde „Risttuules” on kaks äärmust, mille vahele moodustuvale mõttelisele kangale mahuvad ka ülejäänud sel aastal esilinastunud täispikad mängufilmid. Ulgi ja Helde filmid on äärmiselt erinäolised, ehkki tegijad ise on peaaegu põlvkonnakaaslased. Martti Helde valis ajaloosündmustel ja küüditatute kirjadel põhineva linatöö vormiks eesti filmis seniolematu tableau vivant’i, püstitades sel raskel perioodil kannatanutele kinolinal klaasristist püsivama monumendi. Helde filmi aines on ajalooline ja tõsieluline, vorm eksperimentaalne. Ulgi film põhineb Margus Karu autobiograafilisel romaanil ning räägib tänapäeva noortest. Ulk on aga välistanud sealjuures vormikatsetused ning andnud toimuva edasi hoopis traditsioonilisemas, isegi konservatiivses vormis. Algselt telesarjana kavandatud „Nullpunkti” sündmustik on tihe ja pingestatud, jutustus kulgeb dünaamiliselt ja lineaarselt, operaator püsib kindlalt suure maailma peavoolu filmitööstuse kehtestatud raamides. Kuivõrd ning kas tele- ja kinovariant üksteisest erinevad, näeb alles jaanuaris, kui „Nullpunkt” linastub ETV sarjana. „Risttuules” on seevastu kunstiline tervik, ainulaadne oma tardumuses. Helde on võtnud omaette riski esikfilmis välja tulla siinsele vaatajale harjumuspäratu vormiga, festivalidel on see end aga igati õigustanud. Auhindu on saadud kõikjalt, kus käidud: Mannheimist, Varssavist ja Thessalonikist. Helde filmi premeeriti ka Tallinna Pimedate Ööde filmifestivalil ja festivalikaar pole veel lõppenud. „Nullpunkt” ootab vastust veebruaris toimuvalt Berliini filmifestivalilt, kuigi võib arvata, et filmi sihtturg ja publik on eelkõige kodus. Festivalipotentsiaaliga on EKA maaliõppetooli juhataja Jaan Toomiku esimene täispikk mängufilm „Maastik mitme kuuga”, mille auhinnaring alles ees. Toomiku film läheb omas suunas, mängides argireaalsuse, unelmate ja painajatega. Mängufilmi-Toomik ei ole enam videokunsti-Toomik. Videokunsti sümbolismist saab mängufilmis rikastav element, visuaalse kunsti loomulik osa, mida mitmed eesti kineastid ei oska või ei julge kasutada. Toomiku maailm on ühtaegu unenäoline, nägemuslik ja ühtaegu käegakatsutavalt reaalne. Teatud kõrvalekaldele viitab juba filmi pealkiri „Maastik mitme kuuga”, mis kuuluks justkui maalile. Ja eks mängufilm olegi omamoodi loogiline jätk maalikunstile, installatsioonidele ning videokunstile, ehkki mängufilmi reeglid on mõnes suhtes hoopis rangemad ja meedium selles mõttes piiritletum. Toomik ei ole nende reeglite vastu eksinud ega ole püüdnud ka neid oma kasuks väänata. Ta loob maailma, kus vaataja tunneb ära argipäevased üksikasjad, ja paneb selle teenistusse sümbolistlikul tasandil töötava kujundiloome.

Katrin ja Andres Maimik on filmis „Kirsitubakas” rõhunud seevastu romantikale ja aistingutele: sookailu uimastav lõhn, mis seguneb kirsitubaka aroomiga, valged ööd ja suitsusaun, esimene kiindumus ning tähtsad pisiasjad. „Kirsitubakas” on kerge ja meeldejääv romantikafilm, millesarnast kodumaises filmis ei meenugi.

Tänu uutele lavastajatele on eesti filmis saanud teha oma esimese suurema rolli ka hulk uusi andekaid näitlejaid: Helde filmis mängis peaosa Laura Peterson, Maimikutel Maris Nõlvak, Toomiku filmis tegi näitlejadebüüdi Jaanika Juhanson ning Ulk tõi filmi hulga meeldejäävaid noori, alates filmi esipaarist Märt Piusest ja Saara Kadakust ning lõpetades tänavapätti mänginud Uku Aropiga.

Vaatajarühmadest jäid sel aastal tähelepanuta kõige väiksemad vaatajad, neile sobib kogu aasta saagist vaid Nukufilmis valminud Anu-Laura Tuttelbergi muinasjutuaineline animatsioon „Teisel pool metsa”. Kahjuks on animafilmid endiselt suurte mängufilmide varjus ning nende edust kuuleb tagantjärele. Sel aastal on juba edukad olnud Priit ja Olga Pärna „Lendurid koduteel” (Annecy võistlusprogrammis) ja Kristjan Holmi „Must stsenaarium” (peaauhind Trebonis). Enamik uusi animafilme esilinastus PÖFFi alafestivali „Animated Dreams” raames ja jäi seetõttu ka suurema tähelepanuta. Sellest on tuline kahju, sest kui mängu- ja ka dokumentaalfilmid jõuavad pärast esilinastust enamasti levisse, siis animatsiooni näeb ainult esilinastusel. Kunagi hiljem satuvad need ka teleekraanile, kuid nende selles kirjus kavas tabamine on juba pime juhus. Kinoomanik ei viitsi ilmselgelt pead murda, kuidas mahutada täispika mängufilmi järgi seatud kavva ebareeglipärase pikkusega anima- või väikesi dokumentaalfilme. Seadusega pandud kohustus eesti filmi näidata saab täidetud ka mängufilmide ja esilinastustega. Olukorda aitaks võib-olla leevendada „Animated Dreams’i” suurem iseseisvus korraldada seansse ka väljaspool PÖFFi ning animaprodutsentide aktiivsus suurte filmidega samaväärsete näitamisõiguste kättevõitlemisel. Dokumentaalfilme näeb kinos rohkem: need jooksevad kinos vähemalt nädala pärast esilinastust. Lõppeva aasta menukiks osutus Manfred Vainokivi „Riigivargad”, mis linastus ka Amsterdamis IDFA võistluskavas. Suuremal hulgal filmihuvilistest on aga senini nägemata Joosep Matjuse tänavune töö „Kajaka teoreem”, mis ei jooksnud üheski kinos.

Eesti filmiinstituudi juht Edith Sepp on välja toonud just sellesama produtsentide ja müügiagentide töö olulisuse, mis on aidanud kaasa ka Eesti-Gruusia ühistöö „Mandariinide” läbilöögile Ameerika filmiringkondades. Isegi kui Zaza Urušadze (ja Lembit Ulfsaki) film peaks välja jääma Oscarite nimekirjast, on juba senine edu – Kuldgloobuse ja Satellite auhinna nominatsioon – Eesti filmi puhul enneolematu. 2013. aastal valminud „Mandariinid” sai auhinna Mannheimis ja Varssavis, nagu ka „Risttuules” aasta hiljem. Arvestades Eesti kineastide edukust ka eelmistel aastatel, võib tõdeda, et Eesti filmi rahvusvaheline läbimurre on juba toimunud ning meil on filmitegijaid, kellelt ei oodata uusi filme mitte ainult kodumaal.