See koht, mille keskmes oli veel paar aastakümmet tagasi kirjandus, ei ole täitmata. Liberaalset avalikkust täidab tekstide ja sõnumite mass, millest suure osa moodustab verbaalne ja visuaalne müra. On mõned institutsioone esindavad privilegeeritud üksikkõnelejad, kelle puhul maagiline, ühendav kõneviis on oodatud ja isegi kohustuslik tänagi, aga need ei ole enamasti seotud kirjandusega. Tänase kirjanduse valitsev kõneviis on dekonstrueeriv ja sarkastiline ning avalikkuse keskmesse pääseb see juhul, kui kõnetab masse refleksidel mängiva piltkirja keeles.

Viimase viie aastakümne vältel eestlase lugemislaual olnud Jaan Krossi romaanides kõlab arhailine kultuurkeel: pikad, keerulised, arendatud, rikkas ajaloolises keeleregistris laused, mida enamasti ei kanna poeetiline metafoor, vaid mõtteprotsess, intellektuaalne loogika. Tema lausete selgrooks on mõtte haakumine, kausaalsuste esitamine pisut pateetilisel moel. Sellele paatosele, sellele pisut tõstetud kõneviisile on võõras tundelisus. Krossi romaanide tegelased on ka oma lihalikus, sentimenti ja kannatust hõlmavas olekus eelkõige intellektuaalsed olendid.

Krossi tekstide tõstetud oleku loob kõneviis, mille puhul sisust olulisemat rolli mängib vorm, s. o lause tihedus ja jätkuvus, jõuliste märksõnade sisendavad kordumised. Need (mis tahes kirjasõnas olulised) muusikalised omadused ei mõju teadvuse, vaid pigem alateadvuse tasandil. Ja polegi vastuolu selles, et tema raamatutes eksisteerivad lahutamatu tervikuna koos maagiline kõneviis ning tugev ratsionaalsus, mida vürtsitab kuiv skepsis, kuid mis enamasti siiski ei ulatu kibedate sarkasmideni.

Krossi jõud on tema keeles. Keel oli Krossi loomingus nii tööriist kui ka tugev märk – viide ajale ja ajaloole. Katkestatud ja keelatud või, pidades silmas rahvusliku ja riikliku iseseisvuse lühidust, otsekui olematu ajalooga eestlastele on see aja jätkuvuse ja sügavuse meeldetuletamine väga tähtis olnud. Kõikide tema raamatute sisuks on olusid trotsiv vaimse iseolemise püüdlus. Need kaks – aeg ja olusid trotsiv iseolemine – ületavad kirjanduse piirid ja nende pärast võib Jaan Krossi pidada üheks rahvuse eestkõnelejaks.

Millestki ammutavad kõik eestkõnelejad oma jõu. Kogu Krossi loomingule mõeldes tundub, et tema jõuallikaks oli eelkõige vaimse elusolemise instinkt kui selline – intellektuaalsele distsipliinile allutatud mõtlemisprotsess ja seda krooniv illusioonideta teadmine, ei midagi enamat. „Ma pole kunagi olnud ei võitlev ega passiivne ateist. Ma loodan, et kui saabub õige aeg, ei lükka jumal mind jalaga endast eemale,” ütleb küpses eas (aastal 2003) Kross ajakirjanikule, aga ütlemise toon on kerge. Jumalaeitajast Tammsaare kibedates sarkasmides on võrreldamatult rohkem igatsust ja valu…

Kirjandus ei ole avalikkuse keskmes ja uus aeg on mitmel viisil kummutanud (eksi)arvamuse, nagu oleks avalikkus kõigile avatud  ruum, kus jumalast äravalitud kõnelevad tõde ja ainult tõde. Avalikkus on kambrikeste süsteem, milles toimivad ühiskondlike hierarhiate, mõjupiirkondade, tõe- ja infomonopoli seadused.

Üksnes nende seaduste alusel saab täna ja on saanud minevikus sündida ka niinimetatud avalikkuse “kese”, milles siis valitseb kas kirjandus või reklaamiklipp. Erinevatel põhjustel ei talu või tunnista seda tõsiasja paljud inimesed.

Kuidas saavad oma võimu autoriteetsed ja oma autoriteetsuses justkui puutumatud eestkõnelejad ning kas ja mis rollis me neid üldse vajame? Need on tänase demokraatia küsimused, millele ei ole lihtne vastata. Mõned tahavad vabadust ja mõned autoriteeti ning leidub neid, kes ihkavad mõlemat korraga. Oleme ka küllalt näinud, kuidas autoriteet ja vabadus lömastavad vastastikku üksteist ja neid esindavaid institutsioone ning isikuid. Teame, et mõlemal – nagu ka ühe või teise puudumisel – on hind…