Uku Masingu ja Toomas Pauli valitud kirjad, kahe inimese kirjavahetus, on nii intiimne žanr, et tundub kohatu seda arvustada. Ma ei ole ilmselt ka objektiivne seda tegema, sest minu suhe nende kahe suurmehega ei ole neutraalne. Kuigi ma ei saa öelda nagu Toomas Paul, et „olen tohtinud näha Uku Masingut“, olen ma lugenud palju Masingu tekste ja julgen teda kõhklusteta pidada mind enim mõjutanud Eesti teoloogiks. Pauli tunnen seevastu isiklikult ja kaua ning pean teda elavatest Eesti teoloogidest oma suurimaks õpetajaks. Aga, nagu õpetab saksa teoloog Rudolf Bultmann, ei ole mõistmine võimalik, kui võtame selle suhtes, mida või keda mõista soovime, neutraalse, distantseeritud hoiaku. Mõistmine eeldab Bultmanni järgi võimet „sisse elada“ sellesse, mida või keda mõista püütakse.
Raamat sisaldab Masingu ja Pauli kirju aastatest 1963–1985. Kuna kirjad on järjestatud kronoloogiliselt, annab see võimaluse heita pilgu vaimsetele muutustele, mis autorid on aastakümnete jooksul läbi teinud. Muutused on tugevamalt hoomatavad Pauli puhul: kui ta varasemates kirjades on ebakindel noor mees, teoloogiatudeng, kes on pidanud võtma enda teenida ühe väikese maakoguduse (Ridala kogudus Läänemaal), saab temast aja jooksul Masingu kolleeg ning viimaks vaimne õpetaja paljudele. „Usalda ennast“ on Toomas Pauli vaimse kasvamise lugu.
Paul kirjutab juba oma esimeses kirjas: „Mõned viimased kuud vaevab eriti üks küsimus. See pole ju uus küll. Mis õigusega mina võtsin endale pimedana pimedate teejuhi osa? Paistab ausamana lasta kõigel jääda nii nagu ta on loomata illusioone. Kust ma võtsin selle julguse seista kui väejuht – teadmata mitte midagi õieti Meistri kavadest? Et me kogudused ja tööd kuivavad kokku, ei muuda selle küsimuse sisu, vaid teritab ainult. Mis lunastust ma pakun olles ise lunastamata?“ Või järgmises kirjas: „Mis mind kõige enam vaevab, on viimasel ajal mu amet. Õpetaja! Hingekarjane! …Vahel väldin mõtlemist teadlikult. Aga see rohi ei mõju kauaks. Mida ma pean kuulutama, et sel oleks mõtet? Ma ei otsi nähtavaid tagajärgi oma tööle (või petan ma ennast?). Aga ma ei oska midagi mõistlikku rääkida ei jutluses ega inimestele, kellega muidu kokku puutun. Kui ise oled tühi, ei saa ka teistele anda. Aga mis õigusega siis tohin sellele pretendeerida ja sellest elada?“
Ilmselt on iga noor ja kogenumgi vaimulik tundnud samu tundeid ja esitanud samasuguseid küsimusi. Teoreetiliselt on ju kõik lihtne: vaimuliku ülesanne on kuulutada rõõmusõnumit ehk evangeeliumi, sõnumit, et lõpmatu ja lõpliku vaheline piir ei ole ületamatu. Kuidas teha seda aga nii, et sõnum jõuaks tõepoolest kuulajani, puudutaks teda ja aitaks ka vaimselt edasi? Moraliseerida on kerge, kuid kiriku ülesanne ei ole lugeda inimestele moraali, vaid kuulutada evangeeliumi. Masingu vastused pole sageli otsesed, vaid üksnes ebamääraselt suunda vihjavad. Ta ütleb: „Küllap on siiski raske kirjutada, sest ükski inimene ei saa olla nii lahtine kellegi vastu, et see saaks talle vihjata teed. Mis muidugi pole ainuvõimalik ega paratamatult õige ka siis.“ Pealegi on täpseimgi lause ainult ligikaudne tõelisuse suhtes, mida see väljendada püüab. Kohati jääb mulje, et Masingu õpetamismeetodiks oligi mitte sõnastada valmis vastuseid, vaid ajendada küsijat mõtlema, kuni ta jõuab taipamiseni (nii nimetas Masing inimmeele äkilist avanemist millegi uue mõistmiseks).
Küsimused, millega Paul oma õpetaja poole pöördub, puudutavad nii lugemissoovitusi kui ka fundamentaalseid teoloogilisi ja filosoofilisi küsimusi nagu Jeesuse ristisurma tähendus või see, kuidas saada enesest välja. Arvestatava osa kirjadest (alates lk-st 60) arutavad Paul ja Masing uue testamendiga seotud küsimusi, mitmete kirjakohtade tõlgendusi ning kreekakeelsete sõnade tõlkimist. Minule on piibli tõlgendamist ja tõlkimist käsitlev osa erialaselt erakordselt huvitav ja ilmselt võiks see olla huvitav ka teoloogiatudengitele, kes tegelevad uue testamendi eksegeesiga. Uue testamendi kõrval kirjutavad Masing ja Paul aga ka muust sellega seotud varakristlikust kirjandusest: Tooma ja Filippose evangeeliumist (mõlemad tõlkis Masing ka eesti keelde), Tooma tegudest, Pseudo-Klemensi kirjandusest ning gnostilistest tekstidest, nagu Nag Hammadist leitud „Tõe evangeelium“. Neid tekste on Masing käsitlenud ka oma mitmetes artiklites. Palju on juttu ka budismi ja varakristluse paralleelidest, millest Masing oli rääkinud oma loengutes budismist. Sel kombel pakub Masingu ja Pauli kirjavahetus täiendust mitmetele teemadele, mida Masing on käsitlenud oma kirjutistes.
Pauli ja Masingu kirjavahetus on aga piisavalt mitmetasandiline, et pakkuda midagi ka neile, keda spetsiifilised uue testamendi ja varakristluse küsimused ei huvita. Muu hulgas võimaldab see ka väikese sissevaate omaaegsesse kirikuellu. Nii saame teada, milliseid küsimusi esitati 1984. aastal õpetajaameti kandidaatidele eksamil ning milline oli nende ettevalmistus. Mitmed küsimused, mida arutati tollases kirikus, on aktuaalsed ka praegu, näiteks küsimus abielu mõistmisest ja abielulahutusest, mis kerkis üles seoses agenda (kirikukäsiraamat) laulatuse korraga, või küsimus vaimuliku ameti mõistmisest. Saame teada, et kiriku seisukohti ei sõnastatud ka tollal märkimisväärselt teisiti, kui see toimub Evangeelses Luterlikus Kirikus tänapäeval.
Raamat oleks väärinud paremat toimetamist. Register raamatu lõpus on puudulik. Sealt on välja jäänud palju raamatus esinevaid nimesid. Olgu toodud vaid mõni näide: Ananda (lk 252), Aristophanes (lk 143), Ašoka (lk 102), Buddha (lk 33, 34, 37, 123 jm). Mõnede isikute nimi esineb moonutatud kujul: näiteks Irenosus (kirikuisa Eiranaios, ladinapäraselt Irenaeus) lk 111 või lk 161 esinev Teidemuller, kelles tuleb kindlasti näha religioonifilosoof Gustav Teichmüllerit (1832–1888), lk 160 mainitud Põld on kindlasti Harald Põld, mitte Hillar, nagu lk 489 on ekslikult registris väidetud. Loomulikult ei kahanda toimetamisvead raamatu sisulist väärtust, kuid raskendavad raamatu kasutamist õppe- ja teadustöös.