IV Pühalepa muusikafestivali vanamuusikakontsert „Arvo Haasma ja sõbrad“ 16. VIII Pühalepa kirikus.
Ettepanek kirjutada Pühalepa festivalist tuli kohe, kui olin kitsamas ringis rääkinud oma plaanist emigreeruda mõneks ajaks perega suvise Hiiumaa rüppe. Kuupäevade poolest oleksid sobinud vaid Helitroop ja In Spe lood ning vanamuusikakontsert „Arvo Haasma ja sõbrad“. Kontserte kuulata tundus tore plaan, kuid kirjutada pigem mitte. Meil leviv praktika, kus interpreedid kehastuvad kriitikuteks ja kirjutavad oma kolleegidest, tahab veel harjumist. Tõsi, pean tunnistama, et loetu kvaliteet annab enamasti toimetajatele siiski teatud alibi. Kindluse mõttes, et mitte ise vääratada, jätsin minemata In Spe lugude kontserdile. Kahetsen möödaläinud võimalust, kuid lootsin, et vaevalt Sirpi huvitab vaid üks kontsert …
Jõudsin oma pesakonnaga kirikusse mõni minut enne algust. Lehvivad festivalilipud ei jätnud kahtlust – olime õiges paigas. Positiivse üllatusena ei moodustanud me sugugi poolt külastajaskonnast ja kohavalik polnud enam teab mis lai. Üks hõredam pink oli päris ees ja see sobis hästi. Olime valmis kuulama kontserti „Arvo Haasma ja sõbrad“.
Eesti nii arvukate „isikukultuslike“ festivalide osas olen ma küllalt allergiline, kuid nüüd, kui tegu esmakordse koosmusitseerimisega, on see määratlus isegi põhjendatud. Kahjuks ei leia ma mingit vabandust kontserdi ainsale ebaõnnestumisele, selle pealkirjale – vanamuusikakontsert. Olen vahele jätnud lugematu arvu kontserte, mille reklaamist ei selgu mingit vihjet esitatava kohta. Nüüd olen saalis ja avan paksul kriitpaberil kauni festivaliraamatu. Kavas XVI sajandi lõpu ja XVII sajandi I poole heliloojad: Thomas Tomkins, William Byrd, Orlando Gibbons, John Dowland. Tundub põnev. Kui visuaalse ülevaatlikkuse tõttu on märkimata jäetud kogumikud, kust lood pärit, siis heliloojate eludaatumitest oleks siiski abi olnud. Pilk sõpradele. „Villu Vihermäe, Markus Kuikka, Mikko Perkola ja Dirigent ja laulja Endrik Üksvärav“ – kavalehelt mahakirjutamisel olin täpne.
Hilisrenessansi polüfoonia, olgugi et tehnilises mõttes mitte ilmtingimata keerukas, ei ole ansamblimängu poolest mingi projektirepertuaar. Kirjas ei ole peaaegu midagi peale nootide ja musitseerijatel tekib kergesti täieliku vabaduse illusioon. Ometi on tee väga kitsas, mis sest, et lummavalt ilus. Tegemist on kuulamise kunstiga ja see nõuab tavaliselt pikemat koosmänguperioodi. Seda suurem oli minu üllatus, kui ansambli kuuldepilt ei reetnud sugugi napivõitu ettevalmistusaega. Eraldi väärib märkimist Villu Vihermäe. Varasemast kogemusest ei ole mul kunagi tekkinud kahtlusi tema pillimänguoskuses, küll aga ei ole ma päris täpselt aru saanud, miks ta mängib barokktšellot. Teisisõnu, eelhäälestus, nähes teda gambaga, mida ta on tunduvalt vähem mänginud, polnud suurem asi. See muusika on ju triosonaadi bassist veel palju komplitseeritum. No ei uskunud ma oma kõrvu. Tark, täpne ja läbitunnetatud mäng. Keskkond loeb. Jään huviga ootama selle noore muusiku edasisi samme. Arvo Haasma hooleks oli seekord bassiliin. Väga kindel ja selge. Midagi ei jäänud puudu ega saanud ülearu.
Soome sõpradele olid jäetud ülemised hääled. Ka siin olid kõik polüfoonilised liinid kenasti jälgitavad, tegu ju igati kogenud gambistidega. Ehk isegi liiga. Mõne loo lõpunoodi messa di voce ülemises hääles paisus pigem aktsendiks, millele on raske leida muusikalist põhjendust. Pigem gambaspetsiifiline manerism. Ups, nüüd eksisin mina, sest sellele, suurepärast tervikut mitte ohustavale tähelepanematusele kulus ebaproportsionaalselt palju ruumi.
Viimane sõber, kes sellel kontserdil üles astus, oli suvehiidlane Endrik Üksvärav. Mitte tema suurepärane hääl ei ole see, millest tahan kirjutada, vaid viis, kuidas ta seda kasutas. Varem kuuldud tõotuse laul muusikalist „Mees la Manchast“ või solistiroll Berliozi reekviemis on pannud ehk kõrva kikitama, kuid nüüd laulis ta oma muusikat, just seda, mida olen tema esituses tahtnud ammu kuulata. Detailideni viimistletud, ent vaba. Esimeses laulus artikuleeris Üksvärav vaat et ülegi. Sain sellest õigupoolest aru alles siis, kui ta, arvestades kiriku igati sõbralikku akustikat, pisut tagasi tõmbas. Esitus, mis juba alguses oli palju enam kui nauditav, sai juurde erilise loomulikkuse, loovutamata piiskagi selgusest. Tavaliselt on selliste koosseisude puhul jutuks ka laulja ja instrumentalistide tasakaal. Siin oleks see teema selgelt kunstlik.
Terviku nautimisel olid suureks abiks laulutekstide väga kaunid tõlked. Kavalehel seisis noobli tagasihoidlikkusega: eesti keeles ümber jutustanud Margit Kariis. Kontserdi ja kogu festivali lõpulooks oli valitud William Byrdi laul „Ye sacred Muses“, mis lõppes sõnadega „Tallis on surnud ja Muusikagi on surnud“. Äärmisel juhul saab see olla vaid varjusurm – järgmise festivalini.
Kui meie külades mängitakse ja kuulatakse sellisel tasemel muusikat, siis on Eesti elamiseks kaunis paik. Kuulajad olid õnnelikud, mina tänulik ja nõnda ma, eneselegi ootamatult, paber näpus, Sirbi uksele koputasingi.