Üks on riigi staatusse kuuluvate moodustiste kiire emantsipatsioon pärast bipolaarse maailmapildi kokkuvarisemist ja nende arvu järsk kasv. 1990ndate alguses oli polaarsuse kadumine domineeriv trend ning väiksemail tegijail tekkisid ootused ja lootused, mida legitimeeris rahvusvahelise õiguse näilik konsolideerumine. See trend peegeldab ÜRO südames asuva dihhotoomia seda poolt, mida USA kommentaatorid nimetavad organisatsiooni maailmavalitsuslikuks, reeglite kehtestamise ja jõustamise ambitsiooniks. Teine domineeriv faktor viimase pooleteistkümne aasta jooksul on olnud USA kui suurjõu tõus ning mõju, mis on taas aktuaalseks tõstnud ÜRO algse funktsiooni suurriikide suhete reguleerijana ja konfliktide ärahoidjana. Kui ÜRO-le 1945. aasta kevadsuvel alus pandi, polnud Teine maailmasõda veel lõppenud ning maailmaorganisatsiooni üks peafunktsioone oli luua ühised mängureeglid peamistele võitjatele USA-le ja NSVLile. Täna, kuuskümmend aastat hiljem, pole see funktsioon kusagile kadunud. Ainult NSVLi asemel on nüüd kirju globaalkoalitsioon, mille peamine mure on USA kõrval ka endale mänguväljakul koht säilitada.
Seda ÜRO allakäiku animeerivat dihhotoomiat on raske üheselt ja ammendavalt kirjeldada. Lihtsam on vastasseise intuitiivselt grupeerida. Ühel pool seisaksid multilateralism, rahvusvaheline õigus, sõjalise jõu tõrjumine jms, teisel pool (USA poolt juhitud) sooviavaldajate entroopilised koalitsioonid, rahvusvahelise õiguse selektiivne tõlgendamine ning sõjalise jõu probleemivaba kasutamine.
Ühed mustad mõlemad?
Kahe leeri piirjooned pole kuigi selged. President George W. Bushi teise ametiaja ristisõda türannia vastu võrsub samadest juurtest, mis toidavad Euroopa Liidu globaalset visiooni. Sõltuvalt vaatepunktist esindab Bushi julgus oma põhimõtete eest jõuga seista mainitud juuri ehk autentsemaltki kui Euroopa Liidu eelistus kõigiga kõige üle dialoogi pidada. On küsitav, kas USA ja Euroopa tee on moraalses plaanis lõplikult lepitamatuiks süsteemideks lahknenud. Pigem esindavad USA ja Euroopa erinevaid ja osaliselt ühildamatuid väärtusi, mille juured seisnevad laias laastus ühes ja samas humanistlik-liberaalses ühtse ajalooga maailmapildis.
Veelahe USA ja Euroopa vahel pole alati samast kohast jooksnud. Briti kolumnist Simon Jenkins osutab pea sürrealistlikele paralleelidele Suessi kriisi ja Iraagi sõja vahel (Times Literary Supplement 24. IV), ainult selle vahega, et 1956. aastal oli sõjalise sekkumise poolt just Briti-Prantsuse koalitsioon, mis Jenkinsi kirjeldusel opereeris rumsfeldlike argumentidega. USA president Dwight Eisenhower apelleeris samal ajal ÜRO-le ja riikliku sõltumatuse puutumatuse printsiibile. Ka Prantsusmaa on üksi, ilma ÜRO Julgeolekunõukogu toetuseta sõjalisi operatsioone korraldanud. Veelahkme tulevik on üsna tume ja eetiliselt on pooled järjest enam ühed mustad mõlemad. USAd ei kontrolli jõu kasutamisel praegu tõesti miski, kuid oma multilateraalse maailmapildi arendamisel naaldub Euroopa Liit samas üha rohkem printsiibile ?eesmärk pühendab abinõu?. Hiina ja Venemaa tõstmine strateegilisteks partneriteks tõstatab vältimatult küsimuse, kas eesmärgid, mida taotletakse, on põhimõttelist laadi või on motivatsiooniks esmajoones vastukaalu pakkumine USA-le. ELi entusiastlikumad toetajad ülehindavad groteskselt ühenduse transformeerivat mõju nii Hiinale kui Venemaale. Nende viited Hiina ja Venemaa pühendumisele multilateralismile ja regionaalsele integratsioonile eiravad kriitikavabalt vastavate protsesside sisulist poolt (vt näiteks mõjukas briti think-tank?lane Mark Leonard, ?Why Europe Will Run the 21st Century?, 2005).
Unilateraalsed impulsid
häirivad jätkuvalt
Multilateralismi Achilleuse kand ongi selle lootusetu hägusus globaalses perspektiivis. Selles heiastub ka ÜRO suurim probleem: maailmaorganisatsiooni alustalaks on apellatsioon vormile, mitte sisu ühtsus. Vähemalt selles osas on USA moraalne pale palju helgem ja eesmärgid moraalikategooriates palju lihtsamini kaitstavad, kuna ta on üksi omaette poolus. Vastaspoolel esindab Euroopa Liit kahtlemata oma väärtusi, mis võivad lõplikus analüüsis üle trumbata isegi USA, kuid tema saatuslikuks nõrkuseks on vältimatu vajadus luua julgeolekunõukogus liite Venemaa ja Hiinaga. Samamoodi korrumpeerib multilateralismi rahvusvahelise õiguse ja globaalsete struktuuride primaarsuse jutlustamisest tulenev vajadus leppida nendesamade struktuuride sünnitatud värdnähtustega nagu Liibüa eesistujaroll ÜRO Genfi inimõiguste komisjonis (piirkondlik rotatsiooniprintsiip usaldas selektsiooni Aafrika riikidele).
Jugoslaavia ja Iraagi sõdadega kaasnenud debatt riikliku suveräänsuse piiride üle paljastas ÜRO suurima sisulise vastuolu. Kuigi teoreetiliselt on organisatsiooni üheks funktsiooniks maailma parandamine, ei ole ÜRO viimase 60 aasta jooksul olnud võimeline sünergiaks, st selle töö terviktulemus pole enamat liidetavate summast.
Suveräänsus on viimase instantsi väärtus ning ÜRO süsteemis puuduvad tõhusalt toimivad kõrgema astme korrektsioonimehhanismid, mis kvalifitseeriksid sõltumatust teatud kõrgematel kaalutlustel. ÜRO võimalik multilateraalne lisaväärtus on ikka ja alati tema liikmesriikide unilateralistlike impulsside pantvangiks, eriti ilmne on see julgeolekunõukogus. Seda oli näha Rwanda, Serbia ja Iraagi puhul. Paradoksaalselt on ainus tõhus viis globaalseid aateid edendada teha seda piisava jõu olemasolul väljaspool ÜROd. Mida USA ongi teinud, kas koos teistega või üksi.
Ülalöeldu mõte pole rünnata multilateralismi kui printsiipi, vaid osutada rahvusvahelise õiguse ja selle jõustamise vahendite puudulikkusele. On selge, et USA ?üksinda minek?, ükskõik kui idealistlik ja hästi kavatsetud, pole muu maailma jaoks soovitav kurss ilma checks-and-balances korrektsioonimehhanismideta, mis on USA enda poliitilise ülesehituse aluseks. Võim korrumpeerub jne. ÜRO tuleviku võtmeks on tasakaalu leidmine, mis võimaldab USA-l tegutseda rahvusvahelise seadusandluse raames. Selleks peavad painduma mõlemad pooled.
Eelmisel kuul ÜRO peasekretäri Kofi Annani poolt välja käidud reformiplaan ei ole imerohi. Tema nõrgim külg on rõhumine regionaalse esindatuse printsiibile plaaniga luua julgeolekunõukogus kuus uut alalise liikme kohta, küll vetoõiguseta. Tegemist on ummikteega, paremal juhul ei muutu USA küsimuses midagi, halvemal juhul komplitseerub olukord veelgi. Raske on vaielda Briti ajaloolase Niall Fergusoniga, kes on tähendanud, et ?juhul kui ÜRO ja USA vahel peaks tekkima avalik tüli, tähendaks see esimese jaoks sisuliselt otsa? (Colossus, 134, 2004)
Rohkem on mõtet loota Annani soovitud ühisele terrorismidefinitsioonile, inimõigusalase töö ümberkorraldamisele ning meetmetele vaesuse leevendamiseks. Legitiimsus tuleb välja teenida, ultimatiivsed nõudmised USA-le ei vii maailmaorganisatsiooni kusagile. Selleks, et edendada maailmaparandamise alget ÜRO südames, on vaja teha hästi seda, mida tehakse, siis (parafraseerides eesti klassikut) tuleb ka tunnustus.