1987. aastal oli Nõukogude Liidus juba kaks aastat liigutud glasnost’i, avalikustamise ja sõnavabaduse suunas. Vene füüsik Andrei Sahharov oli eksiilist Moskvasse naasnud, tema seni keelatud raamatud olid avaldatud. Riiklik plaadifirma Melodija hakkas massiliselt välja andma Ameerika ja Briti rokiplaate ning 1987. aasta oktoobris tõi Kesktelevisioon välja saate „Pilk“ („Vzgljad“), kus arutati vastuolulisi poliitilisi küsimusi enneolematult avalikult.

Igas Nõukogude Liidu vabariigis oli aga glasnost natuke ise nägu. Kui menukas näitleja Edgars Liepiņš lõpetas 1987. aasta detsembris iga-aastase Läti lauluvõistluse „Mikrofoniküsitlus“ („Mikrofona aptauja“), soovides rõõmsat jõulupuhkust, siis lõigati sõna „jõulud“ tele-eetrist välja. Ehkki saates vihjas nii mõnigi laul sellele, et tuuled on pöördumas, olid „jõulud“ ikka veel keelatud sõnade hulgas.

Aasta hiljem, 28. detsembril 1988, oli sama lauluvõistluse finaalkontsert otse-eetris, nii et tsensuur ei olnud enam võimalik. Võidulaulus nõuti „vabadust oma isamaale“¹ ning saate lõpus laulsid artistid ja publik koos sõjaeelse iseseisva Läti hümni. 1988 oli suurte muutuste aasta.

Koos Läti ülikooli kolleegi Jānis Daugavietisega olen viimasel ajal püüdnud koostada Läti 1988. aasta sündmuste kronoloogiat populaarmuusikas. Kuigi aasta kõige otsustavamad sündmused olid poliitilised, näiteks Läti rahvarinde (Latvijas Tautas fronte) asutamine, oleme leidnud, et poplaulud ja -festivalid lisasid neile tähtsa mõõtme.

Lippude suvi

Lätis hakkasid muutuste tuuled tugevamini puhuma 1988. aasta märtsis, kui televisioonis alustati uue saatega „Tere õhtust!“ („Labvakar!“). „Pilgu“ järgi tehtud saade kogus samuti julge poliitikakajastusega tuntust.

Üheks aasta määravaks sündmuseks sai Läti kirjanike liidu pleenum 1. ja 2. juunil. Liidu esimees Jānis Peters, kes oli Moskva suundumustega hästi kursis, tegi ettepaneku asutada perestroika toetuseks uus iseseisev poliitiline liikumine. See leidis aset kuu pärast Edgar Savisaare samalaadset sõnavõttu Eestis ning varsti asutatigi Läti rahvarinne. Sellesse koondunute suurimaks hämmastuseks teatas ka kommunistist ajakirjandusveteran Mavriks Vulfsons, et on aeg rääkida inimestele tõtt selle kohta, kuidas Nõukogude Liit 1939. aastal Läti okupeeris: „Ma olin seal ja nägin, kuidas see päriselt juhtus.“

Kirjanike pleenumiga algas ajajärk, mida tuntakse Lätis atmoda ehk rahvusliku ärkamisena. 1988. aasta suvi oli arutelude, meeleavalduste ja uute organisatsioonide loomise aeg. Mõni päev pärast pleenumit avati Riias teine rahvusvaheline folkloorifestival „Baltica“. Esimest korda pärast nelja aastakümmet näidati uhkelt avalikkuses Baltimaade sõjaeelseid lippe.

Lätis oli sel ajal kaks suurt popmuusika festivali: Jūrmala üleliiduline noorte lauljate võistlus juulis ja festival „Liepāja merevaik“ augustis.² Sel suvel sai mõlemast festivalist rahvusliku ärkamise manifestatsioon. Juuli algul võitis Jūrmalas esimese koha eesti laulja Erich Krieger. Ta mäletab võistlust väga hästi: üle kogu liidu televisioonis näidatud lõppkontserdil kandis ta sinimustvalgeid riideid. „Tahtsin oma tõelisi tundeid näidata,“ ütles ta, kui sellest hiljuti vestlesime.

Lätlastele läks aga Jūrmalas rohkem korda Igo & Remixi ülesastumine. 1986. aastal oli Igo võistluse võitnud Raimonds Paulsi ja Jānis Petersi romantilise lauluga „Nagu vana laul“ („Kā senā dziesmā“). Nüüd oli ta kutsutud külalisena esinema finaalkontserdil, mis kanti üle Kesktelevisioonis üle terve NSVLi. Kõigi üllatuseks lõpetas ta oma etteaste kooskõlastamata lisalooga „On aeg“ („Pie laika“). See oli jõuline poliitiline avaldus:

Me ei küsi – me nõuame

vabadust oma isamaale.³

Vene teleprodutsent (tollal nimetati produtsente küll direktoriteks) ei saanud tekstist aru ja pomises: „Kas poisid laulavad свобода’st?, s.o vabadusest – ning Igo laul kanti üle kõikjal kuni Vaikse ookeanini. Igo on meenutanud, et žürii esimees Raimonds Pauls näis etteaste ajal pisut murelik, kuid talle sai selgeks, et nüüd võib avalikult poliitilistel teemadel laulda.

Ka festival „Liepāja merevaik“ 12. kuni 14. augustini võttis poliitilise suuna. Läti televisiooni salvestatud katkenditest on näha, et kui rokkbänd Līvi esitas isamaalist laulu „Tammedele“ („Ozolam“), lehvitati rahva hulgas Läti punavalgeid lippe.⁴ Kui laulus mainitakse tammesid, mis ajavad juba sadu aastaid igal kevadel võrseid, näidatakse üht inimest suurt Läti lippu lehvitamas, publikul on peos väiksemad lipud. Meele­avaldajate nägu ekraanil ei näidata. On ilmselge, et filmiti meelega lippe, mis olid tegelikult ikka veel keelatud.

Veel üks rahvuslikult meelestatud ansambel sel festivalil oli Sīpoli.⁵ Ansambli laulja Niks Matvejevsi laul „Nuta, mu rahvas!“ („Kliedz, mana tauta!“) põhineb ühel nõukogude aja tuntumal läti teosel, Vizma Belševica luuletusel „Ääremärkusi Liivimaa Henriku kroonikale“ („Indriķa Latvieša piezīmes uz Livonijas hronikas malām“). See ilmus esimest korda 1969. aastal Belševica kogumikus „Aastaringid“ („Gadu gredzeni“), mis kõrvaldati kohe pärast avaldamist süüdistuse tõttu „kodanlikus natsionalismis“ müügilt. Näiliselt räägib see sakslaste sissetungist Lätti XII sajandil, kuid paljud võtsid seda Nõukogude okupatsiooni hukkamõistuna.

Ja nutke! Pisaraist saab raud,

kui tuleb aeg. Ja kurjusega kohtub

raudne vihm.

Läti televisioonist oli saanud rahvusliku ärkamise aktiivne osaline. Laulja Ieva Akurātere on oma mälestustes kirjutanud, et saate „Tere õhtust!“ tegijad palusid tal lisaloona nimme laulda keelatud vaimulikku laulu „Aita, Jumal“ („Palīdzi, Dievs“), mida siis ka televisioonis näidati. Ieva Akurātere sobis isamaaliseks meeleavalduseks täiuslikult. Tuntud luuletaja Jānis Akuraters, tema vanaonu, oli 1918. aastal üks esimese iseseisvusmanifesti allakirjutanutest. Ieva ise oli olnud solist underground-rokkbändis Pērkons, mis sai kultuuriministeeriumilt esinemiskeelu, ning 1988. aasta suvel oli ta esimeste hulgas liitunud vastasutatud Läti Rahvusliku Iseseisvusliikumisega (LNNK).

Karutapja

1988. aastal oli ka läti rahvuseepose „Lāčplēsis“ ehk „Karutapja“ ilmumise sajas aastapäev. Suurejoonelist tähistamist võis oodata, kuid vähesed aimasid, et tähistamine võtab rokkooperi kuju.

Andrejs Pumpursi 1888. aastal avaldatud „Lāčplēsis“ oli inspireeritud „Kalevalast“ ja „Kalevipojast“, mis põhinevad kogutud rahvaluulel. Ehkki lätlastelgi on rikkalik lüüriliste rahvaviiside traditsioon, ei olnud neil eepilise poeemi traditsiooni. Pumpurs, kes tahtis hirmsasti, et ka lätlastel oleks oma eepos, pani Karutapja loo kokku rahvalugudele ja omaenda kujutlusele toetudes.

Kirjandusteosena meenutab see pisut kreeka draamasid. Karutapja on üleloomulike võimetega hiiglane, kes võib karu paljaste kätega tükkideks kiskuda. Tema ema oli karu ja tema enda sees on kõigi lätlaste hing. Põhitegevus keerleb ümber tema võitluse paljude vaenlastega, eriti saksa ristirüütlitega, kes olid XIII sajandi alguseks vallutanud suure osa Läti aladest. Kõrvalliin on tema armastuslugu kauni Laimdotaga. Pärast nende pulmi jaanipäeval saavad ristirüütlid Karutapjast viimaks võitu hirmsa Musta Rüütli abiga, kes on avastanud tema üleloomulike võimete saladuse. Nii Karutapja kui ka Must Rüütel upuvad Daugava jõkke, kuid ühel päeval tuleb Karutapja tagasi …

1888. aastal kuulus suur osa Läti aladest ikka veel saksa kõrgklassile ja eepos oli suunatud saksa ristisõdijate vastu, kes olid XIII sajandil Läti alad vallutanud. 1988. aastal oli kerge näha okupeerijais venelasi ning Lätis oodati, et Karutapja üles ärkaks.

Luuletaja Māra Zālīte ja helilooja Zigmars Liepiņš tegid ettepaneku tähistada „Lāčplēsise“ aastapäeva uue rokkooperiga. Liepiņš on tuntud rokkmuusik, kes oli maineka ansambli Modo juht (1982. aastast Opus). Zālīte luulendas Karutapja loo ümber, jättes välja mõned kõrvalliinid, nagu näiteks tema võitlus eesti vägilase Kalevipojaga (lt Kalapuis, nimi on tuletatud sõnast „kalapoiss“), ning Liepiņš komponeeris teksti põhjal rokkooperi või pigem muusikali. Läti Riiklik Filharmoonia võttis autorite ettepaneku vastu ja rokkooperiga avati 23. augustil 1988 Riia spordihall. Vaevalt sattus esietendus juhuslikult samale päevale Molotovi-Ribbentropi pakti aasta­päevaga, kui Riias ja mujal olid suured meeleavaldused. Esinesid rokkbändid Remix, Opus ja Jumprava, peaosa laulis Igo (kodanikunimega Rodrigo Fomins). „Lāčplēsis“ oli tohutult menukas: seda mängiti 42 korda 4000 inimesega täissaalile, mis tähendab, et seda käis vaatamas iga kümnes lätlane.

Läti rahvusraamatukogu audio­visuaalse kogu lugemissaali praegune juhataja Zane Grosa laulis 1988. aastal rokkooperis ühe Karutapja ümber keerleva neiukese rolli. Tollased sündmused on tal hästi meeles: „Olin siis 18aastane ja rokkooperis osalemine oli noortekoorile Daugaviņa, kus ma laulsin, ainulaadne võimalus. Peaosi laulis läti rokkmuusika koorekiht, peaaegu kõik tolle aja tuntud nimed olid seal, ja võisin iga päev neid noorte iidoleid esinejate koridoris lähedalt näha ja nendega kohtuda –­ kujutad ette, milline võimalus!

Polnud kahtlust, et rokkooper räägib rõhujatest vabanemisest, ning see sütitas lätlastes üha suurema tungi vabaduse järele – tekst ja muusika koos mõjusid võimsalt.⁶ Vabaduse ja rahvusliku ärkamise idee hakkas Balti riikides tõesti juurduma: enam ei olnud asi paaris veidrikus, kes viivad vabadussamba jalamile lilli, vaid üha rohkem inimesi julges Läti lipu välja panna ja teisi rahvuslikkuse märke ilmutada. Kuna olin väga noor, siis tundus mulle vabaduse mõte ja kõik sellega seonduv, samuti see rokkooper, üsna loomulikuna – julge, aga loomulik –, samal ajal muidugi ka ülendav, aga mitte ohtlik.“

Lauluvõistlusest saab meeleavaldus

„Lāčplēsis“ oleks muusikaliste meeleavalduste aastale pannud jõulise punkti, kuid see ei olnud veel kõik. Juulis oli Nõukogude Liidu kommunistliku partei pleenumil otsustatud lubada valimistele igal tasandil mitu kandidaati. Suvel külastasid Gorbatšovi esindajad Baltimaade pealinnu ning kohalike kommunistlike parteide juhid asendati perestroika’t ja glasnost’it pooldavate meestega. 6. oktoobril alustas tööd Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi uus valitsus, nn Gorbatšovi mehed. Helilooja Raimonds Paulsile anti kultuuriministri portfell.

9. oktoobril asutati ametlikult Läti rahvarinne. See koosnes mitme­sugustest reformistlikest rühmitustest, sh pisut varem asutatud Läti Rahvuslik Iseseisvusliikumine. Lühikese ajaga koguti 200 000 liiget ja järgmisel aastal võideti kohalikud valimised. Uus valitsus kinnitas läti keele riigikeeleks ning kaotas vanade rahvussümbolite ja -pühade (nt jõulud) keelu.

Armastatud heliloojat oleks kul­tuuri­ministri rollis lihtne võtta ajutise nähtusena, kuid Raimonds Paulsil oli tegelikult poliitikas palju tutvusi. Luule­taja Jānis Peters, üks rahvarinde juhte, oli aastaid olnud tema lähedane koostööpartner ning nad olid koos osalenud lauluvõistlustel paljude Lätimaa ilu ülistavate lauludega. Ka diplomaat ja luuletaja Anatoli Kovaljov, kellest sai Nõukogude Liidu asevälisminister, oli tema sõber (Jaak Joala esituses on salvestatud paar tema luuletust, mille Pauls on viisistanud). Hiljem on Pauls nentinud, et poliitika ei ole talle, ja keeldunud intervjuudes poliitkarjäärist rääkimast, kuid tema kaasaegsed nägid, et ta mängis rahvusliku ärkamise ajal märkimisväärset rolli.

Ka meedias pandi ametisse uued inimesed. Noor ajakirjanik Kārlis Vahšteins sai 1988. aastal ülesande korraldada Läti Raadio lauluvõistlus „Mikrofoniküsitlus“. See oli juba 1968. aastast olnud üks Läti kultuurielu populaarsemaid üritusi. Sealgi oli juba saanud traditsiooniks kombata kommunistliku partei taluvuspiiri lauludega, kus ülistatakse Lätimaa ilu.

 

Hiljuti ütles Vahšteins mulle: „Muutuvate aegade ja omaenda naiivsuse tõttu muutsime uljalt lauluvõistluse eesmärki. Huvitaval kombel ei hakanud KGB meile üldse vastu.“ Kui lauluvõistlus 1988. aasta septembris raadiolehes Rīgas Viļņi (sellesarnane Raadioleht oli ka Eestis) välja kuulutati, teatati julgelt, et üritus on pühendatud rahvuslikule ärkamisele. Et mõte veelgi selgemalt esile tuleks, muudeti ka võistluse logo ning lisati mikrofonijoonistusele iseseisva Läti lipp. Teade ise oli selline: „Tänavu on „Mikrofoniküsitluse“ tähtis eesmärk äratada rahvas ja meie eneseväärikus, mida väljendavad paljud rütmid ja stiilid. Oleme oma kunagistest väärtustest kaua aega pidanud lahti ütlema ja neid salajas hoidma. Ka laule. Seepärast kõlavad sel aastal võistlusel ka vanemad laulud, mis on aidanud meie rahval aastakümneid vastu pidada“.

Võistlema esitati 31 laulu, mida mängiti raadios kogu sügise. Parimad laulud valis hääletades välja üle 50 000 raadiokuulaja. Võidulauluks valiti ülekaaluka häälteenamusega Igo & Remixi „On aeg“ – seesama isamaale vabadust nõudev lugu, mida oli esitatud Jūrmala festivalil. Teised poliitiliste nõudmistega lood olid Ieva Akurātere ja ansambli Pērkons ökoloogilise sõnumiga protestilaul „Roheline laul“ („Zaļā dziesma“) ning rokkbändi Līvi „Saapalaul“ („Zābaku dziesma“).

Paljud saapad tallavad maad

ja mu maa on haiget saanud.

Paljud saapad tallavad kogu mu maad.⁷

Sõjaeelsete laulude rehabiliteerimine

Kuulutuses oli lubatud rehabiliteerida ka vanemad, vahepeal sobimatuks tembeldatud laulud. See oli uue kultuuri­ministri Raimonds Paulsi erisoov. Suurem osa enne sõda tegutsenud laulu­kirjutajaid oli 1945. aastal läände pagenud, Eduards Rozenštrauhs (1918–1992) oli ainus tolle aja laululooja, kes elas ikka veel Nõukogude Lätis. Ta oli töötanud teatri­muusikuna, tema vanu laule hoiti aga elus eksiilis. Nüüd paluti tal oma kuue vana lauluga võistlusel osaleda.

Rozenštrauhsi laulud, romantilised šlaagrid, said II, V, X ja XII koha. Laulus „Vana saatuseveski“ („Vecās likteņdzirnas“) on vee veskist läbivoolamine vananemise sümbol. Loos „Seal, kus Koiva“ („Tur, kur Gauja“) kirjeldatakse aga tüdrukuga kohtumist kauni Koiva jõe kaldal, „kui ma olin leitnant“. Laulus „Sinine sall“ („Zilais lakatiņš“) on juttu sinise salliga tüdrukust suvisel aasal. Ajalugu oli neilegi lugudele andnud poliitilise tähenduse: „Sinine sall“ oli olnud Nõukogude armee vastu võidelnud Läti leegionäride lemmik.⁸

Rozenštrauhs oli mõistagi vanemate hääletajate lemmik, sest nemad veel mäletasid neid laule. Konkursi korraldajatel oli aga varuks veel üks üllatus – välisläti laulukirjutajad. Finaalkontserdile oli tavaks kutsuda mõni prominentne külalisartist, näiteks 1987. aastal esines eesti rokkbänd Mahavok. Nüüd oli aga Vahšteins esinema kutsunud läti artistid Rootsist ja Lääne-Saksamaalt. On hästi teada, et Nõukogude Liidu suhted eksiilis elavate baltimaalastega olid keerulised. Toll konfiskeeris plaaniliselt pagulasorganisatsioonide avaldatud raamatuid, plaate ja ajakirju. Nüüd said välismaised külalisesinejad osaleda, sest perestroika võimaldas saate tegijatel sponsoritelt lisarahastust hankida. Lõppkontserdil laulis luuletaja ja laulja Pāvils Johansons, kes on sündinud Stockholmis 1947. aastal, ühe oma ema Veronika Strēlerte (1912–1995), välisläti luuletaja sõjaeelsete aastate luuletusele loodud laulu.⁹

Algul lepiti kokku, et külalised laulavad, kuid ei võta laval sõna. Esinejad kasutasid siiski võimalust pidada otse-eetris pikki kõnesid ja öelda publikule, kui tähtis on neile esimest korda Lätis esineda. Teised külalisesinejad olid saksa-läti folklorist Austris Grasis ja rokkbänd Ludvigs Dzird, mis tegutses Münsteri läti koolis (see oli tollal Lääne-Euroopas ainus kool, kus kogu õppekava oli lätikeelne).¹⁰

Praegu tundub „Mikrofoniküsitluse“ 1988. aasta lõppkontserdi kava rahvarinde juubeldava manifestina. Küllap oli see üks selle aasta vaadatumaid saateid. Kārlis Vahšteins mäletab, et vaatajaid oli sama palju kui rahvarinde asutamiskoosoleku otseülekandel. Isamaalised laulud ja kõned järgnesid üksteisele. Lisaloona laulis Ieva Akurātere vaimuliku laulu „Aita, Jumal“. Publik seisis plaksutades püsti ja paljud laulsid kaasa, väike läti rahvarõivastes tüdruk tõi Ievale lillekimbu. Kuna esinejad ja publik lõpetavad kontserdi vana hümniga „Jumal õnnistagu Lätit!“ („Dievs, svētī Latviju!“), võib salvestist vaadates kergesti ununeda, et Läti ei olnud veel iseseisev.¹¹

Iseseisvuseni oli muidugi veel pikk tee minna. Pāvils Johansonsile tuletas 1988. aasta poliitiline tegelikkus end meelde koduteel. Enne Tallinna sadamast Helsingi laevale minekut küsitles teda KGB. Kuna Lätis olid muusikud kutsunud ta Liepājasse, mis oli toona välismaalastele suletud linn, tunti huvi, miks oli ta seal käinud ja mida oli ta seal teinud.

Rahvuslikust ärkamisest barrikaadideni

Johansons lubati lõpuks Helsingisse ning ta osales ka 1989. aasta lauluvõistlusel koos paljude teiste välislätlastega USAst, Kanadast, Rootsist ja Saksamaalt. See lauluvõistlus oli eelmisest veelgi poliitilisem, kuid salvestise järgi jääb mulje, et proovidele on sel korral ilmselgelt vähem aega kulutatud. Saatejuhid on kurtnud, et paljudele oli poliitika saanud kontsertideks tähtsamaks ning kavas oli juba liiga palju poliitilisi laule …

Järgmisel, 1990. aastal jõudis „Mikrofoniküsitluse“ tippu ainult üks poliitiline laul. Huvitaval kombel sisaldab see jälle viidet Karutapja ja Liivimaa kroonika müütilistele aegadele ning sedastab, et „aeg on varsti käes“. Ansambli Jauns Mēness laulus „Paadimees“ („Pārcēlājs“) ülistatakse viimaseid lätlasi, kes veel XIII sajandil saksa vallutajatele vastupanu osutasid. Lugu on inspireeritud Rūdolfs Blaumanise (1863–1908) poeemist „Tālava pasunapuhuja“ („Tālavas taurētājs“), algab keskaegse torupilli­heliga ja räägib loo vahist, kes annab ennast ohtu pannes hoiatussignaali.

Kui aeg käes, kuu jälle

noolena tormab pimedusse

ja puurib end ettemääratuse sisse.

Las südamed põlevad ja jooksevad.¹²

1991. aasta jaanuaris hõivas Nõu­kogude sõjavägi Riias ja Vilniuses raadio- ja telejaama. Vilniuses hukkus neliteist telejaama kaitsta püüdnud inimest. Riias olid õnneks vaid mõned inim­ohvrid ja Läti raadiol õnnestus saadete edastamist jätkata salajasest asupaigast. Pērkons ja teised bändid mängisid meeleavaldajatele barrikaadidel, kuid laulukirjutajad olid juba liikunud uute teemade juurde.

Ülejäänud 1991. aasta sündmused on hästi teada. Vahest võib öelda, et just okupatsiooni tõttu kasvas Balti riikide taasiseseisvumise ajal raadio ja televisiooni mõjuvõim. 1988. aastal olid raadiost ja televisioonist saanud Nõukogude Lätis iseseisvuskampaania aktiivsed osalejad ning neil oli nii artistide kui ka publiku toetus.

 

Inglise keelest tõlkinud Maria Mölder

1 Vt ka Pekka Gronow, Melodija viimased päevad Baltimail. – Sirp 8. IX 2017.

2 Festival „Liepājas dzintars“ oli suur ansamblite ülevaatus aastatel 1964–2006, algselt korraldati seda koos žüriiga ansamblite tarifitseerimise ja kategooriatesse jaotamise eesmärgil – toim.

3 Pekka Gronow. Samas.

4 Līvi, „Ozolam“, https://www.youtube.com/watch?v=5-Fzg5wJylY

5 Sīpoli esinemise terviksalvestis, „Kliedz, mana tauta!“ on viimane lugu, https://www.youtube.com/watch?v=A9DD2h-y2IU

6 Rokkooperi „Lāčplēsis“ terviksalvestis. Lõpulugu on isamaaline „Pūt, vējiņi!“ ehk „Puhu, tuul!“, https://www.youtube.com/watch?v=r084Wka-1Ys&t=6509s

7 Hulga 1988. aasta „Mikrofoniküsitluse“ galakontserdi laule leiab https://www.youtube.com/watch?v=_aJu0dUihL4&t=1793s

8 YouTube’is näeb võidukat Rozenštrauhsi 1988. aastal oma tuntuma lauluga rambivalgusse naasmist tähistamas, https://www.youtube.com/watch?v=ZZmfqMjFFW8

9 Pāvils Johansons, „Vraki“, https://www.youtube.com/watch?v=F-MfsvLyF7g

10 Ludvigs Dzird, „Meitene no Slokas“, https://www.youtube.com/watch?v=OqAqz8dUyIQ

11 Ieva Akurātere, „Palīdzi“, „Dievs“, https://www.youtube.com/watch?v=BnjZVVgqqEU

12 Jauns Mēnes, „Pārcēlājs“, https://www.youtube.com/watch?v=jY0Q3LiC1iE