Karoliina Kagovere
KOKKU ÕMMELDUD
27.01. – 14.02. 2012
Hop galerii
Hobusepea 2
Tallinn
näituse avamine neljapäeval, 26.01.2012 kell 18.00.
—
Karoliina Kagovere on noor kunstnik kes lõpetas 2010 aastal Põhja-Kreekas, Ioannina Ülikoolis plastiliste kunstide ja kunstiteaduste osakonna. Õpingute käigus keskendus Kagovere peamiselt fotograafiale ja graafikale. Tema lõputööd „Kokku õmmeldud“ saab näha järgnevate nädalate jooksul Hop galeriis.
Näitus keskendub perekonnafotodele. Ilmutades vanad, isa pildistatud negatiivid lapsepõlvest, tõdes kunstnik, et oma töö jaoks on tal vaja uusi, iseenda perepilte ja uusi lugusid, mida jutustada. Realiseerinud mõtte must – valgeteks perekonnapiltideks, asus ta neid ümber lavastama. Käsitsi trükkides ja tikkides. Eelistades käsitööd arvutile, et säiliks „emotsionaalne soojus“.
Võrdluseks võib tuua ikoonid õigeusu kirikutes, kus pühakud on mõnikord üle hõbetatud, nii et vaid maalitud ihu on paistma jäänud – mitte et ma oma perekonda tõstaks pühakute kõrgusesse, võrreldavad on aga ühelt poolt austus ja armastus, mis panevad inimesi pühakupilte hõbedasse pakkima ning teiselt poolt minu lihtarmastus pere vastu, mis kutsub neid pehme kangaga üle õmblema.
Mind on alati köitnud fotograafia juures kõige rohkem tõsiasi, et foto dokumenteerib, isegi kui mu pildid on sageli olnud teatraalselt lavastatud – inimeste (või muu) olek, hoiak üksteise suhtes fotol võib olla kunstlik, ent emotsioon, mis fotolt paistab, on siiski ehtne: üksindus või hoolivus on äratuntavad ka siis, kui pildiolukord on ilmselt mitte „päriselust“. Käesolevate perepiltide juures hoidsin end fotoaparaati käes hoides tagasi, püüdsin pildistada võimalikult lihtsalt, jääda nii-öelda traditsioonilise perekonnalbumi raamesse. „Ümber lavastamise“ etapi jätsin hiljemaks.
Eestis küllap ei ole veel nooremate inimeste käsitööoskus ebatavaline, Kreekas juba aga küll – mida enam mu töö edenes, seda enam tundus teiste reaktsioonidele toetudes, kuidas kreeka „vanaemade põlvkonna“ jaoks oli käsitöö tarbevajadus, „emade“ jaoks hobi ning meie, „laste“, ajaks on sellest saanud kunst. Nimelt trükkisin ma oma lõpliku valiku must-valgeid perepilte kangale ning asusin neid siis kirevate niitide-kangastega „parandama“ – omamoodi on tegu kilplas-photoshopiga nõela ja niidi abil.
Tulles tagasi fotode dokumentaalsuse juurde, perekonnafotosid peetakse tavaliselt vägagi dokumenteerivaiks, nad on enamasti nii „tavalised“, et keegi ei kahtlegi, et see, mida nad kujutavad, on reaalsus, päriselu. Ometi manipuleerivad perepildid (ning eriti veel nende kuhjatised, perekonnalbumid) tugevalt meie mälestustega – fotoaparaat tuuakse välja erilistel või rõõmsatel hetkedel ning vaadates hiljem hulka fotosid, kus ollakse rõõmsad, veenduvad nii pildilolijad ise kui ka külalised, „teised“, et selle inimgrupi puhul on tõesti tegemist eriliste ja õnnelike inimestega.
Samamoodi soovisin ka mina moondada oma perepilte kirevalt kullakarvalisteks ja siiru-viirulisteks lootes, et ehk tulevikus on needki perepildid dokumentidena meie mällu kinnistunud ning ehk usume siis meiegi, kuidas kord oli meie elu just nii kirev ja kullakarvaline kui neilt piltidelt paistab.
Ma ei arva, et need perepildid oleks ainult kitsale, konkreetsele pereringile mõeldud – iga pilt jutustab lisaks oma väikesele loole ka universaalset lugu ning võib-olla oskab kaugemal seisev inimene näha veel midagi rohkemat selles ühe, selle näituse puhuks kokku õmmeldud perekonna loos.
/Karoliina Kagovere/
Näitust toetab Kultuurkapital.
Näitusi Hop galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.