Nüüd siis aadetest, st. vabadusest, sallivusest ja demokraatiast. Väidan, et kooliõpilaste tsirkusel ja homode paraadil pole nendega suuremat sisulist pistmist. Selles suhtes on eksituses niihästi koolidirektor kui tema vastased, sealhulgas kultuuriintelligents, kes allkirjastas pöördumise. See tähendab, ideed ise on ülimalt tähtsad, eelkõige vabadus ja sallivus isiksuse tasandil, aga praegu kõneldi neist ebaadekvaatse elulise materjali najal. Ei kooliõpilased ega suur hulk paraaditsejaid nõua tegelikult mingit nihet sotsiaalsel tasandil, ei mingit vabadust ega tolerantsi, see on neile pohhui, õigemini nad ei tule selle pealegi. Nende jaoks on homoseksuaalsus flirt maailmatrendiga, lõbus karneval ja võimalus avalikkuses silma paista.
Ametnikud, kes sääraseid ?homosid? pelgavad, astuvad sama reha otsa kui nõukogude-aegsed ametnikud, kes arvasid, et noored käivad jõululaupäeval kirikus jumala ja usu pärast. Nii rumalaid ametnikke ei olnud ilmselt palju, aga neid oli. Enamik sai siiski aru, et kirikus käiakse eelkõige protestist, vastalise vaimu näitamiseks. Seda peaks tõendama asjaolu, et taasiseseisvunud Eestis ei ole usuelu elavnenud võrdeliselt saavutatud vabadusega.
Paljusid noori, kes jõululaupäeval pühakotta läksid, motiveeris ikkagi asjaolu, et see oli keelatud ja põnev. Mis on praegu keelatud? Järjest vähem. Kõik on lubatud ? peale ligimesel pea maharaiumise. Millega sa enam ðokeerid ja pilku püüad? Siin Eestis homoseksuaalsusega veel natuke saab. Aga mitte kauaks. Ideoloogilises sfääris me üleilmastume resp. amerikaniseerume maotu kiirusega, Kes õpetas meie lapsi kinos popkorni krõbistama, nii et lääge lõhn teeb tülikaks ka väärtfilmi vaatamise? Nii läheb ka homoparaadide ja kõige muuga. Seejuures on halenaljakas, et meie majanduslik elujärg ei parane sugugi võrdelises tempos.
Homosid on igas elusfääris, lesbid juhivad tramme, millega me hommikul tööle sõidame, ja geid parandavad torusid, mis meile talvel sooja annavad. Jne. Aga me ei kuule neist eriti, vähemalt Eestis mitte. Eestlase tavateadvuses ei kohta naljalt lihtsat inimest, kes oleks homo. Siin on ikka levinud kujutlus, et see on eliidi lõbu. Sel on ajaloolised juured. Külaühiskonnas tuli elada enamuse kehtestatud normide järgi. Veel kolhoosiajast olen kuulnud, et üks gei traktorist peksti vaeseomaks. See aga tähendab, et homondus sümboliseerib sotsiaalset staatust. Koolilaste jaoks seostub homovärk blaseerumuse ja rikutuse, elumehelikkuse ja daamilikkusega. Nagu minu ajal suitsu ettepanemine ja nüüd vist narkots.
Ent flirdil homoseksuaalsusega on veel üks aspekt, mis õieti põhjendab selle teema käsitlemist kultuurilehe veergudel. Mainisin eliiti. Tegelikult on ka sellest seltskonnast markeeritud just üks inimrühm, s.o. kunstnikkond ja üldse vaimuinimesed.
Nii väga armastatakse kõiksugu loendeid, kui palju on vaimuinimeste hulgas homosid olnud! (Nagu muide ka langetõbiseid.) Need tabelid ajavad mind alati naerma, kuna ei tõesta midagi. Peale selle, et kuulsuste elu on alati olnud luubi all ning iga nende normist kõrvalekalle torkab rohkem silma kui tavakodaniku oma. Ja et seksuaalne orientatsioon ei takista kellelgi olemast suurepärane kunstnik või muidu ühiskonnaliige. Kui keegi looks ammendava registri kõikvõimalikest kuulsustest, siis oleks homosid seal tõenäoselt 5 ? 7 protsenti nagu inimkonnas tervikuna, v.a. mõned alad nagu näiteks moekunst. Ent mida loevad faktid ?sooviirastuste? vastu! Meil käibib veel kujutelm, et olla homo on natuke nagu juba kunstnik. Second best! Otsesõnutsi: eesti nooremate kunstiinimeste hulgas kohtab tendentsi serveerida end pisut homona ka juhul, kui tegelikult selleks mingit kalduvust pole. Nii saab näidata end huvitavama ja andekamana. Ja miks ka mitte? Kui Lihtsal Pankuril on valida, kelle käest osta mingi töö, ja tal ei ole nõuandjat käepärast, siis ta ostab homo käest, nii on kindlam. Sest ega siis homo ikka päris ilma anderaasukeseta olla saa ? niiviisi mõtleb Lihtne Pankur.
Ja-jaa, kuidagi peab end turule tooma. Kui homondus ei sobi, siis võib ju ka teisiti. Näiteks endast lõpmatuseni akte produtseerides. Ikkagi huvitav, nagu vene anekdoodis.
Samas on sallivuse probleemid maailmas teravalt ülal. Inimesed tapavad üksteist järjest enam sellepärast, et keegi on teistsugune. Mida peaks tegema kooliõpetaja? Ta peab kindlasti välja ütlema, mida tema arvab ühest või teisest asjast, ka seksuaalsusest. Aga tema kunst peakski seisnema selles, et ennast maha salgamata ja vingerdamata sisendab ta õpilastesse, et õigust elule, mõistmisele ja armastusele on ka neil, kes on teistmoodi.