Lisaks armusekeldustele vürtsitavad peakangelase käike siin-seal nõia- ja ruunimärgid, igati sümpaatne etnograafiline esoteerika. Kirpudest, täidest ega kõhu-ussidest pole ajalukku õnneks palju teateid jäänud. Seega saame end mõnuga mõtelda neisse aegadesse, mil inimestel ei piisanud ressurssi pideva näivuse loomiseks ega asendustegevusteks. Päriselt oli ka vaja elada. Kas aga meie praegu tollaseid moraali- või eetikanorme jagaksime, see on muidugi iseküsimus.
Usutavasti pole inimese mahalöömine soolakoti pärast kooskõlas ka saaga autori väärtussüsteemiga. Tundub, et kuigi peakangelasele istub relvatäristamine orgaaniliselt, näib temagi teinekord kahetsevat täristamise tagajärgi. Kuid nagu ikka saagades, üks asi viib teiseni, teine kolmandani ja nõnda need saatusekangad siis etteantud lõimedele tasapisi põimitakse.
Peakangelase jutustusele sekundeerivad naistegelaste hääled, ühisnimetajaks igihaljas küsimus, kuidas ikkagi armastada meest, keda ühtelugu ollakse sunnitud loovutama, teadmata seejuures, kas ajutiseks või igaveseks. Ometi on mõtet anda ja armastada, jääks ju muidu kogemata koosolemise rõõm. Elame maailmas, kus alati on võimalik kaotada, olgu rohkem või vähem. Kaugete retkedega seondub tänapäeval üha enam ununev moment: teele minnes, teele saates inimese andmine saatuse, kõrgemate jõudude meelevalda. See aga ongi saagade ja eeposte põhisõnum.
Meeldib inBoili ütlemislaad, kohati hästi tembitud aforistlikkus, nagu (lk 5):
Targem on hoida punaseid aere
Sõudes näed kodu, kas tahad või mitte.
Tõnu Õnnepalu teos edastab ilmselgelt tänapäeva, ehkki aastaaeg on siin olulisem kui aastanumber. Kindlaks kristlikuks maamärgiks jääb Reigi Jeesuse kirik, kuhu luuletaja vahel sisse astub, vahel aga pühakoja kõrval pingil väikese uinaku teeb.
Ehtsa viikingi kombel ei kipu inBoili kangelane kriisiolukorras uimerdama. Õnnepalu tegelane ei tee seevastu kärbselegi kurja. Samuti ei tee kärbsed kurja temale. Eestlasele ebatüüpiliselt pole luuletajal pretensioone isegi ilmastiku suhtes, ammugi kaebusi, et mets kohiseb õudselt, kuu valgustab tuhmilt või laululindude lärmitsemine ei lase hommikul magada.
Loodusteadliku poeedi loomingus puuduvad anonüümsed liblikad, lillekesed ja linnukesed. Kui mõnd elusolendit mainitakse, on sel ka nimi ja omad tegemised. Luuletaja eksisteerib koos looduse ning selle üksikilmingutega jaatuses ning sõnatus teineteisemõistmises. Kui ehk välja arvata sääsed, neid on isegi Õnnepalu jaoks tõesti liiga palju (lk 23).
Leidub siiski liik elusolendeid, kelle tegemised luuletajale kaugeteks ja kohati arusaamatuks osutuvad. Neist pole siiski erilist probleemi ja tüli, sest Homo sapiens’i kolooniad suuremates asulates jäävad luuletaja redupaigast piisavalt kaugele. Kui aga poeet ise suurlinna satub, heidab ta sealsele mõistmatu pilgu ning lahkub viibimata.
Kui inBoili saaga põhikoe moodustavadki inimsuhted ja seda üsna kirevas skaalas, toetavatest vägivaldseteni, siis Õnnepalu teoses on inimestevahelised suhted minimeeritud. Õigupoolest ei vahetata kellegagi sõnakestki. Kuna siin-seal kohtab neljandas pöördes tegusõnu, näib luuletajal soojemal ajal siiski olevat kaaslane või vähemalt külaline. Vilksatab paar aborigeeni: keegi vana naine, väga vana mees. Veel sagedamini räägitakse inimestest, keda ammu enam ei ole. Kuigi mitmekihiline, on aeg Õnnepalul siiski ühemõõtmeline, sundides küsima: kui mitu kevadet veel? (lk 13).
Ehkki juba kostab ka luuletaja redupaika puuhundi kolinat, saab seal veel suhteliselt segamatult tegelda inimeksistentsi sõlm- ja põhiküsimustega. Nõnda suudab Õnnepalu mediteeriva eraku rollis mõelda ja kõnelda nii enda kui nendegi riigikodanike nimel, kes unenäolises igapäevasebimises üha kaugenevad loodusest ja omaenese loomusest. Inspiratsioon tabab luuletajat leebelt ja sundimatult nagu õhtune soe tuulehoog. Lisaks loodusele sugeneb eriti palju häid mõtteid nähtavasti saunas.
Suhtlemise kõrval minimeerib Õnnepalu järjepidevalt muidki tegemisi, kuni mõnel mittemidagitegemise päeval (lk 16) muuga peale elamise ei tegelegi. Kõigist argitoiminguist elu puhastada siiski ei õnnestu: mainitakse tuletegemist, postitoomist, kartulite koorimist, metsamarjade korjamist ning koguni vikatiga heinaniitmist.
Kuid mida vähem on luuletaja elus tegemisi, tahtmisi ja sebimisi, seda enam leidub tema hinges ja luules loobumise ilu (lk 50), sõnastatud allikavee kristalsusega.
Õnnepalu täiuslikkuseni lihvitud kaubamärgiks on võime märgata ja välja öelda asju, mis on liig elementaarsed, liig enesestmõistetavad, et tavaelus nende üle imestada, isegi juurelda. Just see tavainimlik pimedus annab Õnnepalu nõtkelt ja kaunilt vormistatud tähelepanekutele välkvalguse väe. Lugejagi näeb nüüd maailma sündinud lapse kombel otsekui esmakordselt või vähemalt värskel ja vahetul pilgul. Ühendades visandlikul moel nähtut nähtamatuga, olevat olemuslikuga, summeerivad Õnnepalu napid read mõnegi õpetlase paksud traktaadid.
Selline tundlik minimalism tekitab lausa kadedust, nagu ka ahvatlust sellesarnases laadis luuletama asuda. Kummatigi poleks luulemaastikul end Õnnepalu külje alla pressida vajalik, sealt palju edasi minna aga võimalik. Sest kusagil käeulatuses asub juba absoluut, mida ei tasu ületada. Nagu minu absoluutne lemmik (lk 87):
Absoluutne päike.
Seista selles.
Nägu, käed, peopesad.
Soojus algallikast.
Kõiges sümpaatses vastandlikkuses ühendab inBoili ja Õnnepalu teoseid mere olemasolu, olulisus, lähedus, tajutavus nagu ka traditsiooniliselt ilus ja ilmekas keel ning lugejasõbralik sõnastus. Olgu ära märgitud veel trükiste meeldivalt kitsas formaat (luulekogudele ideaalne), kõvad kaaned ja kena kujundus.
Neid kahte raamatut oli mõnus lehitseda ja lugeda. Aitäh.