Nagu raamatus viidatakse, on kaitseväes sellise raamatu tekkimist juba kaua kardetud ja ajakirjanduse taustaga nekrutitele südamele pandud, et ärgu nad kirjutagu. Ilma asjata. Hea kirjeldus on huvitav nii neile, kes käisid kunagi nõuka sõjaväes, praeguste noorsõdurite isadele, kui neile, kes on alles minemas Eesti Kaitseväkke. Ja heas kirjanduses ei õnnestu valetada nagunii, kui just ehk pisut kunstiliselt liialdada. Vajalikud reservatsioonid teeb aga mõistlik lugeja oma peas. Ja tegelikult on ju pea kõik lugejad mõistlikud. Teistsugused inimesed raamatuid lugeda ei viitsigi (üksikute eranditega). Küll aga viitsib loodetavasti Kormašovi teost lugeda kaitseväe juhtkond ja see on väga hea ja ma usun, et valdavalt on needki mõistlikud mehed.
Peeter Kormašovi teose lugemise järel olen ma pigem poolt, kui pojad kaitseväkke lähevad, kuigi seni olen olnud väga skeptiline. Saab vähemalt füüsilist mahvi (mida vene kroonus ei saanud). Samas ma tean, et üks väike teismeline murrab juba praegu pead, kuidas sõduriks mitte saada, ja ma kavatsen teda selle küsimuse lahendamisel aidata nagu oskan. Ka Kormašovi romaanist saab selgeks, et antimilitaristist on kaitseväel sama vähe tulu ja tolku kui väelasel kroonust. Patsifistist tehakse sõjaväenüpliga kibestunud nihilist, kellest pole pärast kasu kodumaa kaitsmisel ja võibolla enam tsiviileluski suuremat. Tjah, mina tegin ligi kaheaastase teenistuse (vangistuse) jooksul kalašnikovist ühe paugu ja muidugi läks seegi märgist mööda.
Veidral kombel on vägagi sarnased noore sõduri elu kirjeldused ükstapuha mis ajast ja mis kohast. Mõni aeg tagasi tõlkisin Neil Simoni näidendi „Biloxi blues”. Seal oli samal viisil noote paljude eelkäijate ja järeltulijatega, ehkki kirjeldatakse meile nii kauget USA nekrutite elu karantiinis teise ilmasõja ajal. Mul oli kahju, kui üsna otsene ja rämedapoolne kõnepruuk, mille ma võtsin üle nõuka sõjaväest ja mis, ma usun, nüüd Kormašovi lugedes, on kasutusel igas maailma sõjaväes, nuditi korralikumaks keeleks inimeste poolt, kes sõjaväge lähemalt nuusutanud pole. Nojah, on kroonus käinud inimesi, kes seda kirjeldada tahavad, ja neid, kes eelistavad vaikida. Aga olnut mäletavad paratamatult päris paljud.
Aga mis siis, et Kormašovi romaan on oluline ühe otsa lahtitegijana. Kas asi on kirjanduslikult kobe? Vaatad peale, näed pealkirja, see on intrigeeriv. Ja tahtmatult hakkad mõtlema, kas raamatu sisu ka pealkirjas õhku visatule vastab. Eks see lugema tõmbabki. Kas on kirjeldatud anaalseksi ilma vaseliinita või piirdutakse kauni kujundiga?
Kormašov alustab ladusalt. Annab pilti, ei heieta. Ta on harjunud kirjutama ajakirjanduslikke palu ja on keelekasutuses üsna ökonoomne. Aga kuivõrd Kormašov üritab olla täpne ja kõik nekrutielu detailid ära kirjeldada, siis hakkab lugu jooksma jorus ja muutub peagi siiski igavaks. Pole tõuse, langusi, pause, dialoogi ka pole. Pajatatakse mälestust, aga ei anta sündmust, tegu, inimest. Tekst läheb väsitavaks, tüütab. Mis siis, et jutt on aus. See ausus on muidugi suur väärtus. Aga muutub vaeseks aususeks. Kõik, mis öelda, ongi paberil, kuna tihendatud pole, siis kummitab teksti hõredus, allteksti puudus.
No väga tore, et on mainitud, et kaitseväes antakse jalaga tagumikku, tehakse neegrinalju ja veoautojuht paneb vahel kihutama. Eks see on jah kroonu reaalsus. Aga sest jääb väheks. Mitte tingimata suursündmustest, aga sündmustest inimese sees. Inimeste teisest plaanist. Läbivaid tegelasi on vähe. Skemaatiliseks jääv pruut Maria ja depressiivne reamees Raudsepp (kelle enesetapukatsed on küll rosin raamatu lõpus ja pisut tekib sinna juurde tunne, et asi on konstrui – raamat lihtsalt vajas tüüpi, kes üritab kaitseväes teenistusest kõrvale hoida ja siis end tappa).
Selles, et mõni tegelane on varikuju, pole ju midagi paha, kui varjul on funktsioon ja tähendus ja kandvus. Kafkal on kõik tegelased varjud ja pole häda midagi. Kormašovil aga pole mitmed skeemina antud tüübid liha ega kala. Inimene antakse siluetina (nagu lasketiirus), mahulist pilti ei teki.
Kormašov luges ise kroonus „Švejki”. Ma mäletan, et Robert Vaidlo võttis ka „Peeter Poligoni pajatuste” eeskujuks sama raamatu. Aidanud pole see kumbagi. Hašek kirjutas oma ajaleheföljetonid kõrtsus istudes ja joogiraha otsides, mitte kroonunostalgiast.
Paremaks läheb kogu asi, kui minategelane saab pärast noorteaega esimesele puhkusele ja kukub pidu panema. Siin tuleb teksti elaan, mis meenutab biitnikke. See on elaanist kantud kaifi täis proosa, mida on korraga lihtne lugeda. Tekst, mis enne venis ja tukkus, hakkab korraga jooksma. Võimalik, et kroonus istudes tegi Kormašov tihedalt märkmeid, aga puhkuse joomisperiood kadus teksti tegemata ja tuli hiljem ühe hooga kirja panna.
Aga nii kui ollakse väeosas tagasi, vajub tekst tasapaksuks. Vajub ka kantseliiti, klišeedesse, targutamisse, hämarkeelsusse ja lihtsalt tobedusse („Filmi kõrvale on mingeid maiuseid vaja, nii suundun poodi”, lk 134); „Väeossa tagasi jalutades on meelolu nõnda festiivne, et õigustatud tundub olevat koguni vabariigi kesklinnade parkimisplatsidel aega veeta armastavate indiviidide eksistents”, lk 138) Selle kõrval on küll ka värskeid värve („Lõpuni jäävad teenistusse ainult patrioodid ja idioodid”, lk 145). Lihtne lauseehitus on küll hea teksti voorus, aga see ei tohiks olla väsitavalt korduv.
Võibolla sõiman noore mehe esimest romaani liialt. Arvatavasti. Teen seda lootes, et Kormašov kirjutab edasi ja ajab teksti elusamaks, tihedamaks, tegevuslikumaks, laseb mängida tegelaste iseloomudel, motivatsioonil. Tal on trumbid taskus, mis lubavad tugevat teksti teha, ausus ja kirjutamisjõud, oskus suuresti kah, igaühel neid pole.
Ja ma olen tänulik, et sain kord jälle vaadata peeglisse. Tuletada endale meelde, et need on elementaarsed asjad, mis teksti tehes nihu kipuvad minema ja mida kirjutades kipud endale andestama, teades sisimas, et nii ei tohiks. Ei tohi jah. Surnud teksti tegemisel pole mõtet, isegi siis, kui hea aines on olemas. Lahingus ei saa laiska panna ja kirjutades pole seda ka vaja teha.