Kui 1978. aastal tulid NLKP ja seltsimees Brežnev isiklikult iga-aastasele mõttele tarbekaupade hindu „oluliselt” langetada ja mõne kauba hinda korrigeerida, hakkas kohv, mida paisati niikuinii harva lihtsurelike poodi, senise nelja ja poole rubla asemel maksma 18 („Robusta”) ja 20 („Arabica”) rubla. Tüüpilise haritlase netokuupalk küündis tollal ehk pisut üle 100 rubla. Niisiis oli võimalik kuupalga eest hea õnne korral soetada 5-6 kilo kohvi. Vähe sellest, et tänapäeval ei kujuta keegi enam kui neljakordset üleöö hinnatõusu ette, ega ei kujuta sedagi, et viie kilo kohvi hinna eest (350–400 krooni jahvatatult) võiks kuu aega tööd rabada. Päevakese ehk suure hädaga. Kohvis mõõtes on keskmine heaolu lühikese ajaga vähemalt kakskümmend korda kasvanud.
Selleks ajaks, mil Eestis sai võimalikuks tehase asutamine, oli ettenägelik Paulig siin juba paar aastakümmet edukalt turgu hõivanud, kujundanud hea kohvi maitsestandardit. Veel enam aga panustanud eesti haritlaste eneseväärikuse püsimisse. Kõik küpsetised võisime me külalistele Soomest ise küpsetada, aga kohviube kasvatada ei saanud. Soomlased leidsid õnneks kohvipakist põhilist külakostitoodet kujundades viisaka nõksu tagada iseenda heaolu ning võõrustaja väärikus. Peagi kuulus kohvipakk läbikäimise kohustuslikku paketti (pealkirjas osutatud sukkpüksid vähemal määral samuti). Ja kõigil asjaosalistel oli hea olla. Soome kohv aitas eesti vaimuilma umbes sama palju kui kartul XIX sajandil talupoega. Kohvi baasilt oli lihtne tõusta kõrgemale, kultuuriteemadeni: kohv tegi võimalikuks kõik vaimse, millele ühistel vennastumisrituaalidel innukalt tänaseni väärtusena viitame (Soome sild, ühendav meri, aken Euroopasse ja need teised).
Kas nende kohvitonnide eest peaks tundma mingit erilist tänuvõlga? Mitte mingil juhul. Sest kui kasu on vastastikune, siis ollakse ka materiaalselt tasa. Arusaam, et üle lahe ollakse pidevalt tasa, et eestlaste ja soomlaste suhted ei rajane teenete ja vastuteenete osutamisel, laenudel ja võlgadel, peaks laienema kõigele kahe rahva suhete ajaloos möödunud sajandil, mis polnud ülearu kerge kummalegi. Sest lakkamatu vekslilunastamine on mineviku taastootmine, sealhulgas mõnede mõttetute ala- ja üleväärsuskomplekside. Ja eksikujutelma, nagu kunagi aastatuhandete eest veetakistuse tõttu kahte harusse kasvanud puu ei võiks ladvast uuesti kokku sulada.