Tallinnas Sõltumatu Tantsu Laval esietendub 19. novembril kadrinoormetsa „procedure of beauty” („iluprotseduur”), milles etenduskunstnik loob tema enda sõnul organiseeritud kontsentratsiooni ruumi.

Madli Pesti: Kui mõelda su lavastuste „an hour of” („tunni jagu”), „siseturism” ja „darks in blues” ühisjoontele, siis mulle tundub, et sa ei edasta neis niivõrd infot ja tähendusi, pigem mõjutad vaatajat ja lood tunnetuslikke ruume.

kadrinoormets: nõus. seejuures ideed ja tähendused edastuvad igal juhul. olen huvitatud pigem sellest, kuidas ja kuhu idee edastub. mind huvitavad indiviidid saalis.

Madli Pesti: Huvitabki siis ehk indiviidi mõjutamine. Mulle on jäänud kõige selgemalt kõlama tunnetusliku ruumi teema, kuid lavastuste ideede ja tähenduste sõnastamisega on mul raskusi. Näiteks ei oska ma üheselt öelda, mis on Rakvere teatris välja tulnud „siseturismi” idee, küll aga on mul meeles tunnetuslik ruum ja atmosfäär, mis tekkis. Teiste lavastustega on samamoodi – need on tekitanud tugeva tunnetusliku ruumi.

kadrinoormets: mulle meeldib, et „siseturism” tuli välja rakvere teatris. mulle meeldib ebamugavus. publik, kes ei olnud sellise etenduskunstiga harjunud, sai võimaluse selles osaleda. soovingi, et etenduskunst ei sulgeks end ainult oma publikule, vaid on avatud kõigile. ka kõigele.

küsitakse, keda ma ootan saali oma lavastusi vaatama. seda on võimatu öelda – kes tahab, see tuleb. alati on mõistlik kuulata intuitsiooni, sest igale poole ei pea minema. ma ei arva, et kõik peavad minu etendustele tulema, kuid kellel tekib mingi tunnetus, siis järelikult on tal sealt ka midagi võtta. just kogemus ongi oluline. see salvestub kehamällu, tänu millele on võimalik selle poole tulevikus tagasi pöörduda.

Madli Pesti: Kogemuslik aspekt sinu töödes on väga oluline, see eristabki neid paljudest teistest.

kadrinoormets: miks ma teen oma töid just teatris, mitte kunstigaleriis vm? loomingulises mõttes erutab ja käivitab mind just nimelt see hetk, kui mingi grupp inimesi koguneb ühel ajal ühte kohta kokku. mulle on oluline intiimsus. jagatud aeg ja ruum on selle potentsiaal. igatsen, et saaksin panna saali diivani viiele inimesele, see oleks ideaalne publiku hulk ning laseks luua intiimse atmosfääri.

kui olen laval, tahan etenduse kaudu kohtuda vaatajaga. mida vähem inimesi on saalis, seda suurem on võimalus saavutada otsekontakt. mind huvitab see motivatsioon, miks inimene tuleb saali ning kuidas ta veenab end sinna jääma. ilma selleta, et talle pakutaks õige pingekõveraga lavastust, kus oled hüpnotiseeritud, aga seda laisal moel – sellises teatris ei pea ise suurt midagi tegema. mulle on oluline, et ma vastutan ainult enda eest ja tahan, et ka publik võtaks vastutuse enda eest. me kohtume võrdsetena.

Madli Pesti: Ütled, et sul kunstnikuna pole missiooni. Kas eesmärk võiks siis olla enda arendamine ja pidev muutumine?

kadrinoormets: seda nagunii. lihtsalt missioon on laiem mõiste. näen oma loomingut ühe pikema jadana. ma ei räägi sellest, et minu üks lavastus on fragmentaarne, vaid ma loon teadlikult fragmente lavastus lavastuse haaval, need moodustavad minu tervikloomingu. ma ei erista tekstilist, füüsilist, visuaalset või helilist väljendust. selles jadas on need samaväärsed. alles tervikuna saab pidada minu tööde jada missiooniks ja seejärel selle ka sõnastada. praegu ma ei tea, kuivõrd tahan missiooni teadlikult kanda. kindlasti ei taha ma enne lõppu mingit missiooni dešifreerida. muidugi olen missioonil, seda oleme me kõik, aga ma ei ole huvitatud teadmast, milles see täpselt seisneb. praegu on huvitav mõelda missioonist kui veidi müstilisest teekonnast ning seda mitte täiesti selgeks sõnastada. jätan endale alles üllatumisvõimaluse.

tean, et olen joonel, liigun rajal. aga ma ei otsusta samme enne sammu astumist, vaid täheldan ennast sammumas. protsess on üks kõige inspireerivamaid asju, mis saab olla. isegi kui see on terminina kohati ülenämmutatud. reaalsus on, et loominguline inimene töötab iga päev ja ta võibki nimetada seda tööks. see ongi protsess ning nõuab enesekindlust nimetada seda tööks. muidugi ka meelekindlust teha seda mitte üksnes kui tööd.

Madli Pesti: Teatris tahab publik aga sageli just selget lõplikku produkti, n-ö valmistoodangut. Lõpetamatuse protsess ei sobi paljudele teatrivaatajatele. Miks on see nii? Kas see on meisse kuidagi kultuuriliselt programmeeritud?

kadrinoormets: siinne pilt ja tegutsemine on suuresti resultaadipõhine, mis tuleneb meie etenduskunstide noorusest. selle asemel et lihtsalt vaadata etendus etenduse kaupa, võib publikuna ka mõelda, kust see lavastus tuleb, kuhu läheb ja kuidas olen mina vaatajana selle etenduse sees, osa sellest. ja miks ma seal olen.

Madli Pesti: Prevaleerib tarbimiskeskne mõtlemine. Olen maksnud pileti eest ning tahan saada lõpliku produkti ja seda oma eeldustele vastavalt.

kadrinoormets: ma ei oska sellise sooviga midagi peale hakata. ma ei võta endale võõra vastutust. isegi kui tean, mida tähendab minu kultuuriruumis teater ning kuidas defineeritakse teatrit põhikooli õpikus, siis ma jätan endale õiguse defineerida see uuesti. mul on omadefinitsioonide suhtes nõrkus.

mis on nüüdistants? olen võimeline kõike defineerima, kõik kunstnikud on. see näitab, kui suhtelised on mõisted.

Madli Pesti: Mulle ka meeldib defineerimine, kuid sinna peab jätma mingeid auke, muutumise võimalusi.

kadrinoormets: jah, see tähendabki seda, et paned oma definitsiooni juurde kuupäeva: hetkel defineerin seda niimoodi. muide, kirjutan sõnaraamatut, kus viimane märksõna on ingliskeelne zero guarantee, nullgarantii. see ei ole negatiivne mõiste.

Madli Pesti: Kas pead silmas suhet publikuga?

kadrinoormets: samamoodi ennast kunstniku ja etendajana, ka kirjutajana. see tähendab, ma garanteerin sulle puhta platsi. see on parim garantii.

Madli Pesti: Sõltumatu Tantsu Laval esietendub su uus töö „procedure of beauty”.

kadrinoormets: see pealkiri ongi üksnes ingliskeelne, selle kõla meeldib mulle niimoodi rohkem. kuidas ma aga selle pealkirjani jõudsin? mõni aeg tagasi tuli minu üürikorteri seinale üks suuremõõtmeline maal. see maal oli käinud vahepeal näitustel ja tuli nüüd koju tagasi. hakkasin seda maali vaatlema. see omakorda transformeerus või reformuleerus iluprotseduuriks. kuidas tänapäeva kiiruse keskel otsustada, et sisened tsooni ja vaatled maali. sellega puhastad oma mõtted, muutud selgemaks või selgeks, mis võrdsustubki iluga.

eve noormets on kogu elu öelnud, et mõtlemine teeb ilusaks. praegu tundub see juba väga loogiline. meelelise puhastumise kaudu jõuda iluprotseduurini. kuid mida tähendab iluprotseduur ja mis üldse on ilu? huvitavad küsimused.

siit edasi ei saa ma rohkem uue lavastuse kohta öelda, kuid see jutt on tihedas seoses sellega, mida lavastuses näeb. tahan seda kogemust jagada. tean ka ohust, et vaataja loeb „iluprotseduur” ja teab – see on küünte lakkimine. ning edasi ka seda – ma tean, mis on teater. seejuures aga pole mul missiooni ennast selgitada. esitangi nullgarantii: loe mu sõnastikku ja võta see risk küsida, mis on iluprotseduur. lavastuses „procedure of beauty” loon ruumi inimesele, kes tuleb sellel päeval kokkulepitud kohta. olen ise laval ja laval on ka poola etenduskunstnik asia baś, kes mind assisteerib. tema funktsioon on olla ka protsessis välissilm.

lavastus on mitmekesine, kuid seekord kasutan vähe teksti: olen laval ja liigutan. mulle pakub pinget teadlik staatika, nii loon organiseeritud kontsentratsiooni ruume. see mõiste tuli minu juurde, kui töötasin rakveres peeter rästasega „siseturismi” lavastusega. pean selle mõiste alla kuuluvaks nii oma seniseid lavastusi kui ka oma tekste ja raamatuid.

tihti, kui ma alustan mõne (mulle) uue sõna kasutamisega, pole ma jõudnud veel selle täieliku tähenduseni. aga mulle meeldib see sõna, tundub kuidagi atraktiivne. meeldib seda hääldada, selle ümber on midagi. näiteks mulle meeldib „organiseeritud kontsentratsiooni ruum”. mulle meeldib see termin. ma ei ole seda varem kuulnud, kuigi kindlasti seda kusagil kasutatakse. hakkasin selle tähendust mõtestama just oma loomingu kaudu. mitte seda mõistet defineerides, vaid just tehes loomingulisi asju. nt lavastusi, mis ongi organiseeritud kontsentratsiooni ruum. mulle muutus kogu kunst selleks ruumiks. kui ma vaatan maali, siis see, mis ta on, aga ka see, mida ta tekitab, mida endaga kaasa toob, ongi organiseeritud kontsentratsiooni ruum.

nimetan neid kolmandateks ruumideks, kus kunstiakt ja vaataja kohtuvad. leian, et seal on kontsentratsiooni, see on kontsentraat.

Madli Pesti: Tähendusena kõlab kaasa ka, et toimub kontsentreerumine, süvenemine, keskendumine.

kadrinoormets: unistan võimalusest näha neid kolmandaid ruume, nagu sensitiivid näevad aurasid. mulle meeldib selle mõtte mõningane müstilisus: mul ei ole kujutluspilti sellest ruumist, võin sellest rääkida ja mõelda, ka tunda, kuid ei kujuta täpselt ette, milline see ruum välja näeb.

organiseeritud kontsentratsiooni ruum ei ole üksnes lavastus, vaid on ka see, mis tekib etendaja ja vaataja vahel. otseühendus iga indiviidiga eraldi. samuti ka kontakt lavastuse ja publiku kui üksuse vahel. jagatud kontsentratsioon kui teatrietenduse eripära, mis eristab seda kunstiliiki näiteks näitusest.

staatika huvitab mind, aga seda eelkõige selles peituva dünaamika mõttes. maksimaalne miinimum, minimaalne maksimum.

nii eelmine lavastus „darks in blues” kui ka uus lavastus said oma impulsi maalidest. aga ma ei tunne huvi niivõrd maali, kuivõrd kunsti vastu üldiselt. eriti paeluvad mind raamid. ma ei taha seda hetkel sõnastada, aga tunnistan endale, et raamid sisenevad mu loomingusse ikka ja jälle. lavastus ise loob raami ning mina toon raami veel omakorda sinna sisse. panen ehk kauni kunsti teatriga silmitsi.

Madli Pesti: Raamistamine ongi teatris oluline mõiste. Mis on teater? Teater on see, kui raamistad mingi sündmuse teatrina. Kunst on see, kui raamistad teose kunstina.

kadrinoormets: raam on ka selges seoses kontsentratsiooniga. nagu suunamärk liikluses: puust ja punaseks, kuhu vaataja tähelepanu soovitakse suunata. olen lavastajana suunanud, kuhu publik peab tähelepanu pöörama.

Madli Pesti: Lõpetuseks, kuhu sa oled suundumas, mida tahad kunstnikuna veel kogeda, katsetada?

kadrinoormets: nagu ütlesin, tegutsen ühtse jadana. olen idealiseerinud üksi töötamist, praegu on mul aga uudishimu sügava koostöö vastu: usaldada peale enda veel ka kedagi teist, usaldada täielikult ja jõuda koos nimeta paikadesse, tundmatutele aladele, mida ei oska ette näha. pühitse iga hetk usaldust. väga sügav koostöö on see, mida ootan. soovin jõuda üllatusteni.