Kui Ilja Kabakov oleks Areenis Harry Liivranna küsimusele vastates öelnud, et ?väikestes, mononatsionaalsetes riikides ? on rahvuslikku eneseteadvust kerge defineerida??, siis oleks see vaevalt kedagi üllatanud, juhul kui Kabakov poleks jätnud täpsustamata, mida ta silmas peab. Maailmanimega kunstnik läks konkreetsemaks ja tõi selliste riikide näitena Itaalia ja Prantsusmaa. Ning võrdluseks toodud Ameerika Ühendriikide ja endise Nõukogude Liidu kõrval võibki see nii olla. Loogiliselt peaks mononatsionaalset riiki iseloomustama monorahvuslik kultuur. Ning pakutud Itaalia ja Prantsusmaa variandis polekski see mingi katastroof, sest need ?väikesed? riigid on piisavalt suured, et oma jõududega katta kogu kultuuri selle ääretus mitmekesisuses. Aga mida teha siis, kui riik on veelgi väiksem ehk väga väike, nagu on seda Eesti? Kas nii pisike mononatsionaalne riik saaks monokultuurilisena olla kultuuririik? Vaevalt. Sest selleks pole lihtsalt inim- ja raharessurssi. Seega saab Eesti olla täisväärtuslik kultuuririik vaid avatuna ning paljurahvuselisena (kas või ajutiselt, kontsertide ja näituste ajaks). Mida kultuursem Eesti tahab olla, seda avatumaks peab ta saama.

Iga Eestis toimuv kultuurivahendus, iga üritus,  nagu seda on ka Eesti Kontserdi ja juudi süvakultuuri festivali ?Ariel? koostöö tulemusena siia saabuv sefardide  traditsioonilisi laule esitav Emil Zrihan Ensemble, pole  meie jaoks mitte lihtsalt külalisesinemine, vaid järjekordne hädavajalik samm, et olla kultuuririik. Avatus pole Eestile mitte ainult kultuurilise eksistentsi  paratamatu tingimus ja teoreetiline võimalus asetuda ?väikeste mononatsionaalsete? Itaalia ja Prantsusmaaga ühele pulgale, vaid ka missioon. Seda eriti siis, kui meie uks on avatud kõigile; näiteks järgmiseks Eesti Kontserdi koostööks mõne araabia maailma kollektiiviga. Ning poleks ka Ilja Kabakov tulnud tänapäeval nii hõlpsalt Eestisse, kui omaaegne Eesti NSV poleks olnud ülejäänud liidust tsipakene avatum.