Olgu selgituseks öeldud, et Interlitteraria artiklid on valdavalt ingliskeelsed, samuti on võimalik ajakirjale kaastöid esitada saksa, prantsuse või hispaania keeles. Niisiis on lugejaskond kõike muud kui „keeleliselt piiritletud”. Kas aga on Interlitteraria sellisest ilmsest rahvusvahelistest pretensioonist hoolimata peamiselt vaid Eesti kirjandusuurijate huvisfääris? Nii kaugele bibliomeetrilised töövahendid ilmselt arenenud ei ole, et seda täpselt hinnata.
Tõsi, Eesti autorite osakaal on olnud märkimisväärne ja viimastel aastatel kasvanud. Käesolevaski numbris on ingliskeelsete artiklitega esindatud terve rida kohalikke nimekaid autoreid: Jüri Talvet, Mele Pesti, Arne Merilai, Liina Lukas, Katre Talviste, Katiliina Gielen, Lauri Pilter, Aigi Heero jt. Teemad ei piirdu sugugi Eestiga ning julgelt võib väita, et artiklite baasilt saavad teha laiemaid teoreetilisi üldistusi ka akadeemilised ringkonnad väljaspool Eestit. Muidu võiks artiklite kirjutamist aastast aastasse võõrkeeles ju lausa asjatuks ponnistuseks pidada.
Pole muidugi parata, et vana läänemaailm ja eeskätt selle ingliskeelne osa nüüdisaja vaimu- ja majanduselus selgesti domineerib, olgu need kaks siis mis tahes viisil omavahel põhjuslikult seotud. Fakt jääb faktiks, et rahvusvahelisse huviorbiiti satuvad esmajoones nn esimese maailma väljaanded, mis ilmuvad mainekate teadusetemplite juures, mis omakorda paiknevad huvitava kokkusattumuse kohaselt suurte finantskeskuste lähiümbruses.
Nõnda siis kummitab kirjandusuurimist seesama keskuse ja perifeeria suhete problemaatika mis uuritavat kirjandustki. Omamoodi metatasandil võib kirjandusteaduseski täheldada protsesse, mida viimastel aastakümnetel on kirjanduse puhul menukalt käsitletud ning tähistatud mõistetega „postkolonialism”, subaltern jne.
Ilmselt pelga kokkusattumusena on Interlitteraria värskeima numbri teemaks „Maailmakirjandus ja rahvuskirjandus”, vastust sarnastele küsimustele otsitakse kirjanduses endas. Mis on maailmakirjandus? Mida pidasid silmas Goethe jt saksa romantikud, tuues käibele mõiste Weltliteratur? Mis on kanooniline kirjandus? Kuidas mõjutab see nõndanimetatud maailmakirjandus iga rahvuskirjandust ja mis hetkest ületab teos või autor rahvuskirjanduse piirid ning jõuab maailmakirjandusse. Mõistagi pole neilegi küsimustele ühest vastust ega neilgi maavaldadel kindlaid piirilepingutega määratletud territooriume. Kindel on see, et maailmakirjandus ei ole rahvuskirjanduste summa ega isegi iga rahvuskirjanduse tipud. Samuti on taas kindel, et teekond kirjandusloo tähtede keskele on keskusest reeglina lühem kui perifeeriast. Interlitteraria, mille artiklite enamik on siiski rahvusvahelistelt autoritelt, annab minu hinnangul ühe väikese piiririigi kohta silmapaistva panuse nende võrdleva kirjandusteaduse eksistentsiaalsete küsimuste lahkamisel. Selles numbris saab muu hulgas lugeda ameeriklanna Dorothy Figueira, rumeenlaste Andrei Teriani, Rodica Ilie ja Caius Dobrescu, sloveeni Marko Juvani ning Hongkongi õpetlaste Terry Yipi ja Kwok-kan Tami käsitlust maailmakultuuri ja rahvustraditsiooni vastasmõjudest nii teoreetilises kui ka konkreetses ajaloolises plaanis.
Pidades siinkohal silmas kutseliste kirjandusuurijate ringist väljapoole jäävate inimeste huve, tõstaksin eeskätt esile Andrei Teriani artikli, kus ehk kõige avaramalt just eespool loetletud küsimustele vastust otsitakse. Toetudes varasemate teoreetikute kirjatöödele alates „klassikutest” nagu Harold Bloom „Lääne kaanon” („The Western Canon”, 1994) ja lõpetades viimase aastakümne vahest enim tsiteeritud komparatisti David Damroschiga „Mis on maailmakirjandus?” („What Is World Literature”, 2003), lahkab Terian definitsioonide kitsaskohti ning toob lääne keskuse ja postkoloniaalse Kolmanda Maailma vahele nn Teise Maailma kirjanduse mõiste, mis tähistab peaaegu eranditult just paarikümne aasta eest raudse eesriide tagant läänemaailma perifeeriasse nihkunud Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste loomingut. Teise Maailma näite varal täiendab Terian Damroschi kahe keskme (algse kultuuri ja teise, enamasti tõlkiva kultuuri) teooriat ning pakub ellipsi asemele hüperbooli, mille fookuspunktidest moodustub kaks ühitamatut ala: nimelt on Esimese ja Kolmanda Maailma vahelisel eikellegimaal, kus pealegi kõneldakse väikese kasutajaskonnaga keeli, oluliselt kasinamad šansid maailmakirjanduse kaanonit omaenda rahvuskirjandusega mõjutada.
Teriani seisukohtadega ei pea tingimata nõustuma, kuna Teise maailma näidetena toob ta rohkem kui korra esile Rumeenia, Bulgaaria ja Eesti, jättes mugavalt mainimata Ungari, Tšehhi või Poola, kust vaieldamatult on võrsunud maailmakirjanduse kanoonilisi autoreid, samuti ignoreerib sõnakunsti muid žanre, kuigi nüüdisaja filmimaailmas on rumeenlased teinud hiilgava läbilöögi. Ent inspireerivaid tähelepanekuid ja täiendusi selles lõpuni tabamatus kultuuridialoogide probleemistikus ta kahtlemata pakub, nagu seda teevad ka näiteks Kwok-kan Tam, uurides Ibseni „Peer Gynti” mugandamist Hiina teatrile, Marko Juvan, käsitledes Sloveenia rahvusliku ärkamise tegelaste Matija Čopi ja France Prešereni panust Euroopa romantilisele liikumisele, ja paljud teised Interlitteraria kaasautorid. Lõppkokkuvõttes jätkab Interlitteraria oma sissetallatud ja järjest enam kaardistatud rada – olgu mainitud, et kõiki artikleid on võimalik lugeda ka Kesk- ja Ida-Euroopa võrguraamatukogust aadressil www.ceeol.com – ning iseenesest tuleb auasjaks pidada, et väljaanne on ikkagi ERIHi poolt tunnustatud. Jõudu ja jaksu edaspidiseks!