„Mina olen Ra“, idee autor, koreograaf, lavastaja ja esitaja Raho Aadla, valguskunstnik Reelika Palk. Esietendus 26. V Kanuti gildi saalis.
„Masc“, idee autor, koreograaf, lavastaja, helikujundaja ja esitaja Rene Köster, kunstnik Liisa-Chrislin Saleh, valguskunstnik Reelika Palk. Esietendus 26. V Kanuti gildi saalis.
„Mina olen Ra“. Raho Aadla käsitleb inimlikkust ja inimest kui maailmade loojat egiptuse mütoloogia pinnalt, pakkudes päikesejumal Ra maale laskumise kujundi kaudu intrigeeriva ja keha treenitust rõhutava kujutluspildi. Lavastuses on asetatud rõhk atmosfääriloomele, oma osa on meditatiivsel helikujundusel, samuti valgus- ja helimängu pakkuval stsenograafial, mis on korraga minimalistlik ja suurejooneline.
Lavastuse peamine rõhuasetus on keha viimine viimse piirini: koreograaf on võtnud ülesandeks anda etendus pea alaspidi rippudes ning ta saab kogu kehale tugevat survet avaldava ettevõtmisega edukalt hakkama. Valitud vorm pakub publikule võimaluse näha keha treenitust ja taluvust, nõnda avatakse tantsija olemise füüsilisust ja inimkeha võimeid. Viimasel ajal etendunud liikumispõhistest lavastustest esimese hooga ei meenugi tööd, kuhu oleks nii otseselt kaasatud kehalik eneseületus. Võtmesõnadeks on siin kindlasti keskendumine ja täielik kohalolu. Lavastuses on see õnnestunult seotud sisutasandiga, kus kerkivad esile inimvõimed ja püüded, tahtmised ja eneseületus.
Lavastuse suurimaks õnnestumiseks tuleb pidada loodud terviklikkust: midagi ei ole üle, poeetiline tekst inimese eksistentsist ning esteetiliselt nauditav lavamaailm koos sümmeetriat kinnistava liikumisega loovad sidusa ja sisuka kolmveerandtunni, kus vaatajal on võimalik keskenduda nii sõnale kui ka visuaalsele üldmuljele. Lavastus pakub mitut taju stimuleeriva elamuse, demonstreerides inimese püüdlust nii keha- kui ka mõttetasandil. Siiski jääb koreograafia kohati üheplaaniliseks, viies mõtte pigem sooritusele kui mitmekülgsusele.
Aadla eelmiseski töös „Di“ pöörduti inimlikkuse ja jumalikkuse teema poole. Siinne edasiarendus lubab märgata terviklikku ja kindlat kunstilist kujutlust ja huvi, mida autor suudab erisuguste vormivõtetega avada. Töötades järjekindlalt kehalisuse ja liikumise eri tahkudega ning pöörates suurt tähelepanu vormi ilule, kinnistab Aadla selle lavastusega oma kunstnikukuvandit eelkõige esteedina. Etendusel kõlab koregraafi kirjutatud tekst, mis rabab oma poeetilise küllusega ja avab Aadlas hoopis uue, kirjandusliku tahu. Kahe meediumi – kirjasõna ja tantsu – sellisel tasemel valdamine on siinses nüüdistantsus silmatorkav ning laseb näha Aadlat mitmekülgselt andeka loojana.
„Masc“. Rene Köster on oma lavastuses käsitlenud mehelikkuse ja identiteediloome teemat, lähtudes LGBT perspektiivist. „Ra“ sidusa joonega võrreldes koosneb „Masc“ pigem etüüdidest-stseenidest ning mõjub eeskätt oma kirjususe ja variatiivsusega. Köster tõestab end taas veenva ja mitut liikumisstiili valdava koreograafina, kelle kehaline ampluaa ulatub butō’st techno’ni, ent püsib peamiselt siiski nüüdistantsu juures. Variatiivsusest tuleneb ka lavastuse nõrgim koht, mõningane fragmenteeritus ja ühest etüüdist teise hüppamine. Kandvaks ja ühendavaks liiniks on aga taustal püsiv küsimus mehelikkuse erisugustest võimendatud avaldumisvormidest.
Lavastus mõjub oma täielikus kehalisuses huvitavalt: koreograafia ühes seksuaalsuse ja sookuvandit avava teemapüstituse ja hüperseksuaalse liikumisega tekitab mulje üdini ihulisest lavastusest, kus keha on korraga nii identiteediloome ja tungide väljendaja kui ka tantsuline instrument. See võimaldab mõtiskleda, kuivõrd väljendub sookuvand ja identiteet meie kehalises olemises ja käitumises.
Lavastuse trumbiks on väga erisuguste lavapiltide loomine ühes koreograafilise variatiivsusega, mis peegeldab hüpermaskuliinsuse erilaadseid aspekte. Laval on palju toorust, vägivaldagi, masohhismi, enese ülivõimsana tajumist ja esitamist. Kõigest kajab vastu ka rolli loomist ja rolli mängimist, enesepresenteerimist kindlate omaduste kaudu. Köster on valitud hüpermaskuliinseid jooni võimendanud, luues lavale mitte pelgalt tegelased, vaid teravad karakterid, tõepoolest – maskid.
Olles viimati loonud koreograafiaid mitmele tantsijale, näitab Köster siin taas, et on võimeline lavastust veenvalt kandma ja täitma lava ka üksinda, lähtudes oma liikumisstiili eripärast. Mõjusad on aeglustused ja liikumismustrite keskele pause loovad fikseerimised, mis on tihedalt seotud muusikaga. Lavastuses on ülioluline roll helikeelel ja Liisa-Chrislin Salehi loodud kostüümidel, mis mõlemad kannavad lavastuse sõnumit, mõjuvad jõuliste ja kõnekatena. Helikujundus on Köstri enda looming (nagu ka tema mitmes varasemas lavastuses) ning see asjaolu näitab teda mitmepalgelise kunstnikuna, kes liigub osavalt kahe meediumi vahel.
