Andes välja albumi „Ingrid Agur. Elu kolm vaatust“, on Ingrid Aguri koolijuhist ja ettevõtjast pojad Hendrik ja Madis teinud nii oma emale kui ka Eesti kultuuriloole väärtusliku kingituse. Teatriinimesed teavad Ingrid Agurit kui 37 aastat Ugala teatris töötanud oivalist kunstnikku, kelle loomingu tippsaavutused – „Kihnu Jõnn“ (1980), „Rahva sõda“ (1981), „Põhjas“ (1983), „Juudit“ (1983), „Ja sajandist on pikem päev“ (1985), „Kuldrannake“ (1986), „Vaikuse vallamaja“ (1987), „Kirsiaed“ (1993), „Meie linnake“ (1994) jpt – on jäänud eesti lavakujunduse kullafondi, toonud talle mitmeid aastaauhindu ning ENSV rahvakunstniku aunimetuse (1988). Koguteos annab pildi vapustavalt vapra naise raskest ja väärikast elukäigust.
Raamatu pealkirjas viidatud kolm vaatust tähistavad lapsepõlve Karksi-lähedases kodutalus (1931–1941), järgnenud küüditatu-aastaid Siberis (1941–1947 ja uuesti 1949–1957) ning seejärel ERKIs teatrikunstnikuks õppimist (1958–1964) ja tööd Ugalas (kuni 2001).
Lapsepõlve ja Siberi lood ning algusaeg Ugalas on Ingrid Aguri enda poolt väga emotsionaalselt kirja pandud. Meenutused hilisemast teatriteest on jutustatud 2009. aastal kunagisi kavandeid vaadates ja märkmeid lehitsedes diktofonile, mida hoidis käes noor teatriteadlane Kiti Põld. Raamatule lisavad tundeküllust paljud fotod ning poegade ja lastelaste mälestused ema ja vanaemaga koos veedetud päevadest nii kodus kui ka vana Ugala seinte vahel.
XX sajandi hävingurohke ajalugu on ometigi kinkinud Ingrid Agurile haruldase õnne: ta saab oma lastelastega jalutada samu radu ja veeta suve samas talumajas, kus ta kunagi kõndis ja mängis oma vanavanematega. Tema mälestused küla- ja koolielust, aga ka sugulaste pingelistest seisusevahekordadest Eesti Wabariigi viimasel kümnendil on kirja pandud eredalt ja kaasakiskuvalt. Määrav roll Ingrid Aguri eluväärtuste ja vaimsuse kujunemisel oli tema isal. Hans Kiivit läks Viljandi I poeglaste gümnaasiumi lõpuklassi õpilasena koos klassivendadega Vabadussõtta, sai Võnnu all raskelt haavata ning selle eest talukoha ostuõiguse endise Polli mõisa maadel.
Sügava kultuurihuviga isa, keda Ingrid Agur mäletab alati koos raamatu või mõne muu trükisega, tegi näitemängu, laulis kooris ja mängis orkestris. Läti kaudu käis kodus isegi Eestis keelatud venekeelne Pravda, kust ammutatud teadmised elu kohta Nõukogude Liidus ei laskunud tal 1940. aasta võimuvahetust rahulikult vastu võtta. Väiketalu peremehena poleks ta ehk küüditamisnimekirja sattunud, kuid tema meelsusest oldi teadlikud ning kaebajaid leidus.
Isa suri 1942. aastal Sosva vangilaagris, Ingrid koos ema, kahe õe, noorema venna ja vanaemaga viidi Obi-tagusesse Kozotjapka külla, mille kõik mehed olid juba 1937. aastal vangi pandud. Olen lugenud küüditatute elust palju mälestusi, mistõttu julgen kinnitada, et Aguri jutustatud lood on ühed vapustavamad. Hauad oma õele, vennale ja vanaemale tuli teismelisel tüdrukul külmunud maasse ise kaevata. Need leheküljed näitavad, milliseid uskumatuid raskusi suutis laps taluda, säilitades lisaks elutahtele ka kustumatu püüde hariduse järele.
Saanud 1947. aastal „eksitusena“ võimaluse kodumaale naasta, küüditati Agur 18aastase neiuna vangitapis uuesti Siberisse. Lõpetanud seal raske metsatöö kõrvalt 23aastasena seitsmeklassilise kooli, jätkas ta õppimist Tomski töölisnoorte koolis ja alustas kunstiõpinguidki, kuni lõpuks sai veebruaris 1957 ühena viimastest väljasaadetutest loa tulla tagasi Eestisse. Siin ulatas talle abikäe isa vend, EELK peapiiskopiks tõusnud Jaan Kiivit, kelle laimatud mälestust Ingrid Agur argumenteeritult kaitseb.
Järgnenud õpingud kunstiinstituudis viisid diplomilavastuseni ja töökohani Mulgimaa pealinna teatris. Tollased töötingimused on praegustele kunstitudengitele kujuteldamatud. Agur meenutab oma esimesi tööaastaid: „Ugalas puudusid lavastusala juhataja, butafoor, teostaja-kunstnik, riietur, kostüümiala juhataja, kirjakunstnik, pesupesija. Polnud ka reklaamiala inimest [—] kõik see sadas mulle kaela.“ Teatris polnud ka maalisaali, dekoratsioone pidi ehitama ja värvima öösiti lavapõrandal. Tollase kombe kohaselt tuli ainsal koosseisulisel kunstnikul kujundada kõik repertuaari tulevad lavastused, küsimata, kas need tekstid, lavastajast rääkimata, äratasid temas mingitki loomehuvi. 1964–1978 kujundas (ja teostas) Agur Ugalas järjepanu 74 lavastust (ning tõi ilmale ka kaks poega). Juhtkond varjas ta eest, et kunstniku töönormiks on viis lavastust aastas: saanud sellest teada alles 1970. aastate alguses, pidi ta kahe viimase aasta ülenormi tasu teatrilt kohtu kaudu sisse nõudma.
Nii Ugala kui ka Ingrid Aguri elus pöördus uus lehekülg Jaan Toominga saabumisega (1979) ja uue maja valmimisega (1981). Suurem osa Aguri teatrielust kajastub raamatus fragmentaarsete meenutuste üleskirjutusena. Mõned mälestused on eredad ja hinnangud kolleegidest lavastajaile vägagi otsekohesed. Pikemalt kõneldakse koostööst Aleks Satsi, Heino Torga, Jaan Toominga, Lembit Petersoni, Priit Pedajase, Kaarin Raidi, Merle Karusoo, Vjatšeslav Gvozdkovi ja Peeter Tammearuga. Loomulikult hinnatakse neid eelkõige selle järgi, kuivõrd nad nägid kujundajas mõttekaaslast ja loomepartnerit, kuivõrd aga vaid režissööri tahte tehnilist teostajat.
Agur tõdeb: „Minu pikaajaline kogemus on see, et kunstniku töö oleneb lavastajast. Sa ei saa üksi midagi teha. Sa võid teha. Aga kui ei ole seost lavastaja mõttega, ei ole sellel ju mõtet. Või ei saagi lavastajale pihta, neid on ka olnud. [—] Nii et tegelikult on teatrikunstnikud kuidagi olematuks jäänud, varju. Teatrikunstnikku võetakse umbes samamoodi kui lavameistrit või lavapoissi. Võib-olla on see nüüd muutunud.“ Ajalinik on mõnikord ka mälestusi tuhmistanud, raamatu see osa vajanuks faktide, aastaarvude ja nimede täpsustamiseks kindlasti teatriteadmistega toimetajat. Paraku keeldus kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital raamatu väljaandmist toetamast.
Minu tutvus Ingrid Aguriga algas reisil Põhja-Koreasse (1979), millest raamatuski juttu, ja jätkus uues Ugalas, kus meie töökabinetid olid lausa kõrvuti. Mul on olnud õnne ka selles, et Agur on kujundanud kuus minu lavastust ja õpetanud aru saama targa kujundaja hindamatust rollist ühistöös. Temast ja ta loomingust kiirgas alati väärikust ja ilu ning ta mõjus oma tagasihoidlikkuse, töökuse ja ausa otsekohesusega teatri tõelise südametunnistusena. Väga täpselt on selle raamatus sõnastanud ta pojad: „Aukartus elu ees, meeletu visadus, töökus ja loomuomane malbus on teinud Ingrid Agurist inimese, kelle süda on alati õigel kohal, helendudes ja näidates VALGUST.“
Eesti Teatriliit on mitmel aastal esitanud Ingrid Aguri kultuuri elutööauhinnale. Mõistan, kui võimatu on reastada meie kultuurile tohutult andnud kümnete ja kümnete inimeste loomingulist panust. Kui keegi peaks aga andma välja tunnustuse eesti naise kangelasliku elutee eest XX sajandil, siis Ingrid Agur oleks kindlasti esimene, kellele mõtleksin.