Veebruari algul külastas Eestit rahvus­vaheliselt tunnustatud ja suurte kogemustega muusikavaldkonna kunstiline ja strateegiline konsultant Andreas Vierziger. Vierzigeri klientide hulka kuulub festivale, kontserdikorraldajaid, artiste ja plaadifirmasid. Buhl Artist Managementis töötas ta mainekate artistide, orkestrite, festivalide ja kontserdikorraldajatega. EMTA kultuurikorralduse osakonnas olid Vierzigeril loengud ja töötoad, kus võeti luubi alla interdistsiplinaarsus muusika ja teiste kunstide vahel ning artistide karjääri juhtimine. Samal teemal osales Vierziger vestlusringides ja töötoas ka Tartus Balti Akadeemiate Orkestri seminaripäeval.

Teil on seljataga mitu päeva kohtumisi Eesti tudengitega ja ka konsultatsioonid muusikutele. Millised on teie muljed nendest kohtumistest ja tudengite teadlikkusest oma karjääri planeerimise kohta?

Karjääri planeerimine on mulle põnev valdkond ja jagan hea meelega oma teadmisi. Senine kogemus siin on olnud lõbus, sest inimesed on väga sõbralikud ja avatud, tundub, et ka teemast huvitatud. Siiski on pisut üllatav, kui suures teadmatuses ollakse, mis saab pärast kooli lõpetamist. Sama küsimus on ju mis tahes valdkonnas, mitte ainult kunstimaailmas: tuleb end ette valmistada olukordadeks, mis elus ees ootavad.

Kas siinsete tudengite mured ja küsimused on laias laastus sarnased?

Huvitaval kombel ei ole: küsimused on väga erinevad. Mõnel ei ole üldse selle teemaga kokkupuudet, nii tahetakse pigem üldist sissejuhatust. Ma ei taha öelda, et need on liiga lihtsad küsimused, sest liiga lihtsaid küsimusi ei ole: kui mõnda asja ei teata, sest ei olda sellega veel kokku puutunud, siis tulebki küsida. Aga küsimused võivad puudutada näiteks struktuuri, et mõista muusikaturgu, või palutakse selgitusi, kuidas see valdkond toimib, milliseid strateegiaid rakendada. Mõnel oli konkreetseid küsimusi eneseturundamise kohta: mida teha veebilehega, kuidas panna kokku artisti tutvustusmaterjale, kuidas kontakte hoida või kuidas üldse kontserdikorraldajale läheneda. Sellest palju ei teata. Võin muusikutelt küsida, kas nad üldse teavad, kes on kontserdi korraldamisel nende võimalikud partnerid, ja võib-olla nad isegi teavad mõnda kontserdiorganisatsiooni, aga enamik nendega kokku puutunud ei ole. Mõnele on väga harjumatu mugavustsoonist välja tulla ja ennast reklaamima hakata, aga kontserdikorraldajale või administreerijale on kõige enesestmõistetavam olla inimestega kontaktis – seda ei tohi karta.

Arvan, et enesereklaami kartus on teatud määral kinni ebakindluses. Ootan väga vestlusringi Kristjan Järviga. Tema peab samuti interdistsiplinaarsetest projektidest lugu ja mõtleb algatuslikult, nii et huvitav, mis suuna see vestlus võtab.

Siinsed tudengid on tõsised, aga olen näinud, et nad on vastuvõtlikud. Esimene päev oli väga meeldiv, esimesed tunnid ülinaljakad. Võtsime läbi mõned teemad ja arutlesime nende üle. Täna rääkisime üldisematel teemadel: mis on enesejuhtimine, mis on karjäär, selle definitsioon. See on niivõrd individuaalne ja eesmärk ei ole anda võimalikult palju kontserte, vaid tuleb leida omaenda tee muusikuna. Sellest oli huvitav vestelda.

Pärast üldarutelu tulid isiklikud kohtumised. Mulle meeldis, et oldi suhtlusaltid ja huvitatud. Karjäärist ei ole ju kerge rääkida ja kui sellega esimest korda kokku puututakse, on reaktsioon selline, et ei taheta sellega tegeleda – tahetakse lihtsalt muusikat mängida. Siis tuleb mul selgitada, et pärast õpinguid ootab ikkagi töö ja selles töös tuleb ette katsumusi, aga hea küll, mõne aja pärast on näha, et ka katsumusi võib nautida ja peagi hakkab meeldima, et on saadud oma tee valida ja otsuseid teha.

Eile oli meil pikk loeng ja meistri­klass, kuidas ühendada muusikat ja teisi kunstivorme, teha koostööd. Interdistsiplinaarsus on minu meelest eriti põnev teema. Üle maailma on kõik kunstivormid praegusajal väga suures muutumises. Ainus, mis ei ole peaaegu üldse muutunud või muutub aeglaselt, on klassikalise muusika kontserdivorm. Hea küll, teatud määral on tähtis, et midagi on jäänud muutumatuks, aga minu meelest on ikkagi huvitav, kui tahetakse ka katsetada. Tuleb olla kursis sellega, mida tehakse, püüda ületada traditsioonide piire ja vaadata, mida kõike saab sellest väga ilusast kunstivormist välja pigistada üldsegi mitte suurte pingutuste või muutmistega. Alati on huvitav uurida kokkupuutepunkte teiste distsipliinidega. Olgu see siis kokkupuude muusika ja teise kunstiliigi või eri muusikaliikide vahel. Näiteks on väga huvitav, mida teevad suurfirmad nagu Nike ja Converse oma kultuuriprogrammis, sest seal põimitakse sageli väga põnevaid teemasid.

Interdistsiplinaarsuse puhul ongi loomulikult vaja jälgida, mis eri valdkondades toimub, alles siis saame hakata otsima kokkupuutepunkte. See puudutab ka igaühe karjääristrateegiat, kus alati peab olema kursis sellega, mida teevad teised ja mis toimub mujal – tehnoloogiline areng, ühiskonna, inimeste käitumismustrite ja keskendumisvõime teisenemine. Kommunikatsioon. Selle kõigega tuleb arvestada omaenda muusikutegevuses, mis küll tundub mugav ja turvaline, aga vajab konteksti asetamist.

Ka tarbimiskäitumine on muutunud. Ollakse valmis korraga tarbima rohkem kunstivorme kui varem.

Jah, ka levi ja rahva teadlikkus on muutunud.

Räägitakse, et kontserdikuulaja on pigem vanemaealine. Kas uued kontserdiformaadid ja interdistsiplinaarsus on olukorda mõjutanud? Kas seoses stiilipiiride hägustumisega on klassikalise muusika publiku hulgas märgata rohkem noori?

See vist sõltub projektist. Kindlasti on interdistsiplinaarseid projekte eelkõige nooremale publikule – eriti kui esineja on teisest valdkonnast, siis ta kindlasti meelitab nooremat publikut. Aga olen märganud, et uued ideed ja koostööd pakuvad huvi ka traditsioonilisele klassikalise muusika publikule. Nad oskavad seda hinnata. Nad on väga vastuvõtlikud ja see ei sõltu east.

Milline tasakaal peaks kontserdi­programmides olema klassikalise ja nüüdismuusika vahel?

See sõltub väga palju piirkonnast, kontserdipaigast jms. Näiteks Berliinis on nii palju kontserdipaiku, publikut ja huvilisi, et kõigile pakutakse midagi ja kõik sõltub olukorrast. Seda tasakaalu on raske kirjeldada, aga kahtlemata on hea, kui on ka nüüdismuusikat. Ka mulle meeldib oma festivalide kavadesse tuua nüüdismuusikat, kuna minu arvates on see tähtis. Aga mulle meeldib panna see alati mingisse konteksti või temaatilisse raami, sest narratiivi abil on publikul lihtsam vastu võtta, kui sealt saab midagi välja lugeda.

Nii palju kui olen eesti nüüdismuusikat kuulma sattunud, on see olnud väga huvitav. Kui rääkisime esimese päeva konsultatsioonides kontserdikava koostamisest, siis eesti muusika mängimine oli kõigile tähtis. Muidugi võib arvata, et kõik konsultatsioonidesse tulnud on aktiivsed inimesed, kes tahavadki midagi saavutada ja nende teemadega tegeleda. Olen rõõmus, et nendest peaaegu kõik peavad oluliseks ka nüüdismuusika esitamist.

Väljastpoolt on mulle jäänud mulje, et Eestis ollakse väga avatud ja vaadatakse tulevikku ning siin tegeletakse teadlikult ka rahvusliku muusikalise identiteedi arendamisega.

Kuidas te ise sattusite tegema seda, mida praegu teete?

Alustasin agendina, paar aastat töötasin tuntud klassikaliste muusikutega, sh Grammy võitjatega, ja teisalt olid minu tegevuses kesksel kohal noored alustavad muusikud, kuna mind huvitas karjääri algus. Ühel hetkel paluti mind kõrgkoolidesse meistriklasse andma. Esimene kord mulle meeldis, sain aru, et see istub mulle ja teema on tähtis. Mulle meeldib tudengitega tööd teha. Peamiselt töötan ju projektidega ja see on oma eesmärkidega väga praktiline töö, aga leian, et on väga vaja neid teemasid ka noortele edasi anda ja nende teadlikkust tõsta.

Kuidas te oma igapäevategevuses seda kõike ühendate? Konsultatsioonid, loengud ja festivalid on justkui korraga.

Loengud ja konsultatsioonid on siiski kõrvaltegevus, aga mulle meeldib seda teha, sest see toob mind tagasi reaalsusse, sinna, kust kõik algab. See meenutab, et klassikalise muusiku elu ei ole kerge. Ma töötan noortega, kes püüavad oma eesmärke teostada. Teen seda aasta ringi, aga siiski mitte liiga palju. Eriti naudin loengute pidamist karjääri planeerimisest, muusikamänedžeerimisest ja üldse sellest, mida saab klassikalise muusika vallas maailmas ära teha – ka sellest, kuidas seda kaunist kunstivormi positsioneerida. See on üks väheseid kunstivaldkondi, mis on jäänud peaaegu muutumatuks, kui voogedastus jms välja jätta. Aga kuidas me seda elavas ettekandes tarbime, on püsinud pikka aega muutumatuna. Kuidas jõuda inimesteni, kes ei ole sellega kunagi kokku puutunud? See on ju väga ilus maailm ja ma ei ole kohanud kedagi, kellele see ei ole meeldinud, kui on lõpuks selleni jõutud. Olgu, tunnistan, et üks kord olen kohanud.

Teil on siis soov juhatada klassikalise muusika juurde ja teisalt juhendada neid, kes on selle muusikaga laval.

Jah, kuid laval olijatele tahan meenutada, et nad peaksid olema loomingulised. Nad ei pea olema nagu orav rattas, vaid nende võimuses on tõepoolest teha midagi huvitavat ja teistsugust. See puudutab interpretatsiooni ja mis tahes ideid.

Kuidas käib ühe artisti nõustamine ja tema brändi loomine?

Iga kohtumine lähtub inimesest. Brändimine on brutaalne sõna, aga ma siiski kasutan seda, kuna selle sisu on arusaadav ja tähistab ka majanduslikku külge. Peamine eesmärk kogu tegevuses, mida ma brändimise all silmas pean, on oma identiteedi leidmine – mitte selle tekitamine kuidagi ebaloomulikult, vaid just selle leidmine. Nii et brändimine on pigem termin leitud identiteedi kirjeldamiseks. See peab tulema igaühe enda seest. Kõige olulisem märksõna ongi kunstniku autentsus. Lähtun oma töös suurel määral sisetundest ja kui ma ei näe midagi suurepärast või ei tunneta autentsust, siis pean järele mõtlema, kas saan seda tööd üldse jätkata. Alati on töid, mille tegemist naudime, ja töid, mis meile nii väga ei meeldi. See on elu. Selleks et öelda, et tegelgu millegi muuga, on vaja inimest hästi tunda ja teda pikemat aega jälgida, sest muidu oleks selline tagasiside vastutus­tundetu. Kommenteerida ei saa ühe ebaõnnestunud kontserdi põhjal, sest me kõik oleme inimesed, mitte masinad. Aga ma tõepoolest ei nõusta kunstnikku ega pühendu projektile, mille potentsiaalis ei ole veendunud.

Räägime ka kommunikatsioonist. Popmuusikas on tavaline, et artist kajastab iga oma sammu ühismeedias. Kas klassikalise muusika artistid peaksid tegema sama?

Tendents on olemas ja paljud juba teevadki seda kas veebilehe või ühismeedia kaudu, aga kui juba on ühismeedia kaudu algatatud kommunikatsioon, siis tuleb regulaarselt sisu pakkuda. Palju artistide veebilehti on loodud lihtsalt selleks, et leht olemas oleks, aga jälgijaid ei ole kuigi palju ja ei postitata ka tihti. Enne sellise lehe tegemist peab kaaluma, kas tuleb piisavalt sisu, millega seda lehte täita, ja kas selleks on aega või vastav inimene. Kui ei ole sisu ega jälgijaid, siis on see ajaraisk – ja aeg on ju piiratud ressurss. Muusik peab harjutama, oma graafikut planeerima, kavasid koostama, suhtlema ja kontakte looma. Peale selle on eraelu ja perekond. Tuleb läbi mõelda, mida karjäär kellelegi üldse tähendab. Püüan alati selgitada, et karjäär ei tähenda seda, et on vaja saada nii palju kontserte kui võimalik. See on alati isiklik asi. Pigem on ideaalne karjäär segu raha teenimisest ja õnnelik olemisest. Me elame ainult üks kord ja seda palungi, kui räägime karjäärijuhtimisest, alati meeles pidada, sest kuigi kõike tahetakse optimeerida, on kindel, et õnnelikud inimesed töötavad paremini.

Kas klassikalise muusika esitajale või heliloojale on vaja olla kättesaadav voogedastuskanalite kaudu?

Mina ainult voogedastuse kaudu muusikat kuulangi. Mu arvutil ei ole isegi CD-draivi, mõnikord üliharva kasutan välist plaadilugejat. Nii et mulle tundub loogiline, et kui tahetakse kuhugi jõuda, siis pead ülesleitav olema. Sellest on ainult kasu nii heliloojatele, kes tahavad, et nende muusika jõuaks kontserdikavadesse, kui ka muusikutele.

Kas oled ka varem Eestis käinud? Mida sa siinsest muusikast varem teadsid?

See on minu esimene käik. Olen korduvalt käinud Soomes ja korra aastaid tagasi ka Lätis. Olen siia ammu tulla tahtnud ja rõõmus, et see nüüd teoks sai. Olen varem kokku puutunud Eesti Kontserdiga ja teadsin linnu, kus on kontserdi­majad, kuigi ei osanud neid kunagi hääldada. Näiteks Music Estonia tegevus ja mõtteviis meeldib mulle, nii et olen õnnelik, et meil õnnestus see kõik lõpuks korraldada. Mulle üldse meeldib reisida, siin oma eriala inimestega kokku puutudes olen neid kohtumisi väga nautinud, sest meil on sarnased hoiakud. Peale selle on siin ka väga ilus – tõeline talv, kuigi tahaksin siia tulla ka suvel.

Peale Pärdi muusika teadsin ma Eestist näiteks Erkki-Sven Tüüri ja olen kokku puutunud Kristjan Järviga, kui ta töötas Tonkünstler-orkestri peadirigendina. Nad esinesid sageli Viinis ja olen mitu korda tema kontserdile sattunud. Tean ka teisi Järvisid.

Kuidas või mida peaksid väikeriigi muusikud tegema, et tuua välja oma parimad jooned, teha seda, milles nad on tugevad, mitte nii sageli väikseid kontserte?

Ilmselt peab tegema mõlemat. Küsimus on kvaliteedis ja veidi ka kvantiteedis, sest peame hoidma oma tegevuses järjepidevust ja olema regulaarselt laval. Muusik peab esinema tervislikus koguses, mitte ennast ära kurnates, nii et kvaliteet hakkab kannatama. Mõnele sobib tihe graafik ja mitu eri kava korraga, aga paljudele mitte.

Kas on mõningaid uusi kontserdi­formaate?

Uute formaatide puhul, nagu kohaspetsiifilised üritused, peab tundma end mugavalt ega kogema barjääre kõrgkultuuri ja muu vahel. Mulle on kõrgkultuur ebameeldiv mõiste, kuna kultuur peaks olema kõigile. Kunagi küsis metroos üks narkomaanist tüdruk mult kõrvaklappe, kuulasin parajasti Bartóki viiulisonaadi teist osa, mis on üsna keeruline. Kui küsisin, kuidas talle meeldis, ütles ta, et see oli väga äge ja pingeline. Mulle omakorda oli see väga tore kogemus, millest sageli räägin. Mul ei ole vaja, et kõik suudaksid seda muusikat analüüsida, tahan, et võimalikult paljudel oleks sellele ligipääs.

Ma ei oska välja tuua üht tõusvat trendi, sest neid on sadu, ja samal ajal usun n-ö rätsepatöösse: iga sündmus olgu eriline. Korraga toimub palju, kõik sõltub asjaoludest, kohast ja muusikutest, kuna mõnele meeldib uuega eksperimenteerida ja mõnele üldse mitte. Mina usun harmooniasse.

Eile avaldas mulle muljet kohtumine kultuurikorralduse tudengitega. Neile oli antud ülesanne pakkuda uusi kontseptsioone ja kontserdiformaate ning nad tulid välja väga nutikate ideedega.

Kas vahel juhtub, et eksperiment sööb muusika kuidagi ära?

Mina küsin endalt, miks üldse midagi teha ja siis otsustan, kus on fookus. Kui tegu on sünteesprojektiga, siis muusika ei peagi tingimata olema keskpunktis. Samamoodi võib teatrikunstnik küsida mõnel juhul, et kas kõik muu ei „söö teatrit ära“? Julgustan eksperimenteerima, tutvuma eri valdkondadega ja tuleb anda võimalus ka laboratooriumi­ideedele. Mõni toimib, mõni ei toimi – kõik ei saagi alati toimida, aga tuleb proovida. Tuleb olla loominguline, et kogeda, mis on veel võimalik – muidugi juhul, kui inimesele see sobib. Nii palju on fusion’it: mõni aasta tagasi oli väga edukas cronut, kus olid kokku pandud croissant ja doughnut. Kaks head asja koos ja seisti tundide kaupa järjekorras. Olles unistanud selle proovimisest, sattusin mõni kuu hiljem Tōkyōsse, kus mulle öeldi, et seda oli tehtud kampaaniana ainult üheks korraks. Kui selline asi toimis, siis miks ei või analoogseid asju teha? Pitsa ja croissant võib-olla ei pruugi kokku sobida, aga põhimõtteliselt on selline mõtlemine ettevõtlik ja siit võib sündida midagi huvitavat. Mõistagi peab kõigepealt olema idee ja siis tuleb leida parim viis teostamiseks. Teatrimaailmas öeldakse selle kohta kill your darlings: alguses ei tohi ideedele mingeid piire panna, tuleb olla vaba, siis tuleb teha mingi valik ja vähem oluline välja jätta. Kui see ei toimi, siis tuleb sellest õppida ja teha midagi muud või proovida teisiti. Kuidas see ütlus oligi: „Fool me once, shame on you, fool me twice, shame on me.“ („Tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi enda omadestki.“) Ma ei taha öelda, et peab arulagedalt riskima, aga kui on idee, siis tasub seda alati proovida.

Mis on teie enda viimase aja põnevamad avastused? Mõni muusik, kunstiprojekt, kogemus?

Viimasel ajal on minu huviorbiidis kõik, mis on seotud uute tehnoloogiliste võimalustega: kõrgtehnoloogia, hologrammidega tehtav, reageeriv programmeerimine, live-programmeerimine, HoloLens, Google’i prillid, uued kontaktläätsed, millega luuakse virtuaalne reaalsus, digitaalsus jms.