Linnakeskkonna kujundamine algab poliitika ja strateegia mõjutamisest. Kuidas aga sekkuda loomisprotsessi juba rohujuure tasandil, eriti ühiskonnas, kus aastakümneid on harjutud suud pidama ja edasi teenima? Alates 2000. aastatest on linnaaktivistid tegelnud rattakultuuri edendamise, tänavakunsti, seltsiliikumise ja tänavafestivalide korraldamisega, aga viimasel ajal ka kohtuskäimiste, elukeskkonna eest võitlemise, koosloomise ning Tallinna merele avamisega. Paljude nende liikumiste ja sündmustega on seotud olnud ka Teele Pehk, kellest on kujunenud aktiivse kodaniku võrdkuju. Alljärgnevas intervjuus räägib ta, mis seisus on linnas aktiivsus, kuidas vormida elavat inimkeskset linna, kuidas koos luua ja jõuda otsustajateni.

Mis positsioonil on praegune linnaaktivism?

Teele Pehk: Ma lähtun asumiseltside vaatenurgast. Tundub, et ollakse väsinud. Uut verd tuleb küll pisut peale, aga jätkusuutlikuks tegutsemiseks mitte piisavalt. Tallinnas on viimasel ajal nii palju toimunud, kõigi jaks on kulunud enda eest seismise peale. Kui pidevalt tuleb nõuda õigust kaasa rääkida, siis see kulutab nii palju, et sisuliseks, tulevikku vaatavaks tegevuseks enam mahti ei jäägi. Liiga palju energiat kulub mujal linnades kasutusel olevate lahenduste tutvustamise peale, liiga palju veenmiseks, miks üks või teine lahendus ei anna soovitud tulemust. Kui selle energia saaks rakendada hoopis eesmärkide seadmisse, sisulistesse aruteludesse, üksteise kuulamisse, oleks ka linna­aktivism ja kodanikuliikumine värskem ning korda saaks saata palju rohkem.

Õnneks saab välja tuua ka häid asju, näiteks toimuvad Tartus tänavakunstifestival „Stencibility“ ja linnafestival „Uit“, Pärnus peab Raeküla selts kogukonnakeskust, Paides Wabalinna majas tegutseb linnakeskkonna arendamise kogukond. Näiteid on veelgi. Tallinnaski võib välja tuua heakskiitu väärivat. Veel 2011. aastal kehtis pealinnas grafitile nulltolerants, aga paar aastat hiljem korraldas linn Lasnamäel supergraafika kavandite võistluse, linnaosavalitsused on hakanud tänavafestivale toetama. Ka beetapromenaadi rajamisele aitas linn kaasa.

Võib öelda, et muutusi on tunda, kuid aktivistid on kärsitud ja nii palju ajast ees. Kõik nad teavad, mismoodi võiks olla, kuidas teistes linnades asjad käivad, kuid nähes, milline on tegelikkus, muututakse kannatamatuks ega saada aru, miks see kõik nii palju aega ja jaksu võtab. Loomulikult ei tohi mööda vaadata tõigast, et aktivistid on alati nõrgemal positsioonil. Pidevalt tuleb rinda pista kellegi ärihuvide, poliitiliste või salajaste kokkulepetega. Seda on tunda ka Reidi tee projekti puhul.

Kuidas oma keskkonna kavandamises kaasa rääkima peaks?

Kaasarääkimine kuulub tegelikult eelmisse sajandisse. Praegu peaksime tegelema koosloomise ja osalemisega. Elanike teadlikkus heast elukeskkonnast suureneb ja seda osatakse nõuda. Saadakse aru, et tegelikult on ka võimalik midagi muuta, ja see toob kriitilist massi juurde.

Kabinetivaikuses üksi otsustamine kasvatab aja-, närvi- ja rahakulu. Suuresti on meie linnavalitsused hirmuametkonnad. Ametnikud kardavad pidevalt, et nad teevad menetlusprotsessis midagi valesti, sest menetlusvigu saab vaidlustada, sisu aga mitte.

Raamatu „Immuunsus muutustele: kuidas sellest üle saada ja rakendada omaenda ja organisatsiooni potentsiaali“ („Immunity to Change: How to Overcome It and Unlock the Potential in Yourself and Your Organization“) autor Robert Kegan on öelnud, et kaebuste keel on üldlevinud, mis aga näitab, et inimesed hoolivad. See on vaja tõlkida hoolivuse keelde. Elukeskkonna küsimustes, aga tegelikult mis tahes muuski valdkonnas, võiks see tähendada teadlikku protsesside juhtimist, osalusvõimaluste mitmekesisust, tagasisidesüsteemide sisseseadmist. Koos probleeme ennetades ja lahendades, uusi ideid teostades kasvatame ühiskonnas usaldust ja sidusust, saaksime muutuda omamoodi katse­riigiks, kus koosloomemeetodeid välja töötatakse. Kollektiivsel tarkusel ja ühisusel põhinevate protsesside poole liiguvad ka teised linnad ja riigid. Helsingi linna palgal on näiteks üle kahekümne osaluskonsultandi, nende hulgas palju linnaaktiviste. Ühiskondliku elukorralduse muutmiseks katsetab Soome baassissetulekute programmiga. Ka meil on olemas disainerid, osaluskonsultandid, visionäärid ja planeerijad, kelle abil Eesti koosloome riigiks muuta. Ma tean, et see on suur roosa mull, kuid ma olengi idealist ega loobu sellest unistusest.

Kui vaadata maailmas ringi, kas siis mujal on olukord parem? On seal vähem vaja tõestada, et ei olda kaamel, ning koosloomine on paremini korraldatud?

Eks igal pool on aktiivsed elanikud vähem rahul. Kui ma võrdlen Eesti osalusvõimalusi teiste riikide omadega, siis torkab teravalt silma, et meil on kõvasti arenguruumi igapäevademokraatia e-lahendustes. Meie e-valitsemine ja e-teenused on maailmas eesrindlikud, kuid näiteks tänavate olukorrast teatamiseks või linnaosa tulevikuvisiooni koosloomeks tööriistad vaat et puuduvad. Madridil on väga populaarne otsedemokraatia keskkond¹, mille kaudu saab ettepanekuid esitada, nende üle arutleda, neid tähtsuse järjekorda panna ja hääli koguda ning nii linna arendamises osaleda. Helsingis saab igaüks tellida teavituse linnavalitsuse otsuste kohta², elanikud saavad oma ettepanekuid esitada ja linnavalitsuse plaanide kohta tagasisidet anda.

Samal ajal tunnen ka, et meil on palju pseudoprobleeme. Kohati ei nähta suurt pilti, võideldakse näiteks süstlavahetuspunkti, Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse või lastehoiu tekkimise vastu oma majja. Asumiseltside energia tuleks suunata pärisprobleemide lahendamisse. Igas linnaosas on puudustkannatavaid peresid, sõltuvusprobleemide küüsis inimesi, venelaste integreerimine on endiselt aktuaalne.

Kes või mis kogukond üldse on? Ilmselt on ka ühe asumi sees inimesi, kel on asjadest teistsugune arusaam.

Kogukonda defineerida on alati libe tee. Pealinna asumiseltside koostööprojektis leidsime, et seltsid pole kõiki kohalikke elanikke esindav, vaid neid ühendav jõud. Tegime isegi üleskutseid, et ühte piirkonda tekiks rohkem naabruskonnaseltse, kes oleksid kohaliku eluolu parimad asjatundjad. Sotsioloogid leiavad, et kogukond määratleb end ise, defineerib oma piirid, kogukonna liikmed ja sätestab uute liikmete vastuvõtmise. Nii mõnelgi vaidlusel ütleb protestijaid esindav vandeadvokaat, et esindab kogukonna huve. Aga paar kohalikku elanikku ei moodusta kogukonda. Omavalitsusel on muidugi lihtne, kui tal on üks esindaja, kelle poole pöörduda, kust üheselt arusaadavaid vastuseid saada, kuid see arusaam ei ühti tänapäeva osalusdemokraatia mudeliga. Kogukondade roll ühiskonnas kasvab pidevalt, alates turvalisuse loomisest, linnade elamisväärsemaks muutmisest kuni riigi kestma jäämiseni välja. Siseministeerium töötab välja kogukondliku turvalisuse mudelit. Kogukond kui väärtus on jõudnud Eesti julgeolekupoliitika alusdokumentidesse, sest mida paremini tunnevad inimesed oma naabreid ja tegutsevad koos ühiste huvide nimel, seda turvalisem ja sidusam on riik.

E-riigi akadeemia ja vabaühenduste liiduga korraldasime eelmisel aastal avatud valitsemise levitamiseks kohaliku koostöö konkursi, kuhu tuli palju häid näiteid omavalitsuste ja kohalike rühmituste koostööst. Need võiksid inspireerida kogukondi üle Eesti ja kaugemalgi.³

Kuidas peaksid omavalitsused aktiivseid kodanikke hoidma ja elukeskkonna kujundamist juhtima?

Linnavalitsused peaksid olema võimaldavad kehandid, mis tekitavad turvalise, julgustava õhkkonna, et julgetaks end hästi tunda ja midagi ära teha. Võimaldav keskkond tähendab seda, et usalduse tekkimise ja püsima jäämisega nähakse vaeva. Seda saab teha suhtlus- ja tagasisidekanalite loomisega, kuid ruumi peab jääma ka uute koosloomise vormide ja võimaluste tekkimisele. Arvamuste vahetamine kas või puhkealade rohkuse ja kvaliteedi, kooli- ja lasteaiavõrgu planeerimise või väikeettevõtte käivitamise üle peaks olema võimalikult lihtne.

Leipzigi linn võttis endale hüüdlauseks „Leipziger Freiheit“ („Leipzigi vabadus“) pärast seda, kui tühjade majade elavdajad linna arendamise tavadesse suure muutuse tõid. Nüüd on Leipzigis katsetamine, eksimine ja ebaõnnestumine plaanidesse sisse kirjutatud. See on viinud muidugi gentrifikatsioonini, kuid samal ajal suutis Leipzig elanikkonna kahanemise peatada, mida ei juhtu just tihti. Elukeskkonna edendamiseks kasutati idufirmade loogikat: kui katse ebaõnnestub, siis ei karistata kedagi, vaid õpitakse juhtunust ja proovitakse veel kord.

Toetusfondi võiks luua neile hulljulgetele, kes rajavad teed ühiskondlikele uuendustele, olgu need siis rattaaktivistid, sotsiaalettevõtlusega tegelejad, fanaatilised trammisõitjad või kasutult seisvate maa-alade mõtestajad. Eeskujude väljatoomine aitab nii mõnegi asja kiiremini käima lükata. Tallinnas võiks või lausa peaks jalgrattateede edendamisega tegelev ametnik iga päev hulljulgelt rattaga ringi sõitma. Kui poliitikud iga päev ühissõidukit kasutaks, muutuks ka bussi- ja trammiliiklus paremaks.

Pahatihti takerduvad head algatused normide, reeglite ja seaduste sasipuntrasse. Mida peaks muutma?

Meil pole tegelikult vaja rohkem regulatsioone, kõik vajalik on olemas. Seadused sätestavad vaid miinimumi, alati saab teha rohkem. Konflikte ei pea vältima, need ongi edasiviiv jõud, mille abil sünnivad loodetavasti paremad lahendused, lahkhelidesse tuleb osata mitte kinni jääda. Tajun, et paljud ruumispetsialistid ei julge linnavalitsuse vastu sõna võtta, sest kardetakse oma tellimuste ja kooskõlastuste pärast. Neid, kes oma arvamust julgelt väljendavad, on vähe, kuid õnneks aina rohkem.

Planeerimine on tagurpidise loogikaga üles ehitatud: osaleda saab reageerimise ja protestimise kaudu, vähem on võimalusi koos luua, väärtusi kindlaks määrata, alternatiive kaaluda. Ja siis imestavad poliitikud ja ametnikud, miks nad kunagi positiivset tagasisidet ei saa. Selleks et osalus oleks konstruktiivne, peab olema valmis ühiseid eesmärke sõnastama, osaliste arvamust ja võimekust usaldama. See kõik on tegelikult määratud ka riikliku kaasamise hea tavaga.

Ka väiksemate otsuste langetamisel peaks lähtuma linnade üld- ja teemaplaneeringutest, aga neist vaadatakse tihtipeale mööda. Mulle tundub, et Tallinnas viidatakse üldplaneeringule siis kui vaja, näiteks Reidi tee kavandamisel. Veerenni ülesõit suleti hoolimata sellest, et üldplaneering näeb ette selle avatuna hoidmist. Luite selts viis sulgemisotsuse kohtusse, kuid seal ei võetud seda menetlussegi. Ka Kalaranna planeeringu hoonestusala ületab üldplaneeringus ette nähtud mahu. Eks ajaga asjaolud muutuvadki, kuid kui üldisi kokkuleppeid saab peaaegu olematute põhjendustega muuta, siis devalveerub tähtsama planeeringu kui ühiskondliku kokkuleppe väärtus. Tallinna linnaplaneerimisametil peaks kindlasti olema rohkem selgroogu ka transpordi- ja kommunaalküsimuste üle vaieldes.

Tihtipeale algavad arusaamatused juba sellest, et planeeringute joonised on segased. Kalaranna planeeringu joonis on ju koosolekulaua suurune ja ametnikud ei saa kohati ise ka aru, mida üks või teine joon seal tähistab, pealegi ei räägi joonised ja seletuskiri sama juttu. Dokumentide koostamine on üle mõistuse keeruliseks läinud. Helsingis püütakse uusarendusi tutvustada võimalikult lihtsalt: igale majapidamisele saadetakse tutvumiseks paar lauset ja lihtne visuaal, liigutakse videotutvustuste peale.

Kohtus on ruumi üle vaidlemise praktikat nii vähe, et kohtunikud ei saa arugi, miks üldse vaieldakse. Kui Telliskivi selts Hipodroomi detailplaneeringu vaidlustas, siis väitsime, et üldplaneering näeb ette sotsiaalmaad ja selle muutmine äri- ja elamumaaks ei ole piisavalt põhjendatud. Planeerimisprotsess pandi küll vaidluse ajaks seisma, kuid kohtunik ei mõistnud, mis avalikku huvi me esindasime. Põhiseadus ütleb küll, et eraomand on puutumatu, kuid lisab ka, et eraomandit ei tohi kasutada ühiste huvide kahjustamiseks. Eraomandist räägitakse meil palju, kuid ühised huvid on defineerimata. Meil on kaks poolust: eraruum ja avalik ruum, kuid ühine ruum on läbi mõtlemata.

Reidi tee, Haabersti ristmiku ja Gonsiori tänava projekti avalikustamine on mõneti revolutsiooniline samm. Tänavad on kõige tähtsam linnaruumi osa ja see, et nende kavandamise üle laiemalt ei arutleta, sest seadus ei kohusta, on suur viga. Kui kõnniteed on täis autosid ning tänavapildis domineerivad jalakäijaid ahistavad torupiirded ja betoontõkised, näitab see, et prioriteedid on paigast ja lähtutakse ainult ühest liikumisviisist. Tänav ja avalik ruum on mõeldud kohaliku elu elavdamiseks, millegi algatamiseks, liikumiseks, tervise edendamiseks, ka pahameele väljaelamiseks, kui tarvis.

Olukorra selginemiseks oleks siis ehk tarvis rohkem kohtulahendeid?

Ei. Kohus on tõesti viimane instants, kui enam miski muu ei aita. Samamoodi on meeleavaldus viimane võimalus probleem avalikkuse ees tõstatada, seda tehakse siis, kui arutelud enam edasi ei vii, mitte enese eksponeerimiseks, nagu arvab peaarhitekt Endrik Mänd.⁴

Ametnikel ja planeeringute koostajatel on ka raske, ei teata, kuidas elanikke teavitada ja kaasata. Mõni helistab mulle ja ootab, et ma kellegagi räägiks ja kedagi kaasaks. Tegelikult ei saa see nii käia. Juba eos elanikkonna arvamuse korjamise oskusi tuleb parandada, olla lahtisem ja usaldavam, siis on hiljem palju lihtsam.

Tallinnas on hakatud rääkima linna merele avamisest. Mulle tundub, et sina oled Kalaranna kodustamise, Kalaranna planeeringu vaidluste, mereääre ideekorje ja beetapromenaadiga selles osas palju ära teinud. Kui palju tuge sa linnalt saanud oled?

Mitte oluliselt, aga ma pole seda ka väga nurumas käinud. Kalaranna vaidluses tõmbas linn ennast täiesti tagasi, suhtuti nii, et las Telliskivi selts ja Pro Kapital jagelevad, eks vaatame, mis välja tuleb.

Enam-vähem kõik, mis ma teinud olen, on saavutatud isiklike tutvuste ja suhete kaudu. Beetapromenaadiga läks hästi, sest Põhja-Tallinna uuele linnaosavanemale idee meeldis ja ta sikutas Taavi Aasa varrukast, kes lasigi 50 000 euro eest seni läbimatule kohale promenaadilõigu ehitada. Eelmisel aastal korraldatud mereääre ideekorje raames korraldasime pressikonverentsi, kuhu tahtsime kutsuda ka linnaarhitekti kõnelema. Ta tuli sinna pika veenmise ja kiluvõileibade lubamise peale. Ometi võiks mereääre üle mõtlemise üritus linnaarhitektile oluline olla.

Mul endal kripeldab endiselt hinges kultuurikilomeetri kadumine. Mõtlen, et ehk oleks pidanud selle säilimise heaks rohkem ära tegema: suurendama teadlikkust, kuidas just see tee avab linna merele, mitte asfalteeritud tänav. Reidi tee projekteerimisel peaks Kalaranna tänav olema heaks eeskujuks, kuidas uus ja laiem sõidutee ei lahenda liiklusprobleeme. Tipptunnil on see tänav ikka umbes, sest pudelikael on Põhja puiestee.

Reidi teega tõstatus teravalt küsimus, kui kaua peab protestidega linna planeerima. Vaatamata rahumeelsetele kirjalikele ettepanekutele hakati projekti muutma alles siis, kui inimesed tulid meelt avaldama ja meedia seda laiaulatuslikult kajastas.

Tahaksin ka küsida, kui kaua võib teha mööndusi. Kõik taandub ikkagi sellele, et meil pole linnaruumist terviklikku ettekujutust, pole liikuvuskava, pole koos loodud visiooni Tallinnast viie, kümne, viieteistkümne aasta pärast. Prioriteediks on endiselt autod. Tihti vaadatakse projektides nüüdisaegsetest lahendustest lihtsalt mööda: projektidel on tähtajad ja kui muuta üht väikest asja, tuleb muuta kõike, aga selleks pole aega. Ja nii projektist projekti. Kui kaua me allahindlust tegema peame? Selline praktika ainult süvendab protestimist kui osalusviisi.

Suundume päevakajaliste teemade juurde. Sa oled Kalaranna planeeringu koostamise ajal kokku puutunud Allar Jõksiga, kes esindas kohtuvaidluses Pro Kapitali. Kuidas sa Jõksi kui presidendikandidaati suhtud?

Miski ei muuda olematuks seda, et Jõks esindas Pro Kapitali kohtuvaidluses minu vastu ja seda saab ühtlasi pidada Eesti esimeseks LÄTAK⁵-juhtumiks. Avalikus planeerimismenetluses on igaühel lausa seaduslik õigus oma arvamust väljendada ning arendaja peabki taluma tavapärasest rohkem kriitikat. Imestasin selle üle, kuidas Jõks julges mu kohtusse kaebamise pressiteate avalikustamise järel ühismeedias valetajaks tembeldada. Eks see silmakirjalik ole, et ta kutsub nüüd kodanikke üles rohkem oma arvamust avaldama. Mulle on endiselt arusaamatu, miks Jõks ei veennud oma klienti kohtusse minekust loobuma või kohtusse kaebama välja­annet, kes vastutas vaidlusaluse artikli eest. Olime ju planeeringu osas kokkuleppe saavutanud.

Selline kohtu kaudu aktiivsete kodanike hirmutamine on ohtlik suundumus, mis on levinud pigem Ameerikas ja Kanadas. Euroopa linnaloojate ja demokraatiaaktivistidega kohtudes olen aru saanud, et Euroopas on LÄTAK veel tundmatu taktika. Seda olulisem on sellest edaspidigi rääkida ja seda kajastada.

Reidi tee eskiisi avalikustamise ajal aprillis lugesin üht intervjuud sinuga, kust jäi mulje, et inimesed juba teavad sinu poole pöörduda, kui neil on vaja linnavalitsuse jäigast müürist läbi murda. On sul kujunenud oma strateegia? Milliseid võtteid, kuidas ja millises doosis kasutad kodanike huvide eest seismisel?

Mulle endale tundub ka vahel, et võiksin agentuuri avada. Minu poole pöördutakse igasugustes küsimustes. Näiteks helistavad mulle advokaadid ja küsivad, mida teha, et sotsiaalse funktsiooniga arenduse vastu võidelda. Samuti elanikud, kes on juhuslikult teada saanud, et nende kõrvalkrundile ehitatakse hoolimata miljööpiirangutest mahukaid hooneid. Arvatakse, et ma lendan kohe peale. Kui mult nõu küsitakse, siis ma annan seda, kuid ütlen alati, et lõpuni tuleb asi viia ikka nõuküsijal endal. Ma ei tee kellegi eest midagi ära, ei torma võõrastesse võitlustesse. Ainult nendesse, mis mulle isiklikult korda lähevad ja kus pole ehk piisavalt ühist jõudu. Ja ka siis võtan pigem protsessi planeerija ja tagantutsitaja rolli. Tegelikult on põnev eri taustaga inimestega läbi mõelda, kuidas mingit olukorda lahendada, läbi­rääkimisi pidada, meedia abi kasutada. Ma naudin protsesside kavandamist!

Mind tõukab tegutsema uudishimu, naiivsus ja jultunud julgus. Eesti ja Tallinn on nii pisikesed ja täis fantastilisi inimesi. Kui midagi ette võtta, siis on muutused peaaegu et silmanähtavad, suuri asju on võimalik korda saata kiiresti. Inimeste teadlikkuse suurendamine ja harjumuste muutmine võtab muidugi kauem aega. See on loomulik.

1 Vt lähemalt Madridi osalusportaali: decide.madrid.es

2 Vt lähemalt: http://decisions.okf.fi/ ning http://kerrokartalla.hel.fi/

3 Vaata lähemalt kohaliku koostöö veebilehelt kohalikkoostoo.ee.

4 Sirbile antud intervjuus ütleb Endrik Mänd Reidi tee projektiga seotud protestiaktsiooni kommenteerides: „On ka üsna loomulik, et kõik polegi sisulisest arutelust huvitatud, vaid haaravad võimalusest teha kuuma teema taustal ajakirjanduslikke selfie’sid.” Merle Karro-Kalberg, Tallinn, mu kallim! Intervjuu Tallinna peaarhitekti Endrik Männiga. – Sirp 15. VII 2016.

5 LÄTAK ehk legaalne ähvardamine takistamaks avalikkuse kaasamist tuleneb ingliskeelsest terminist SLAPP (strategic lawsuit against public participation) ja tähistab võtet, mida üle maailma kasutavad nii valitsused, omavalitsused kui ka ettevõtjad, et juriidiliselt korrektselt halvata kodanikuaktiivsus.