XXIX Tallinna rahvusvaheline orelifestival 30. VII – 9. VIII

Kahtlemata on iga muljepõhine arvustus selektiivne. Küllaltki vaevanõudev on mõtteid koondada killustunud festivalimuljete kirjasõnasse vormimisel, seda enam et tänavune festival hõlmas muusikalooliselt meeletu ajavahemiku Heinrich Isaacist XV sajandil kuni meie kaasaja helinditeni ja meeletu arvu esinejaid – oreliõpilasi, kontsertorganiste, koguduse organiste, vokaalsoliste, koore, kammerorkestreid, instrumentaliste jpt. Oskamata hulgi-fenomenist lugu pidada, olin seevastu valmis olema kuulajaskonna osa, tõrjuma eemale professionaalse kretinismi puhangud, olema lihtsalt tabula rasa. Suvi, puhkuste kõrghooaeg, turistide kohalolek – kõik see tekitas soovi otsida tunnetust, selekteerida virvarrist, juhusest ja hetkeoludest välja see, mis on tähtis ja tõene. Eks ta keerukas olnud … Lausa ilmvõimatuks osutus aga vääriliselt hinnata ja tänada kõiki, tõesti väga paljusid suurepäraseid festivaliesinejaid, sest ainuüksi nimede loetelust oleks saanud artiklile eraldatud ruumi täis ja selge see, et tühipaljas nimede lugemine ei paku huvi enamikule meist.

Festivalisündmused võtsid mitmesuguse kuju, muutudes oma sisult ja ajaliselt mahult. Kultuslikud tseremooniad ja teenistused, nt festivalimissa, etendasid silmapaistvat osa ka sel orelipeol. Pidustuste alla mahtusid avatseremoonia, avafanfaarid ja kirikukellad, oreliöö, festivalimissa, noorte organistide etteasted, pärastlõunased ja õhtused kontserdid. Tallinna toomkirik, Niguliste ja Jaani kirik olid kolm festivali tugisammast ja templit. Jaani kirikus anti nii ava- kui lõppkontsert, esimene pühendatud Mozarti, teine Pärdi loomingule.

Kui festivali orelipooltunnid ja õhtused täispikad kahe poolega kontserdid kokku arvata, siis ainuüksi Tallinnas anti 25, Pärnus kolm ja maakondades kümme kontserti. Siia juurde tuleks arvata ka meistrikursused kümne külalisorganisti juhendamisel.

Peale välisesinejate oli hõivatud lõviosa eesti organistidest. Koos mängiti Nigulistes 30. juuli oreliöö seitsmel kontserdil (alustati kell 22, lõpetati kell 5 hommikul), vahepeal kunstiteadlase Tarmo Saareti loengud kiriku ajaloost ja ekspositsioonist läbi mitme sajandi. Oreliöö kujunes suurejooneliseks prelüüdiks järgmise päeva avakontserdile, mis leidis aset 31. VII Jaani kirikus; üheksa organisti musitseerisid koos, õigemini vaheldumisi 5. VIII Bachi galakontserdil, kus esitati Johann Sebastian Bachi 18 Leipzigi koraaliprelüüdi, kasutades nii peaorelit kui ka barokset kooriorelit. Festivalile vajutas erilise pitseri Arvo Pärdi 80. sünnipäeva tähistamine. Tema orelimissa „Annum per annum“ (1980) kõlas mitmel päeval eri organistide esituses ning lõppkontserdil esitas Ene Salumäe Pärdi oreliteosed „Trivium“, „Pari intervallo“ ja „Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler“.

Festivali avakontsert Jaani kirikus oli pühendatud Mozarti loomingule. Kokku kõlas sel õhtul viis kirikusonaati (nr 10, 11, 13, 15 ja 17), osalesid Klaaspärlimäng Sinfonietta, organistid Andres Uibo ja Matthias Giesen ning kammerkoor Collegium Musicale.

Mozarti kirjast isale, dateeritud 17./18. oktoober 1777, loeme tema külaskäigu kohta kuulsa klahvpillimeistri Steini juurde. Pärast seda, kui helilooja oli end ülevoolavalt esitlenud nimega Trazom Edama Gnagflow (Mozart Amade Wolfgang inversioonis), väljendas ta soovi mängida lisaks Steini klaverile ka mõnda tema orelitest. Stein olevat sellele reageerinud siira hämminguga, sest talle tundus Mozartist, nii suurest klahvpillivirtuoosist uskumatu tahta mängida orelit, millel puudub igasugune douceur, ekspressioon, millel ei saa teha forte’t ega piano’t, mille kõla jääb ikka ühesuguseks … Seepeale paljastas Mozart oma siira orelivaimustuse, nimetades orelit pillide kuningaks.

Tänapäeva organistide meelislugudeks kipuvad olema Mozarti mesimagusad Flötenuhr-lood, otsekui nipsasjakesed kodanliku kodu interjööris. Õnneks sel kontserdil esitati neist vaid üks, Andante F-duur KV 616. Mozarti oreliteostest üks mängitavamaid on kahtlemata „Fantaasia“ f-moll KV 608, tähelepanuväärne teos, mis oma vormitäiuselt küünib suure Bachi dramatismini. Kontserdi lõpetas kooriteos, „Missa“ KV 259, mille juurde kuulub tähistus „orelisoologa“. Collegium Musicale koostöö Andres Uiboga näis sujuvat suurepäraselt ning teos kõlas igati läbipaistvalt-mozartlikult. Kavasse oleks võinud lülitada ka soolohäälele loodud teoseid. See oleks kindlasti kasuks tulnud õhtu ülesehitusele ja rohkearvulise publiku tähelepanu alalhoidmisele ning ka Mozarti geniaalsed, ajaliselt üsna lühikesed kirikusonaadid oleksid veel värskemalt ja paremini mõjule pääsenud.

Olen lubanud nimede üleslugemisega mitte liialdada, kuid nimetaksin siiski nii sellel kui ka veel teistelgi festivali kontsertidel osalenud kammermuusikuid Mari-Liis Uibot, Arvo Leiburit, Aare Tammesalu, Imre Eenmat, kes demonstreerisid igati professionaalset taset.

Belle Époque, imeilus aeg – prantsuse romantilise muusika kuldne sajand, mis kestis ligikaudu 1880ndate lõpust kuni I maailmasõja alguseni ning mõjutas kogu Euroopa orelikunsti, oli selgi korral organistide soolokavades kesksel kohal. Ajastul, mil näiteks raadio, autod, tänavavalgustus, filmikunst, vaktsineerimine ei olnud veel muutunud argielus tavaliseks, toimus varasemaga võrreldes suur nihe ka pilliehituses – oreliehituse printsiipides, kõlaesteetikas ja mängutehnikas. Esindatud olid César Franck, Felix Mendelssohn Bartholdy, Max Reger, hilisemast perioodist Louis Vierne ja Charles-Marie Widor ning veel hilisemast perioodist Olivier Messiaen.

Kontserte kuulates tabasin end mõttelt, et kavast kavasse oli seekord organistide teoste valikuga vastandatud banaalsus ja vaimsus, maailmakära ja sisekaemus, grotesk ja pühadus. Meenus ka, et orel ei olnud oma algaegadel sugugi üksnes kirikuga seostatav pill. Teadaolevalt korraldati sajandeid tagasi orelimuusika saatel matuseid, ligikaudu I sajandist alates kasutati neid laialdaselt teatrites ning religioosse kultuspillina tuntakse orelit alles alates IX sajandist.

Nende ajalooseikade najal jõudis minu teadvusse ka see, et tänapäeva Prantsusmaal, ainuüksi Pariisis on riigi kaitseministeeriumi käsutuses keelpilliorkestreid, puhkpilliorkestreid, koore, oreleid. Kõik selleks, et suurejooneliselt esindada riigi kaitsejõudu ja sõjalist võimsust. See tõsiasi seostus hollandlase Ben van Oosteni kontserdiga 2. augustil Tallinna toomkirikus. Haagis sündinud pianist ja organist, aukartustäratavalt paljude prominentsete muusika-auhindadega interpreet, lisaks prantsuse romantilise koolkonna helilooja Charles-Marie Widori biograafia autor, mängis õhtu avaloo, Widori „Ameerika marsi“ op. 31, mille on orelile seadnud Marcel Dupré. See on pompoosne teos, meie kultuuris kuidagi ebakiriklik, ometi esituselt kahtlemata väga meisterlik. Järgnes Léon Boëllmanni II süit op. 27, mille lõpuosa kandis samuti nimetust „Final-Marche“ …

Festivalil mängis Nigulistes Malta organist John Aquilina (1. VIII). Ta esitas nüüdishelilooja, prantslase Denis Bérardi 1993. aastal ilmavalgust näinud süidi „Suite du premier ton“, mis austab küll traditsioone, kuid pakub palju uudsust. Algusosa meenutas veidi helilooja kaasmaalase Erik Satie helinditele iseloomulikke akordikette, kolmas osa Recit oli juba ilmselgelt loodud prantsuse baroki traditsioonis, ülikauni soologa. Viimase, Grand Jeu eeskujuks oli prantsuse avamäng oma aeglaste äärmiste ning kiire liikumisega vaheosaga. Charles Camilleri (1931–2009) „Wine of peace“ (1976) oli esitatud kauni registrivalikuga, mis tekitas saalis eeterliku vaikuse­müstika, eriliselt kontemplatiivse õhkkonna. Aquilina mängis ka omaenda komponeeritud tsüklilise teose „Maltese hymns“ ehk „Malta hümnid“. Selles liturgilise kirikuaasta eri faasidele pühendatud mitmeosalises helitöös kasutas ta palju klaveritehnikat, eelkõige repetitsiooni. Bachi e-moll prelüüd ja fuuga BWV 548 oli hea registreeringuga, pisut häiris liiga sage manuaalivahetus fuugas, mis lõhkus teose ühtse struktuuri. Kontsert oli siiski ülekaalukalt sisukas, esituslikult veenev, detaili­puhas ja tasakaalustatud. Tänu oskuslikule ja maitsekale registrivalikule õnnestus Aquilinal luua saalis eriline vaimne fluidum.

Veel tugevama annuse eksootikat pakkus Prantsusmaal resideeriv liibanonlane Naji Hakim, kes esines Nigulistes 8. augustil. See tähelepanuväärne isiksus ja loojanatuur on töötanud Pariisis Sacré Cœuri kirikus, seejärel Messiaeni järglasena Pariisi Kolmainu kirikus. Monitori vahendusel sai kuulajaskond vahetu visuaalse kontakti organisti-improvisaatori efektse esinemisstiiliga. Tabasin end mõttelt, et ka oreli-interpretatsioon võib olla ekstravertselt impulsiivne ja artistlik, mitte tavapärane omaette nohisemine kusagil määramatuses, võlvistiku rüpes. Hakim mängis omaenda teoseid, mida jätkus kahe poolega kontserdi jagu. Helilooja, 2007. aastal paavsti ristimärgi pälvinud Hakimi teosed olid põnevad nii helikeelelt kui ka ülesehituselt. Siin valitsesid armeenia-juudi-liibanoni orientaalsed viisikäänud pluss tugev rütmiline alge, võiks isegi öelda – rütmide stiihia. Monitorilt heiastus puhas elegants ja liigutuste ilu. Mängija oli üks oreliga, käsitses ja „jalutses“ seda otsekui lautot, mida pillimees armastusega oma südame ligi hoiab. Kontrastid apollonliku ja dionüüsosliku alge vahel olid taas esindatud. Esimesse rühma liigitaksin kauni, 2004. aastal loodud „Salve Regina“. Sellele vastandus tantsu- ja rahvaviisikeskne repertuaar: 2012. aastal loodud „Pärsia eskiisid“ („Esquisses persanses“) ning tsükkel „Arabeskid“ („Arabesques“, 2009) olid ülimalt impulsiivsed. Viimase tsükli osana kuulis publik ebatraditsioonilist pastoraali (II osa), mis oli faktuurilt voolav ja sillerdav; nasaalsete registritega groteskset tantsu Libanaise (III osa); Litanie (VI osa) oli tavapärase ühetoonilise retsiteerimise asemel hoopis rahutu rütmiga. Kõige üllatavam, et mitte öelda šokeerivam, oli teos „Kolm parafraasi „Veni Creator’i“ teemadel“ (2013) – ennekuulmatu töötlusvõttena oli siin tuntud gregooriuse hümni viis punkteeritud! Hakimi esinemine orelifestivalil omaenda värvikate teostega oli kahtlemata suursündmus, paljudele oli see paras kultuurišokk heas mõttes.

6. augustil esinesid Niguliste kirikus organist Kadri Ploompuu ja trompetist Indrek Vau ning kontserdi teises pooles organist Piret Aidulo ja trombooni­mängija Aabi Ausmaa. Kontsert pakkus palju uusi kiriku akustikasse hästi sulanduvaid tämbrilisi efekte. Kumbki duo kujutas endast oivalist ansamblit, kavavalik oli samuti põnev. Ploompuu-Vau esituses kõlanud tšehhi helilooja Petr Ebeni (1927–2007) „Windows after Marc Chagall“ koosnes neljast osast („Sinine“, „Roheline“, „Punane“, „Kuldne“) ning siin demonstreerisid interpreedid laia kõlalist skaalat alates trompeti õhkõrnast, sordiiniga mängitud lõikudest ja lõpetades militaarselt läbilõikavate helidega.

Ansambel Hortus Musicus astus Nigulistes üles festivali lõpupäeval, 9. augustil. Alternatim s.t vahelduvas järjestuses kõlasid Arvo Pärdi ning XV sajandi (Senfl, Isaac) ilmalikud helindid, näiteks Ludwig Senfli „Lust hab ich ghabt zur musica“ kõrvuti Pärdi vaimulike vokaalteostega. Renessansi puhkpillide (Tõnis Kuurme, Olev Ainomäe) ja inimhääle (Anto Õnnis, Tõnis Kaumann, Riho Ridbeck) melanž pakkus huvitavaid kõlakooslusi.

Barokkmuusikalegi oli festivalil ruumi jäetud. Toomkiriku kontserdi (7. VIII) kava esimese poole oli Johann Sebastian Bachi koraalitöötlustele pühendanud Ullrich Böhme, Leipzigi Püha Tooma kiriku organist alates 1985. aastast. Väljakujunenud esituskaanonitele toetudes, ent pisut raskepäraselt ja kivinenult kõlasid tema esituses Bachi 6 Schübleri koraali BWV 645-650.

Festivali kuulajad-külalised meilt ja mujalt (mujalt tulnud ülekaalus) said võimaluse kuulata 3. augustil Nigulistes Nicolaus Bruhnsi (1665–1697) „autori­õhtut“, samuti vähetuntud ja Eestis ilmselt esmakordselt kõlanud baroki repertuaari hollandi orelieksperdi ja organisti Peter van Dijki esituses. Niguliste barokkorel oli selleks justkui loodud. Bruhnsi kontserdil „Oreliteosed ja kirikukontserdid“ osales viis organisti pluss kammerorkester ja solistid. Üsna kaua aega tagasi, 1997. aasta orelifestivalil oli Nicolaus Bruhnsi looming samuti kesksel kohal.

Esialgu orelimuusika nädala nime kandnud, nüüdseks arvestatavaks rahvusvaheliseks festivaliks paisunud orelirahva pidustus toimub järgmisel aastal juba 30. korda! Läbi aastakümnete on vanameister Ivalo Randalu suure hoole ja põhjalikkusega nii raadios kui ka trüki­sõnas kajastanud Eesti orelimuusika sündmusi. Kunstilise juhi ja algataja Andres Uibo teha on olnud kolossaalne töö, mille etapid on õnneks dokumenteeritud. Nimetagem vaid mõned arenguliinid: alates IV festivalist võeti kasutusele ka Eesti maakondade orelid, VII festivali kavasse võeti esimest korda vokaalsuurvorm – Händeli oratoorium „Iisrael Egiptuses“ (dirigeeris Leo Krämer), alates 1994. aastast on festivalide kavad keskse teema päralt jne. Nüüd aga lõpetan oma nostalgilise oleskelu ajalooradadel ja jätan midagi ka järgmise aasta juubelikokkuvõtte koostajale-kajastajale.