Doris Kareva:

 

Teenimatult vähe tähelepanu on minu meelest viimastel aastatel pälvinud tõlkeluule, vaid väheste eranditega. Kirjastustes lausutakse lühidalt: „See ei müü”. Tõepoolest, Eestis puudub ka tõlkekirjanduse ajakiri; peale Vikerkaare ilmub tõlkeluulet vahel harva vaid Akadeemias, Loomingus ja Sirbis, isegi Loomingu Raamatukogu on viimastel aastatel pigem proosakeskne. Ja Lugu on alles alanud. 

Kui mõni kirjastus ka nõustub tõlgitud luulekogu välja andma ja saatkond omalt poolt korraldama esitluse, ilmub sisulisi arvustusi siiski haruharva, raamatupoodides on neid kogumikke enamasti raske leida ja väiksemad raamatukogud eelistavad tõlkeluulet sisse mitte tellida, põhjendusel, et nagunii ei loeta. See on suletud ring, seda arusaamatum, et meil on terve rida suurepäraseid luuletõlkijaid ja peagi oma esimest ümmargust tegevusaastat  tähistav väärt tõlkeluule virtuaalajakiri Ninniku, tänu Eesti Keele Sihtasutusele ka sari „Ninniku raamatukogu”. Muidugi, enamik eesti luuletajaid loeb tõenäoliselt maailma luulet originaalis, niivõrd kui vaba aeg ja keeleoskus seda võimaldab – ja üha enam kohtab Eestis ka festivalidel põnevaid välisesinejaid ning nende luule tõlkeid. Millegipärast aga puudub ajakirjanduses sellele enamasti sisuline vastukaja, mis võiks  elavdada ja avardada tänast luulepilti ja -taju. Tõlkeluule klassika pälvib vaevalt sama palju tähelepanu kui keskmine debüütkogu.

Kui paljud kirjandusõpetajad või raamatukogutöötajad teavad praeguses olukorras soovitada või iseloomustada viimastel aastatel avaldatud autoreid nagu Tadeusz Różevicz või Zbigniew Herbert Hendrik Lindepuu tõlkes, Andrea Zanzotto Maarja Kangro või Valerio Magrelli Maarja Kangro ja Kalju Kruusa  tõlkes,Hölderlin või Claes Andersson Mati Sirkli tõlkes, Kunwan Narain või Derek Walcott Mathura tõlkes, Bei Dao Lauri Kitsniku, Lev Rubinstein Aare Pilve, Margaret Atwood Ene-Reet Sooviku, Billy Collins Ann Musta, Richard Brautigan Lauri Sommeri tõlkes …? See nimekiri võiks pikalt jätkuda. On küll maailmanimesid ja eesti luuletajaid, kelle õnnelik kokkusattumine avalikkuse tähelepanu vähemasti hetkeks köidab, nagu viimati  Fernando Pessoa „Tubakapood” Tõnu Õnnepalu tõlkes. Aga nagu tundub olevat soikunud Varraku suurepärane sari „Luule suurem maailm”, nii ka laiema lugejaskonna huvi tõlkeluule vastu, mille tutvustamine näikse olevat üksi kirjastajate mure. Näen selles ohu märki – eesti luule taandumist väiksemaks maailmaks.       

Berk Vaher:

Vähemärgatud teosest vaimustumine on kaksipidine tunne: tekib tung loetut kogu maailmale kuulutada, tahaks aga ka saladust endale hoida, et säiliks mulje, nagu oleks see raamat just sinu välja valinud. Ent kes kord juba raamatu avaldanud, see üheainsa lugeja ja märkajaga  ei rahuldu, vaid loodab ikka, et ühele järgneb teine, järgnevad teised. Ning kes juba end ja ilma ühe raamatu kaudu teisiti mõistma hakanud, usub ju selle võimesse muuta ka teisi inimesi. Ometi on mõne sellise teose esiletoomise juures oht, et edasine hinnang sellele langetatakse kuulutaja isikust, mitte teosest enesest lähtuvalt, et teost hakatakse käsitama kirjanduspoliitilise relvana, mitte keelelis-meelelise  imena – seda üritatakse kuulutajal ja potentsiaalsetel huvilistel käest maha lüüa, mitte ei avata end tavakogemusest erinevale kirjandussuhtele. Ent seda enam on vaja neist teostest rääkida, teavitada kirjandusruumi Teise olemasolust.

Eks mul ole ikka hingel see Andi Meistri „Valgus olematus aknas”. Selle puhtkirjanduslikust võlust olen juba Loomingu 2009. aasta proosakokkuvõttes vestnud ja siin rõhutan  vaid, et teose väärtustamine polnud põrandaalusust patroneeriv poos (milliseid ma, mööngem, olen varem küllaga võtnud), vaid romaani keel, kujundiloome, õhustik ja karakterid tõepoolest lummasid mind rohkem kui ühegi teise teose omad, ning mitte ainult eelmise aasta, vaid paljude aastate lõikes. Erandiks on Nikolai Baturini looming; ka Ervin Õunapuu, aga tema loomingus haarab mind üksikteostest isegi enam teosteülene  või kõiki teoseid läbiv substants, mida märkamata on oht üksikteoseid üheplaaniliselt tõlgendada (ning eks see käi paljuski ka Baturini kohta). Ent kui Baturin ning ehk ka Õunapuu on siiski sellised Teised, keda eesti kirjanduskriitika urbaanse-ironistliku dominandi raames küll mõistma ei vaevuta, kuid siiski ka mainimata ei jäeta, siis Meistri ainsamat romaani – see ootas ilmumisaega üle 20 aasta ja sellele ei pruugi enam kunagi lisa tulla – on nähtavasti  ka edaspidi kerge maha vaikida; sestap tuletangi teda ikka ja jälle meelde.

Eriti turris tunduvad seepeale olevat just mõned vanema põlve kirjanikud ja seda enamal määral kui mõne noore kiitmise pärast. Lõppude lõpuks evivad noored siiski kirjanduspoliitilist kapitali; kui nad parnassile jäävad, võib hea läbisaamine nendega seeniorile pensionisambaks saada. Aga mida peale hakata kellegagi, kes jääbki kirjanduselu suhtes Teiseks, kes ei mängi kaasa, ei hakka sind vastu kiitma, kui sina kiidad? Kirjanike kadedus on kui võõrasema kiivus Lumivalgekese suhtes või Salieri kiivus Mozarti suhtes: aastakümneid on end ja teisi veendud oma professionaalsuses, õpipoisist ja sellist kirjanduslikuks meistriks saamises, kutseoskuste valdamises ning seega kirjandusliku väärtuse omamise ja määramise vaieldamatuses; siis aga ütleb peeglike, et näe, tegelik Meister on  kirjutanud vaid ühe ilukirjandusteose, ei osalegi ise kirjanduselus ja on ikkagi teist suurem kirjanik. Ma ei ole ise enam nii noor, et loota Meistri romaani väärtustamisega mingit paradigmanihet tekitada või samalaadsete teoste lainet esile kutsuda. „Valgus olematus aknas” jääb erandlikuks, tõenäoliselt ka varjuliseks. Kuid teadlikkus selle teose olemasolust, suure kirjanduse võimalikkusest väljaspool „professionaalset”  parnassi aitab ehk mõnel määral ära hoida eesti kirjanduse ja kirjanike stagneerumist, sumbumist.     

Mihkel Mutt:

Kas Poolast võib midagi head tulla? Kuigi küsimus näitab võhiklikkust ja kujutlusvõime piiratust, pole Poola vist eestlase esimene valik, kui paluda tal öelda, kus lööb Euroopa kirjanduselu pulss. Ja paljudel minuvanustel ongi senini peatähisteks Sienkiewiczi „Ristirüütlid”, Reymonti „Tõotatud maa”, siis veel „Marek Pieguse seiklused” ning „Tuhk ja teemant”. Endise idabloki maade kirjandus võiks pakkuda  meile sama palju kui mitte rohkemgi huvi kui vanade maade oma (kuigi viimases esilduvate probleemidega puutume kokku samasugusel kiirenduskursil, mille eesti kultuur tervikuna tegi läbi üle-eelmisel sajandivahetusel). Samas on meil mingi tõusiklik-popsilik kompleks just seoses nende lähiajaloo saatusekaaslastega, võimalik ka, et meid segavad ühised ebameeldivad mälestused. Seda rõõmustavam on iga läbimurre selle kompleksikardina tagant. Niisuguste  hulka kuulub kindlasti Marcin Świetlicki kriminaalromaan „Kaksteist” Hendrik Lindepuu ühemehekirjastuselt ja tõlkes.

Ma ei varja, et olen krimkafänn, seetõttu aga ka valiv. Tunnistan, et hakkasin „Kahtteist” lugema skepsisega. („Teadagi nad seal, kiidavad oma asju üles …”). Aga juba mõne lehekülje järel oli selge, et on tegemist omapäraselt, ent meisterlikult kirjutatud tekstiga. Tasapisi hakkas sugenema põnevust, mis aina kasvas. Ja  kuigi kolmveerandi peal see korraks justkui langes, tuli lõpus ootamatu pööre ja tervik sulgus – vägagi arvestatavaks krimkaelamuseks. „Kaksteist” on tihe, elav ja ebatraditsiooniline. Meistriks kutsutav peategelane ei tööta organites, aga ta peab asjas selgusele jõudma, lahendama kuriteo saladuse, kusjuures panuseks on ta enda elu. Ta on kunagi lasteseriaali kaudu ülituntuks saanud lapskangelane à la meisterdetektiiv Blomkvist, kes on nüüd  „vana, hall ja paks” joodik
– nagu mõnest Charles Bukowski loost.

Muidugi ei hakka ma sisu ära rääkima. Ainult keskkonnast. See on Krákowi (mis on ühtlasi endise pealinna arhetüüp) keskpäraste baaride maailm sealse kirju tegelaskonnaga, millesse mina endise kõrtsikammijana muidugi hellalt armusin. Autor kirjutab kadestamisväärselt hästi ja kindlalt. Tehnilistest küsimustest saab üle  nagu lennates, ei mingeid konstruimisraskusi, võtab krimka akorde pikanäpulise pianisti kergusega. Tekst on läbikomponeeritud igal tasandil. Näha, et autor on luuletaja. Tekst pole padurealistlik heie, rohkesti on väljajättelist ja pahupidise sõnajärjega lausestust, ohkeid ja puhkeid. Aga üldjuhul ikka maitsekalt, kõik suurendamas sisemist kõlajõudu, kujundamas peategelase mürkjat hingeolu ning tema virvatulelikku tausta. See kõik on kunstiline ja  loomulik. „Pan” Lindepuu on teinud tänuväärse valiku ja nauditava tõlke. Kui miski võiks olla kultusraamat, siis just see. P. S. Äsja ilmus järg, meistri-triloogia teine osa „Kolmteist”. Selle kaanel ütleb Kivisildnik „Kaheteistkümne” kohta: „…tegu on absoluutse tipptasemega”. Ma olen üldiselt harva Kivisildnikuga nõustunud, aga see kord täielikult.     

Teet Kallas:

Niisiis, märkamatusest. Vist midagi sellesarnast, millest kirjutas hiljuti kibestunult Toomas Raudam: vastamatus. Räägin siinkohal vaid meie oma proosast. Üks eredamaid ja  samas arusaamatumaid kaasusi selles vallas juhtus möödunud sajandi viimasel kümnendil. Peaaegu märkamata jäi Andres Vanapa ainuke romaan, see-eest aga milline! „Riiulid”. Ometi pidanuks see romaan imehästi sobima ka sellesse aegruumi, mil üks tänini ilma tegev ja siis veel üsna noorepoolne kriitik deklareeris: postmodernism on tulnud, et lõplikult jääda. Uuelgi sajandil on olulisi teoseid kas kahe silma vahele jäetud, neist põgusalt mööda kõnnitud  või siis nina kirtsutades teadmiseks võetud, kui enam kuidagi teisiti ei saa.

Näiteks pole kuigi oluliseks peetud tänini heas vormis püsivat vanameistrit Enn Vetemaad: kaks romaani „Neitsist sündinud” (2001) ja „Vaba Vaimu Vennaskond” (2006) kuuluvad kindlasti ta loomeparemikku. Arvo Valtoni uusloomingut poleks enam nagu olemaski. Hakka otsima või kirjandusväliseid põhjusi. Aga milliseid, tont võtaks? Et Vetemaa oli kunagi partorg – ja Valton, otse  vastupidi, oli kõike muud? Üsna pealiskaudseks on jäänud Mihkel Muti viimaste raamatute analüüsid. Jne. Räägin ehk minagi, hääles põlvkondlik väsimus ja kibestumus? Loodan, et mitte ülemääraselt. Märkamatajätmist, nii sihilikku kui süüdimatut, kohtab paraku liiga palju ja liiga avalikult. Olenemata põlvkonnast. Päris õpetlik oli lugeda Berk Vaheri kurja möödalugemist Peeter Helme suisa silmapaistva romaani „September” puhul. Kriitikul jäi täiesti tajumata selle raamatu suurim väärtus – stiil. Ajastu- ja linnairoonia, peen ja stiilikas, aga mitte rämeräuskav ärapanemine, mida viimasel ajal huumori etaloniks peetakse. Üsna kärsitult ja üksüheselt on loetud Jan Kausi.

Ja veel kord tagasi „vanade” juurde: Rein Põder sai eakaaslaselt tümitada ilmselt tema üldse parimas romaanis „Juba olnud” suurejooneliste sürrealistlike peatükkide pärast. Nende asjadega, kulla päris- ja juhukriitikud,  on aga nii, nagu muusikas. Kui sul on kõrva, siis sa kuuled, kui ei, siis ei kuule – ja viimasel oleks targem mitte oma eitavat hoiakut tiražeerida. Varem või hiljem jääd vahele. Eks selle kriitikaga ole nagu ta on. Vähe on praegu neid, kes suudaksid-viitsiksid-jaksaksid süüvida mitte üksnes tema jaoks põnevatesse kirjanduslikesse uudis- ja ääremaadesse, vaid tervikprotsessi. Mida ju eesti kirjandus oma pöörases mitmekesisuses, oma arengus  ja muutustes ju kindlasti on. Aga see on juba teine teema. Märkamatuks jäämisega üsna võrdne õnnetus on aga müüdikudumine. Karta on, et mõnelegi siiani veel kenal edulainel püsivale kirjanikule osutab see tulevikus suurema karuteene kui karta oskamegi. Aga see on muidugi samuti täiesti teine teema.

 

Paavo Matsin:

Eha Remmeli luulekogu „Hesperos-Ehatäht” (2009). Omapärane ja intiimne teos-sümfoonia, kus üritatakse kirjeldada tõesti läbi elatud müstilisi kogemusi. Autor on teoloogiat õppinud baptist. Huvitav ja piisavalt interpretatsioonirikas religioosne luule. Mõjutusi muusikast, Masingult ja mujalt.

Robert M. Pirsig, „Zen ja mootorratta hooldamise kunst” (Eesti Raamat, 2008, tlk Mari Jesmin  ja Ene Mäe) – kunagine kultusteos, millel on petlik moodsate eneseabiraamatute laadis pealkiri. Tegelikult vägagi õnnestunud katse kirjutada filosoofiline ja hipikriitiline road book. Peaks olema kohustuslik lugemine igale tehnikat põlgavale humanitaarile ja kerouaciaanile. Timothy Leary, „Ekstaasipoliitika” (Fegabit, tõlkija märkimata) – 1960ndate droogiliikumise juhtfiguuri raamat ajast, mil veel usuti, et LSDst saab vahend inimeste religioossete  kogemuste plahvatuslikuks laiendamiseks. Teos, mis on suuteline ärgitama igasuguseid alternatiivajaloolisi mõtisklusi.

René Guénon, „Nüüdismaailma kriis” (Johannes Esto Ühing, tlk Haljand Udam) – Eestis kohati asjatundmatut ja pealispindset vastukaja pälvinud võimas teos. Haljand Udami lahkumise järel on tekkinud mõnedes valdkondades uskumatu tühik.

Vladimir Wiedemann, „Maagide kool”  (Hotpress) – eestikeelne retseptsioon oli rikkalik, aga mõttetu oli loota, et see algselt vene keeles kirjutatud raamat tekitab ehk mingitki laiemat vastukaja ka kohalikus vene publikus või vähemalt noorte eestivene literaatide hulgas.

Karl Kello raamatud – Kello on kirjutanud mitmeid väga häid esseistlikke teoseid, kus põimib sümbolite visuaalset lugemist, foneetilist kabalat ja rahvaluulet (vt näit „Draakoni märgi all”, 2007).  Rabelais, „Gargantua. Pantagruel” (Tänapäev, 2007, tlk Ilotar Aavisto). Oluline ja väga mitmekihiline teos, mis on korduvalt eesti keeles välja antud desorienteerivalt kerglase järelsõnaga. Vähemalt kordustrüki puhul oleks võinud järelsõna muuta. On teoseid, mille puhul tuleb inimestele ka natuke seletada, mis seal sees on. Lugege või vene tõlkija ja erudiidi J. Golovini käsitlusi antud tekstide kohta. 

Aare Pilv:

Eliina Kortsu luulekogu „Lööklaused murravad metsi” ilmus 2006. aastal Värske Rõhu debüüdisarja esimese raamatuna. Mulle endalegi oli tegelikult üllatus, kui nüüd avastasin, et see ilmus juba neli aastat tagasi – ja ikka on meeles  suhteliselt värskena. Tegelikult ei saa öelda, et see raamat oleks vähe tähelepanu saanud: sisukad arvustused Vikerkaares ja Loomingus, lisaks veel lühiarvustusi ajalehtedes ja hiljem veel mainimisi eri kohtades (viimati Loomingu kümnendiülevaadetes ja Mario Pulveri luulearvustuste blogis).

Aga tahaksin selle raamatu siinkohal veel eraldi esile tõsta, sest minu arvates on tegu ühe huvitavama andega, kes on luulesse tulnud Värske Rõhu kaudu (ja üldse  üks meeldejäänumaid viimaste aegade luuledebütante), s.t minu tajus pole ta „üks paljude hulgas”, vaid autor, keda uue sajandi uutest luulenimedest eelkõige meelde jätta. Kuna Eliina Kortsul pole hiljem midagi ilmunud ja ta pole ka avalikkuse ees noorluuletaja rollis figureerinud, siis on ta ehk jäänud teiste varju. Ka tema luulelaad pole lahtiselt kommunikatiivne – aga just sellega on seotud ka tema luule headus. See tähendab, et ta pole väga kinni juba  valmis „äratuntavusmustrites”, tema tekstidest on tunda, otsekui oleks ta selle, „kuidas luuletamine käib”, avastanud omal käel. Tema kujundikeel ja intonatsioon on autonoomne ja seejuures veenev – elliptilisusest ja looritatusest hoolimata on selles luules seda jõudu, mis tuleb tekstide sügavast isiklikust läbitunnetatusest. Eliina Kortsul on ka nn metaluulet, s.t luulet kirjutamisest ja lugemisest, aga see ei ole kuiv intellektuaalsus, vaid väga loomulikuna  isiklikku hingekirjeldusse lõimitud. On keelemänge („sina
on asendamatu asesõna”), kuid need ei ole muutunud klaaspärlimänguks. Ja on seda, mida igasuguses heas luules peab olema: julgust ütelda nii, nagu tavaliselt ei öelda, julgust mõne reaga lugeja „luulelisest ilumõnust” eemale peletada (ja teha seda ilma epateerimistaotluseta). Kokkuvõttes – mu meelest kuulub see raamat viimaste aastate noore luule väärtuslikumate hulka ja mul  oleks hea meel, kui Eliina Korts veel luuletusi avaldaks.   

Jaak Tomberg:

Küsimus tekitab vastuvõturuumi paratamatut klaustrofoobilisust ehk kriitikas kõnelevate  häälte vältimatut vähesust silmas pidades suure moraalse dilemma, mida avaramates ruumides tuleb ilmselt harvemini ette – kas peaks vastust andes hülgama kõik muu peale kõige põhimisema, s.t täielikku unustusse paisatuse tasandi? Sest on olemas „tuntud autorite” justkui vähem läbiräägitud teosed (näiteks Mehis Heinsaare „Artur Sandmani lugu”, Berk Vaheri „Sekeldaja päevad”). Ning on olemas teosed, millest võiks lõpmatuseni rääkida  ning millest rääkimiseks ei piisaks isegi ühe hääle mitmest katsest, sest nendest on lihtsalt võimatu lõpuni rääkida (Arne Merilai „Türann Oidipus”, Erkki Luugi „Ornitoloogi pealehakkamine” või kogu Anti Saare looming) – siin pole küsimus enam unustamise „kvantitatiivses ebaõigluses”, vaid ebaõigluses, mille teos ise oma ammendamatuses vastuvõtukontekstile peale surub: tundes, et isegi ühe hääle mitmest katsest ei piisa – et ükskõik, kui palju  asjast kriitiliselt räägitaks, peaks sellest ikka veel määratumalt rohkem rääkima. Ning ma ei leia, et see ebaõiglus oleks väiksem ebaõiglusest, mis langeb osaks lihtsalt täienisti mittearutatud teosele …

Ja siis on see kolmas, kõige põhimisem, täieliku unustuse arhiivi tasand, millest teoste väljanoppimine võimaldab igal siinses küsitluses osalejal olla justkui vahetu demiurgiline lunastaja. Sellel tasandil tõstaksin esile Vahur Afanasjevi luulekogu „Katedraal Emajões”, sest see sisaldab teatud nurga alt võib-olla kõige paremat Tartu kohta kirjutatud luulet. Tegu on peaaegu täisrealistliku teosega, mis ei paisuta – väljamõeldisele ehk harjumuspärasel kombel – oma käsitlusainest temast enesest määratult suuremaks, s.t äärmuseni mitmeti mõistetavaks või lõpmatult ambivalentseks, vaid vastupidi, rõhutab lõpmatute sihilike korduste, kordustel põhineva läbikomponeerituse kaudu oma ainese äärmuseni  ängilist ja ühetaolist, viiruslikult ühemõttelist olemust („suu laulab / süda valetab / selle seisundi nimi on tartu / see esineb eriti viljandis / kohtla-järvel ja mustvees / pärnus kundas ja rakveres / kahtlastes eestimaa paikades / hallide huultega vanurid / teavad rääkida aga ei ütle / nii juhtub enne kui täiesti tartuks / muutub linn / muutub liha ja vaev”). Afanasjevi teoses on Tartu vaimu loomuse „varjukülg” harvanähtava viimistletuse ja lakoonilisusega  kokku võetud: oma kogutervikus veenab see luulekogu tõsiasjas, et millal iganes räägitakse Tartu vaimust mõnes eesrindlikus kontekstis, mõeldakse vaikimisi ja salamisi vähemalt vähimal määral alati ka just millestki sellisest …     

Birk Rohelend:

Pole tänamatumat tekstivormi kui näidendid ja stsenaariumid. Need on lood, mida me näeme, aga enamik meist kunagi ei loe. Ja see, mida me näeme, on omakorda kellegi teise nägemus algsest tekstist. Nagu loeksime raamatuarvustust ja arvaksime, et oleme seda raamatut sama hästi kui lugenud. Ometi pole  miski tõest kaugemal. Harva sünnib loojaid, kes näevad kaugemale iseendast, kes mingi kummalise võimega tajuvad ümbritsevat ühiskonda nii hästi, et suudavad selles ujuda igasuguste isiklike takistuste ja sotsiaalselt rajatud eristustarade vastu põrkumata. Nii nagu meie põlvkonna kultuskangelane Neo „Matrix’is”.

Just nii, nagu Siim Nurklik praeguses ajas. „Sündinud on olukord, kus inimese siiruse  määrab tema jäljendamisoskus ja enesepettusevõime, ning sündmuse erilisuse kindlustab selle triviaalsus ja kaubastatus. Kõige õnnelikum elu on temal, kelle elu on pealtnäha kõige sarnasem õnneliku filmiga.” Kas pole see kõige suurem traagika, kasvada üles helendava pildikasti ees, hommikust õhtuni värvilisi välismaa reklaame ja blockbuster’eid vaadates, unistades elust, mis oleks just selline nagu ameerika film? Lühike, emotsionaalne, kontsentreeritud,  õnneliku lõpuga. Kindlate reeglitega, mis määravad eranditult ära, kes on in ja kes on out. Rikkumiste eest tuleb maksta ränka hinda meie eakaaslastele – säravatele, individualistlikele, ambitsioonikatele, eneseväljendus- ja heakskiiduahnetele, „carpe diem”-põlvkonna esindajatele, kelle puhul eluiga mõõdetakse sekunditega ja kelle individuaalne väärtus on just sama püsiv kui Dow Jonesi aktsialgi. Nurkliku „Kas ma olen nüüd elus” vaatleb seda  põlvkonda loodusteadlase täpsuse ja looduslapse aususega. Miski ei ole liiga piinlik ega liiga hirmuäratav, et vaatlemisest loobuda. Vastupidi, see on loomulik – on ju pealtvaataja roll ainus, milles me end sünnist saadik turvaliselt tunneme.

B: Ma ei saa mitte midagi aru … Mis küsimused seal veel on?

A: Mis telefon tal on, mis saateid vaatab, mis ajakirju loeb, kus puhkamas käib, igasuguseid. 

B: Ja te suudate need ka pildi järgi ära arvata?

A: Mhh, ikka. Need on nagu komplektis. Käivad koos.

B: Koos? Muu on siis keelatud?

A: Otseselt ei ole, aga seda ei juhtu eriti. Ma ei tea, miks.

C: Muidu ka ei juhtu ju.

Nurkliku puhul on hämmastav tema oskus navigeerida üheainsa teose sees sotsiaalkriitikast kapitalistliku majandussüsteemi kokkuvarisemise  ja poliitikani välja, sukeldudes samas ühiskondlikest üldistustest sügavale üksiku ja üksildase inimese hingeellu. Iroonilis-mänguline karikaturist vahetab sujuvalt koha empaatiliskurbliku maailmaparandajaga ja on sellest täielikult teadlik: „Ühtse, tervikliku, muutumatu isiksuse nõue tundub mulle üks ahistavamaid ja moonutavamaid ideid, mis on välja mõeldud. Kes on täiesti ühesuunaline, läbinisti järjepidev, laitmatult reeglipärane? Kes tahaks  selline olla?” Falk Richteri ja Julian van Daaliga sarnaselt põimuvad ja põrkuvad tema teoses inimlikud ja ühiskondlikud vajadused, lootused ja kired, mõjudes kahtlemata nii mõnelegi ärritavalt ja ebameeldivalt. Aga elu ongi groteskne, vastuoluline ja väljakannatamatu, sõltumatult nendest ameerika psühholoogidest, kes soovitavad: „Ära mõtle sellele, mida sa ei saa muuta”. Siim Nurklik mitte ainult ei mõtle, vaid kirjutab sellest. Geniaalselt.   

Mart Velsker:

Eestis jääb retsenseerimata suurem osa tõlkeraamatuid, nende seas pidevalt ka neid, mis märkamist vääriksid. Morten Ramslandi „Koerapea” (tlk Eva Velsker) on hea raamat ja  uuema taani kirjanduse tuntumaid romaane, aga selle põhjal ei saa veel eeldada, et Eestis seda arvustataks. Leidub ilmekamaidki näiteid. Harold Pinter suri 2008. aasta jõululaupäeval, tema romaan „Kääbused” (tlk Urve Hanko) tuli Eesti Raamatult 2009. aasta alguses Nobeli laureaatide sarjas. Võiks arvata, et surm juhib raamatule tähelepanu tekib ja mingigi retseptsioon. Kui maha arvata kajastused blogides ja reklaaminurkades, siis paistab, et ikkagi  ei tekkinud.

Näiteid mahavaikimisest on palju, võib-olla oleks järelduste tegemiseks informatiivsemgi silmitseda lähemalt neid tõlketeoseid, millest eesti ajakirjanduses on juttu. Nii saaks selgemaks mehhanism, kuidas tõlketeos meedia vaatevälja üldse satub, milline osa on siin kirjastuse müügitegevusel ja mis põhjused veel kaasa mängivad. Suur hulk eesti autorite teostest jääb samuti märkamata, kuid nii värvikaid juhtumeid  kui tõlkekirjanduse osas on siin vähem, sest kirjaniku positsiooni kultuuris tajutakse paremini ning lisaks vajab ajakirjandus ka kogu aeg mõnda andeka noore kirjaniku etaloni, kedagi, kellele positsioon luua ja kelle pilte on lehes ilus vaadata. Andekaid noori ei osata m
uidugi alati ära tunda, aga lootus, et neid tagantjärele märgatakse, on siiski olemas.

Pöörasemad vaikimisnäited on seotud nende kirjanikega, keda tuntakse ja kellel on  olemas oma retseptsioonilugu. Näiteks saadavad imelikud vastuvõtuhäired Nikolai Baturini ja Madis Kõivu loomingut. Ühelt poolt oleks nende puhul nagu olemas lausa mingid kultusretseptsiooni alged, teiselt poolt tuleb üha ette veidraid vaikushetki. Seni on saatnud vaikus Madis Kõivu „Studia memoriae” sarja raamatut „Poisid ja tüdrukud”, mille ilmumine peab ilmselt tähistama ka Kõivu mälestuste valmissaamist. Tõsi, veidi võis segadust tekitada  see, et sarja viimane raamat „Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas” ilmus mõni kuu varem kui „Poisid ja tüdrukud”, mis on eelviimane. Kui aga „Suvi Pääbul …” poleks sattunud Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhindade nominentide sekka, siis oleks tõenäoliselt asi piirdunudki kirjastuse tekitatud reklaamiva vastukajaga. Ma olen nõus Aare Pilvega, et „Studia memoriae” on „üks viimase aja eesti kirjanduse tähtteoseid” (Postimees, AK 27. II 2010). Kas see on  siis tähtteos, mida ei märgata või mida ei jõuta läbi lugeda? Või ikkagi juba loetakse ja tõeline retseptsioon tuleb siis, kui kõik on loetud? Kas Kõivu kogutud näidenditega läheb samamoodi?   

Meelis Oidsalu:

Eesti on nii väike riik, et ükski omamaine geenius siin tähelepanuta jääda ei saagi ja keskpäraste puhul ei ole ju tegelikult väga suurt vahet, kui palju tähemärke talle jagub. Kultuuriajakirjandus on Eestis ka piisavalt tolerantne, et igale vähegi kirjutada tahtvale ja suutvale inimesele püünet pakkuda, ja see on pigem hea kui halb. Välismaise ilukirjandusega on lugu veidi nigelam: eestikeelse väliskirjanduse  süsteemset arvustamist meil ei näe (kui palju meie ajakirjandusest üleüldse midagi asjalikku välisilma kohta teada saab?). Ajal, mil päevalehtedest on kultuuriküljed sama hästi kui kadunud, võiksid kultuuriajakirjad osutada välismaise ilukirjanduse arvustamisele senisest enam tähelepanu.   

Peeter Helme, Eesti Ekspress:

Arvestades eesti keeles ilmuva ilukirjanduse hulka, pole mitte midagi üllatavat tõigas, et enamikku avaldatud raamatutest kas ei arvustata üldse või siis on seda võimalik teha väga napisõnaliselt, teinekord näiteks ainult mõne pikema ülevaate osana. Siiski ei vabanda see ei mind ennast arvustajana, kui ma pole mõnd teost tähele pannud, ega vähenda ka minu  kurvastust, kui mõni mulle oluline kirjandusteos on jäänud teistel märkamata või vääriliselt hindamata. Nii hämmastas mind, et ligemale kolm aastat tagasi, 2007. aasta suvel loetud Ann Patchetti romaani „Bel canto” (tlk Evelin Schapel) Eestis peaaegu et ignoreeriti. Ometi polnud tegu mitte lihtsalt erakordselt kauni ja poeetilise raamatuga, vaid ka teosega, mis hämmastas oma musikaalsusega. Raamat mitte  ainult ei rääkinud muusikast, vaid tegi ka seda viisil, mis ise meenutas muusikat, klassikalise heliteose ülesehitust. See tõi muidugi kohe meelde Alejo Carpentieri „Kaotatud rajad”.

Ei teagi, kas PEN/Faulkner Award’iga pärjatud Patchett oli siinse lugeja jaoks ikkagi liiga tundmatu või oli põhjus tõesti selles, et raamatuid ilmub liiga palju, kuid on kurb, et sedavõrd ilus ja sügav romaan peale allakirjutanu kedagi sellest kirjutama ei ajendanud. Aga  vähemalt on see raamat nüüd eesti keeles olemas ja näiteks Apollo raamatupoes 20 krooni eest saadaval. Suurepärane! Kuid selle kõrval, et on olemas päris või peaaegu märkamata jäänud teoseid, on ka teoseid, mida on märgatud, kuid mille ümber oleks võinud tekkida põnevam või sisulisem diskussioon. Siin meenub kohe Fritz von HerzmanovskyOrlando „Genius’te maskimäng” (tlk Mati Sirkel), mille kohta ilmus lausa mitu  arvustust, kuid kõigis käsitleti kas selle raamatu üksikuid aspekte, autori maailmavaadet või siis arvustaja isiklikku arusaama viimasest; mõttevahetust seda laadi sümbolistliku ja esoteerilise kirjanduse ning selle tähtsuse üle tänapäeva tähendustest tühjenevas maailmas paraku ei tekkinud. Ei tea, kas olekski saanud tekkida, sest autori nägemus elust ja ilmast on üsna kauge ja kummaline, aga loota ju võib …       

Jürgen Rooste:

Ma võiksin alustada sellest, miks tõelised bestsellerid, ägedad popromaanid, mis võiksid lugejate hulki köita, pole hitid. Näiteks Holger Kaintsi „Lennukivaatleja” või Birk Rohelennu „Minu sõraline sõber”. Ma ei saa sellest aru.  Need võiksid olla hääd etalonid, kuidas kirjutada ägedat ja müübivat jutustust, millest pinge ei kao, kus sisim biit taob tihedat rusuvat rütmi ja lugu jääb kummitama, kandub su enese ellu … Aga, tõsi, paar mu lemmikut tõlkeromaani, suure kaliibriga ulmekat, Cormac McCarthy „Tee” ja Margaret Atwoodi „Orüks ja Ruik”, pole ka inimesi vapustanud, piire murdnud, masse mõnulema mannutanud, kuigi kirjanduslikult on need tõelised raskekaalumeistrihoobid.  Luule. Muidugi, luule. Kasemaast räägiti eelmisel aastal üllatuslikult palju, aga sugugi sama kerge pole alustada dialoogi nt Martin Oja või Meelis Oidsalu luulest, isegi Paavo Piiki ei loeta nii palju, kuigi tema tekstidel on olemas vähemasti adekvaatne retseptsioon. Ma pärin tihedasti kooli- ja maaraamatukogudelt, kas neil Looming, Vikerkaar ja Värske Rõhk on tellitud. Sageli pole.

See paneb mind mõtlema: kas ei peaks kuidagi kohustuslikuks  tegema kirjandusajakirjade tellimist, kust võiks saada esmasegi ülevaate (seltskonna- ja muud tühilehed on ju lettidel olemas, lettide allgi)? Aga see mõte variseb alati sääl, kus kohtan mõnd semu, haritud ja intelligentset inimest, kes vaatab mu lugemisvara ja imestab, et näe, Looming/Vikerkaar ikka veel ilmub, tal polnuvat aimugi. Kõigist vähim, tillem veli, on muidugi tõlkeluule. Siin pole kahtlustki. See on nõnda pea  kõikides kultuuriruumides. Tõlkeluulet pole võimalik maha müüa, sellele ei tekki kunagi üüratut auditooriumit. Ja vahel, kui see pälvibki väärilise ja laiaulatusliku retseptsiooni, on see pigem erandlik juhtum.

Marcin Świetlicki „Profaani laulud” (Hendrik Lindepuu suurepärane tõlge) võiks olla põnev lugemine igale tänapäeva eesti luule sõbrale: siin on fs-lik püüdlus loomuliku poole, kivisildniklikku luule pühadusest loobumist,  religioosseid otsinguid, mida tänases eesti luules vaid näpuotsaga kohtab, irooniat, toda irooniat, mida me otsinud oleme … Ühesõnaga: poola poeet segab realismi, jalad-maastunnet kujunditega, ta aasib usu kallal, aga erinevalt eesti sõgedast ateismitungist kritiseerib Świetlicki pigem religiooni kui käitumismalli, kui tava, mitte kui põhimõtet, sisimat veendumust. Nõnda et mõnedki mürgised ja piiblikujundit kiuslikult väänavad tekstid mõjuvad  tegelikult siiralt religioossena, kuigi tõsiusksed poolakad võivad autorit ehk hereetikukski pidada. See võib olla üks põhjus, miks Świetlicki „Profaani laule” on nii mõnigi maininud kui suurepärast luulekogu, Lindepuud on kiidetud ta panuse eest, aga sisuliselt pole keegi julgenud materjalile läheneda, sest see on võõras, religioossete juurtega. Meie kirjanduskriitikas pea puudub too paradigma, ruum ja keel, kuidas  usust, väljaspool new-age-jama, rääkida. Aga millest me üldse räägime? Kirjandusest kõneldakse me kultuuriruumis üldse liiga vähe. Ei ole pea ühtki autorit, kes oma retseptsiooniga rahul oleks. Napp ja närune ja näpuotsaga pandud … Nõndaks: kes leiaks üles Świetlicki luulekogu? Parajad hullud, ainult parajad hullud …     

Igor Kotjuh:

Sirbi ettepanek läks mulle korda, kuna ühtis seesmise vajadusega rääkida lähemalt Toomas Raudami proosapalast „Mees, kes kirjutas  merd: 99 stiiliharjutust”, mis ilmus lühendatud kujul Vikerkaares (2006, nr 10/11) ning pikemas versioonis venekeelses tõlkes almanahhis Tuulelohe (2007, nr 4). Prantsuse rühmituse OU LIPO ideed keele kirjanduslikust potentsiaalist on jätkuvalt elujõu
lised ning suudavad pakkuda intellektuaalset pinget ka tänapäeval, sellest kõnelevad tüvitekstide uued tõlked. Raymond Queneau’ „Stiiliharjutuste” (1947) eestikeelne tõlge  (Jana Porila ja Triinu Tamm) sai valmis 2007. aastal, Venemaal on sama teos ilmunud lausa kolmes tõlkes 1992., 2001. ja 2009. aastal. See on kaunis poleemiline statistika, kui mõelda viimasel ajal levinud arusaamale, et nullindate alguses lõppes mängulise postmodernismi ajastu ning algas nn uue siiruse võidukäik.

Raudami pala toetab suurepäraselt seda kirjandusteoreetilist diskussiooni. See pole ei tõlge ega täpselt „Stiiliharjutuste” skeemi järgi  tehtud tekst, vaid refleksioon, mis järgib originaali filosoofiat, mitte vormi. Raudam jutustab erinevate stiilide abil ka sisu poolest erinevaid lugusid. Siin saavad kokku lapsepõlvemeenutused ja lugemiskogemused, emotsionaalne kirjutaja ja tekstimasin, eruditsioon ja maailmaavastamine, mis annab kokku tervikteksti. See on nutikas töö, mis nõuab aeglast lugemist. Tore oli märgata, kuidas Raudam laenas Queneau’ tekstis mainitud nööbi ning asetas  selle hoopis teise konteksti. Või kuidas ta kirjeldas kõiki klassikaaslasi, mistõttu oli sunnitud kirjutama ka endast. Proosapalas „Mehel, kes kirjutas merd” on teisigi saavutusi, kuna see proosa sünteesib erinevaid autorile meelepäraseid nähtusi, k.a eesti kirjandust. Teos on kohasel kombel pühendatud Raymond Tuglasele ja Friedebert Queneau’le. Tuletan meelde, et Raudami „Stiiliharjutused” ilmus perioodikas mõni kuu enne,  kui oli avaldatud Queneau’ „Stiiliharjutuste” esimene eestikeelne tõlge. Võib-olla seetõttu ei leidnud Raudami teos piisavalt palju tähelepanu, kuid sama põhjus tõstab selle teksti väärtust veelgi.       

Asta Põldmäe:

Paremini käivituks mõte, kui küsimus puudutaks neid nimesid, neid autoreid, kes alles ilusas tiivasirutuse faasis – kuidas neil hakkab minema, kas märgatakse, toetatakse õigel hetkel, et ei jahtuks enese leidmise imestus ja huvi. Kuidas hakkab minema Carolina Pihelgal hiljutise ilusat meelevärskust näitava luulekoguga „Metsas algavad hääled”, kuidas Kaarel B.  Väljamäel, kelle murelikelt tunnistustelt pole paber võtnud nende ehedust, kuidas Rolf Liivil tema pingelises ja peenekoelises vaospeetuses? Kas loeme varsti taas midagi Kai Aareleiult? Ja kas me ikka teame, mitu Kalju Kruusat meil on, ja märkame, milliseid üllatavaid kõlavärve ja ütlemisavalust on esile toonud praegusaegne aineline nurkasurutus kas või näiteks ainult selle leebe luuletaja juures?

Üldiselt aga tundub, et mis raamatuna juba  välja tulnud, see on enamasti ka oma vastukaja saanud, kriitika on praegu üpris kõnevõimeline, paljunägev, tark, juba ammu meie „uuel ajal” leidnud ka uuenenud retoorika ning mõtleb lausa elektroonilise väleduse ja seosterohkusega. Alati on tundunud, et nagu maratonijooksjad on atleetide hulgas eri klubi, nii peaks teatavas eriarvestuses retseptsiooni mõttes seisma romaanikirjanikud. Kas nad seda ise tajuvad või ei, kuid neil on hõimupealiku staatus,  sooritus kui selline annab neile oma teenitud kaitse ning arvestus käib juba vastaval tasandil. See aura ümbritseb, kõneldagu mis tahes, nii Toomas Vinti kui Jan Kausi, Eeva Parki kui Nikolai Baturinit, Maimu Bergi kui Rein Põtra ja nõnda edasi. Kuid eriti ajatunnuslik on praegu, et proosa on hakanud enesele rajama võimsaid voolusänge, sajandite kulg ja kulumine võtnud neis ainelise kuju, küll mälestusteahelana nagu Heino Kiigel või Mihkel Mutil,  küll ulatuslike fiktsionaalsete elumassiividena, millele retseptsioonis alles otsitakse hõlmavaid määratlusi. Ja võib-olla alati mitte kõige virgemini. Kust me teame, kuhu aeg käänab!

Töötades Loomingus, varsti saja-aastase pidevusega kirjandusajakirjas, kompab mõte vahel kauget minevikku kui ka püüab puurida läbi paksu tulevikuudu. Näiteks aastasse 2050. Mis siis, kui tuleviku kirjanduslugu märgistab  aastat 2010 peaasjalikult kui aastat, mil ilmus Mats Traadi „Minge üles mägedele” 13. raamat „Õelate lamp” ja Kalle Käsperi „Buridanide” viies raamat …? Ja muidugi püüab siis see kirjanduslugu teada saada, millisena vaatab Kalle Käsper oma „Buridanidega” vastu kaasaegsete nägemisest. Aga ta ei vaatagi sealt.       

Maarja Vaino:

Sirbi esitatud küsimus(t)e raames tahaksin impressiooni korras ära mainida nähtuse, mis ei puuduta otseselt teoseid, mida minu meelest liiga palju või liiga vähe arvustatakse, vaid rohkem arvustamise laadi. Nimelt paneb imestama, kui kergekäeliselt tunnistatakse iga esimese kirjaproovi autorid arvestatavateks kirjanikeks 

ning missuguse retoorikaga teoseid arvustatakse. Neid hinnanguid lugedes tekib tihti tunne, nagu saabuks eesti kirjandusse igal aastal mitmeid erakordselt andekaid autoreid. Niisugune ülekiitmine on aga ebaõiglane nii lugeja kui kirjutaja suhtes. Algajate puhul võib kahtlemata tajuda kirjutaja andekust ja potentsiaali, kuid haruharva on need teosed küpsed või millegi poolest eriliselt märkimisväärsed. Kahtlemata peaks kriitika võimalikke  andeid kriitiliselt julgustama, aga mitte ebakriitiliselt eksitama. Kui ma loen arvustusi olgu või romaanivõistluste võitnud teoste kohta ja võtan seejärel raamatu kätte, siis tundub, nagu oleks arvustatud mingit muud, märksa huvitavamat teost.

Nagu öeldud, on sellised arvustused ka raamatute autorite suhtes ebaausad. Kirjanik olemine eeldab lisaks andekusele ka tööd ja kultuuris elamist laiemas mõttes, kuigi, ainult töökus ei suuda muidugi kunagi asendada  andekust. Aga andekus võib osutuda ka episoodiliseks nähtuseks – nagu juhtus näiteks Kaur Kenderiga (vähemalt praegu tundub nii). Seepärast tahan rõhutada, et iga uue autori teost ei pea tingimata võtma samas retoorilises võtmes kui küpsete kirjanike teoseid; kui autoril on kirjanduslikud ambitsioonid, siis tuleb kriitiline vastuvõtt kokkuvõttes temale kui loojale kasuks ning motiveerib arendama oma tugevaid ning vältima nõrku külgi. Niiöelda  väärtusmõisteid (ja kogu eesti kirjanduse väärtusloolist konteksti) devalveeriv arvustus häirib mind kriitikas rohkem kui see, et teoste retseptsioonisagedus võib olla ebaühtlane – see on teatav paratamatus, sest kõigest ei jõua kirjutada, ei ole kirjutajaid (olen ka ise ajapuudusel sageli loobunud arvustada pakutud teosest); lugejad ei märka ka kõiki arvustusi, millest võib jääda mulje, et teosest ei olegi kirjutatud. 

Raamatute hulgast, mis tunduvad ülehinnatuna, olgu seekord näiteks Mihkel Raua romaan „Sinine on sinu taevas”, mida lugedes jäi mulje halvasti tõlgitud Hollywoodi B-kategooria filmi käsikirjast. Esitatud küsimusele vastates olgu mainitud näiteks Aino Perviku kindlakäeliselt kirjutatud teos „Matlena teekond” (2010). Vist on aastate vältel üsna kesist retseptsiooni leidnud ka Kalle Käsperi „Buridanide” saaga või ka näiteks Jüri Tuuliku looming. 

Vähe tähelepanu on leidnud ka kirjanike loomingu koondväljaanded (nt Paul-Eerik Rummo kogutud luuletused), mille taasmõtestamine oleks kriitikutele heaks kokkupuuteks väärtkirjandusega.