Lynchi sünkjad visioonid

Kõmurežissöör David Lynchi tütar Jennifer Chambers Lynch (sünd 1968) debüteeris filminduses väikese tüdrukuna isa esimeses täispikas mängufilmis „Kustukummipea” („Eraserhead”, 1977). Alateadvuse ääremail eksleva kultusliku mõrvamüsteeriumi „Sinine velvet” („Blue Velvet”, 1986) võtetel täitis piiga tootmisassistendi ülesandeid. 22aastaselt kirjutas ta menuseriaali „Twin Peaks” eeskujul bestselleri „Laura Palmeri päevikud”. Jennifer Lynchi esimeseks filmilavastuseks oli intrigeeriva süžeega sürrealistlik psühhodraama „Vangistatud Helena” („Boxing Helena”, 1993), mida saatis üsnagi negatiivne kriitika. Ekraaniloost oleks osavama lavastajakäe all võinud saada haarav uurimusmatk teemal, kui kaugele söandab meesindiviid minna naise alistamisel. Paraku eelistas David Lynchi tütar pakkuda pelgalt pitsilises aluspesus persoonide rähklemistähklemist soft-pornofilmidele tüüpilises hämaruses.

Pärast rasket autoavariid hoidis Jennifer Lynch end üle 14 aasta avalikkusest eemal, loobus meelemürkidest ja alkoholist. Tema come-back põnevikuga „Järelevalve” („Surveillance”, 2008, peaosades Julia Ormond ja Bill Pullman FJB mõrvauurijatena) osutus ebaedukaks. Märksa paremini suhtuti Indias vändatud õuduskomöödiasse „Nagin, madunaine” („Hisss”, 2009). Taas pani Jennifer Lynch endast rääkima seoses juulis esilinastunud psühholoogilise õuduspõnevikuga „Aheldatud” („Chained”). Mitmeid paralleele võib leida režissöör John McNaughtoni õõvastava krimiõudukaga sarimõrvar Henry Lee Lucasest („Henry – sarimõrvari portree”, 1986/1989). Lynchi ambitsioonika kinofilmi antikangelaseks on psühhopaadist taksojuht Bob (näitleja Vincent D’Onofrio), kes röövib naise ja tolle pisipoja. Pärast naisest vabanemist asub maniakk noorukist endale „mantlipärijat” koolitama.

Lähiminevikus lahkunuid

Bogdan Stupka (27. VIII – 22. VII), ukraina näitleja. Töötas 1961. – 1978. aastani näitlejana Maria Zankovetskaja nimelises Lvivi draamateatris, seejärel Ivan Franko nimelises Kiievi draamateatris (oli 2001. aastast teatri kunstiline juht). Stupka oli Viktor Juštšenko valitsuses (1999–2001) Ukraina kultuuriminister. Ta on teinud üle 50 teatrirolli ja üle 110 filmirolli ning pälvinud oma näitlejakarjääri jooksul vähemalt 25 suurt auhinda. Üheks menukamaks lavarolliks kujunes piimamees Tevje (lavastus „Viiuldaja katusel” motiividel). Filmirolle: hetman Bogdan Hmelnitski ajaloofilmis „Tule ja mõõgaga” (1999), Ivan Mazepa („Hingepalve hetman Mazepa eest”, 2001), kindralleitnant Serov („Veera autojuht”), külavanem Ivan Blinov sõjadraamas „Omad” (mõlemad 2004), Leonid Brežnev (tragikomöödias „Küülik kuristiku kohal”, 2006 ja Austria telemängufilmis „Praha kevad”, 2008), eakas erotomaan Andrei Andrejevitš Kira Muratova tragikomöödias „Kaks ühes”, lütseumi direktor Malinovski (Andres Puustusmaa „1814”, mõlemad 2007), nimiosa („Tarass Bulba”, 2009), Grigori Šamanov krimidraamas „Maja” (2011).

Chris Marker (kodanikunimi Christian François Bouche-Villeneuve, 29. VII 1921 – 30. VII ), prantsuse kirjanik, fotograaf, dokumentalist ja videokunstnik. Oli üks filmiesseistika ja -montaaži olulisemaid suunanäitajaid. Marker tudeeris filosoofiat, osales prantslaste vastupanuliikumises, töötas pärast ilmasõda pikki aastaid ajakirjaniku ja fotokorrespondendina, avaldades poliitilisi kommentaare, luulet, novelle ja filmiarvustusi. 1967. aastal oli ta üks filmikooperatiivi SLON (Société pour le Lancement des Oeuvres Nouvelles) asutajaid; 1974. aastast kandis sõpruskond nime I.S.K.R.A. (Images, Sons, Kinescope, Réalisations, Audiovisuelles). Markeri esimeseks filmitööks oli dokk Helsingi olümpiamängudest („Olympia 52”). Tema mitmetahulise loomingu võtmeteoseks on nimetatud peaaegu kogu ulatuses mustvalgetest fotodest kokku sobitatud 28minutist eksperimentaalfilmi „Kai” („La jetée”, 1961), kus kineast on sõnastanud ulmefilmide põhitõed. Üheks olulisemaks dokumentaalfilmiks on meisterlik filosoofiline essee „Päikeseta” (1983), poeetiline päevik subjektiivsusest, surmast, fotograafiast ja ühiskondlikest tavadest. Selle võtted toimusid peamiselt Tōkyōs, Islandil, Guinea-Bissaul ja San Franciscos. Chris Marker on teinud palju muudki: montaažfilme („Ka ausambad surevad”, 1953, koos Alain Resnais’ga), animafilmi „Astronaudid” (1959, koos Walerian Boworczykuga), agitatsioonifilme („Cuba Sí!”, 1961), kompilatsioonfilmi „Kaugel Vietnamist” (1967, üks episood), portreefilme kolleegidest Akira Kurosawast („A. K.”, 1985), Aleksandr Medvedkinist („Viimane bolševik”, 1929) ja Andrei Tarkovskist („Üks päev Andrei Arsenjevitši elus”, 2000).