Eesti jazz tähistab sel sügisel 90. sünnipäeva. Kui vana võiks olla hiina jazz? Sellele küsimusele ei oska täpselt vastata ka hiinlased ise. Shanghai ja Pekingi lokaalides ja restoranides mängiti jazzi enne Teist maailmasõda nii nagu mujalgi maailmas – tantsuks ja meelelahutuseks. Vahelduseks Ameerika svingilugudele kõlas ka hiina meloodiaid. Sõda tõmbas pillerkaaritamisele kriipsu peale. Kommunismi võit tegi lõpu lääneliku kultuuri pealetungile, sest seostusid ju poplaulukesed triviaalsuse ja seksiga. 1949. aastast keelas esimees Mao valitsus igasuguse lääneliku meelelahutuskultuuri – eeskätt pop-, rokk- ja jazzmuusika. Nii jäid hiinlastel kuulmata biitlid ja rollingud, Ella Fitzgerald, Miles Davis ja Tom Jones ning nad pidi leppima vaid klassikute ja hiina muusika lubatud osaga. Jazzi kuulamine võrdus pornograafia vaatamisega. Millised karistused piirist üleastujaile määrati, pole teada. Kindlasti keegi kuskil kuulas salaja mõnd keelatud raadiojaama. Taiwan, Macau ja Hongkong polnud ju kaugel ja seal hakkas õilmitsema hiina popmuusika – segu ameerika popist ja hiina folgist, mis hiljem vallutas ka Hiina.
Hiina suurlinnad on suured sulatuskatlad, kus elab palju välismaalasi, kes tarbivad ka oma kultuuri. Pekingis on 25 miljonit elanikku, samas suurusjärgus on elanikke Shanghais ja suuruselt kolmandas, kõige lõunapoolsemas metropolis Gouanghzous pisut vähem. Pärast kultuurirevolutsiooni lõppu ja esimees Mao surma 1976. aastal hakkasid uksed läänemaailma avanema. Kuigi tsenseerimissüsteem kestis, jõudsid esimesed vaba maailma kultuuriilmingud Hiinasse. Esialgu heliplaadid, hiljem ka maailma lavade staarid. Ja üksikud 1930ndate jazzansamblid, nagu Shanghai Peace Hotel Old Jazz Band ja The Clear Wind Jazz Band hakkasid taas jazzi mängima.
Mitme riigi saatkondade, eriti Ameerika kultuuriareaali kuuluvate maade inimesed tundsid Hiinas töötades vajadust jazzi järele. Mõni neist mängis seda oma lõbuks koduses salongis ja jazziplaategi toodi kodumaalt kaasa. 1980ndate keskpaiku hakkasid saatkondade initsiatiivil tegutsema kinnised jazziklubid, mida võisid külastada vaid välismaalased. Sealgi mängiti jazzi oma lõbuks, vahel kutsuti esinema ka oma maa muusikuid ja kuulama hiina sõpru. Nii tekkis välismaalastest jazziharrastajatega kokku puutunud hiinlastes samuti jazzihuvi ja mõnigi neist hakkas seda omal käel õppima.
2006. aastal sündis Pekingis jazzifestival „Nine Gates“, mis tähistas tänavu oma esimest ümmargust sünnipäeva. Üheksa ajaloolist väravat olid Pekingis tõepoolest olemas ja sümboliseerisid avatust maailma eri ilmakaartest tulevatele kultuuriilmingutele. Festival „Nine Gates“, kus osaleb sadakond ansamblit, kestab enamasti nädala ja kontserte antakse nii sise- kui ka välilavadel. Pekingi jazzifestivali programmijuht Adam Huang võõrustas kahe oktoobrinädala jooksul Ida-Euroopa jazzifestivalide korraldajaid koos oma sõbra bassist Ren Yu Qingiga, kes on Shanghai rahvusvahelise jazzifestivali JZ alusepanijaid. Tänavusel üheteistkümnendal JZ festivalil esines ka meie Estonian Dream Big Band. Adam Huangi sõnul on Pekingi jazzifestival jäänud rohkem Hiina jazzi keskseks, Shanghai oma aga kasvanud Aasia suurimaks jazzifestivaliks. Seda saime ka oma silmaga näha ja kõrvaga kuulata.
Mõlemal festivalil esines eesti jazzi lipulaev Estonian Dream Big Band (EDDB) koos lauljatar Sofia Rubinaga, esitades nii eesti muusikat kui ka jazziklassikat. Muusikud andsid endast maksimumi ja naerusuine Sofia Rubina suutis publiku kuumaks kütta. Ja hiinlased ei olnud kiitusega kitsid, tänu ja lisapala ei jäänud tulemata. Shanghai festivalil mängis EDDB koos festivali JZ bigbändiga, mille enamik mängijaid on Siim Aimla sõnul välismaalased. JZ festivali pealava BMW Masters Hall, kus tuhanded said kuulata meie bigbändi, oli Pekingi saalist tunduvalt suurem. Muide, järgmisel päeval esines samal laval ligi 8000 vaatajale Joss Stone. Bigbändide ühiskontserdil mängiti ligi pooled loos koos, külalisteks „Jazzkaarelgi“ esinenud jazzidiiva Dee Dee Bridgewater, Hiina solistid eesotsas karismaatilise noore laulja Coco Zhaoga ning lõpuloos biitlite „Come Together“ esinesid koos orkestritega kõik lauljad ning muusikutega liitus veel bassikitarri täht Victor Wooten. Võimas elamus – oli nii meie muusikute kui ka Shanghai kontserti külastanud Ida-Euroopa festivalikorraldajate hinnang.
Hiina on väga kiiresti arenev jazzimaa. Kui 1980ndate lõpus õpiti veel jazzi vanamoodi – kuulates oma iidolite heliplaate ja püüdes neid imiteerida –, siis nüüd on Hiinas laialt võimalusi jazziõppeks. Ainuüksi Pekingi muusikaakadeemias (Beijing Contemporary Music Academy) õpib 6000 üliõpilast, kellest 600 on valinud rütmimuusika erialad, mis ulatuvad hip-hop’ist jazzini. Sellised suuri kombinaat-õppeasutusi on Pekingis mitu. Tudengite vanus on 18–24 aastat, õppida tuleb oma raha eest ja õppemaks on umbes 250 eurot kuus. Nägime, kuidas noored harjutasid, mängides teemasid nutitelefonist ja tahvelarvutist. Tudengid elavad üliõpilaslinnakus ja saavad harjutada tillukestes klassides, mida pole kunagi liiga palju. Parimatel noortel on võimalus edasi õppida Bostoni ja New Yorgi mainekates jazzikoolides. Hiina muusika showcase-kontsertidel kuulsimegi mitut väga head instrumentalisti, kes olid õppinud või end täiendanud Ameerikas.
Juba on Hiina parimaid muusikuid kutsutud esinema maailma jazzifestivalidele. Kuulanud põgusalt paarikümne ansambli esinemist vaid ühe looga, on raske järeldusi teha iga ansambli suundumuse ja taseme kohta. Artiste, kes oleks millegi erilisega pahviks löönud, ma ei leidnud. Küll aga jagus heal tasemel instrumentaliste ja lauljaid, kes võiksid esineda või juba esinevad maailmalavadel. Näiteks Põhja-Hiinast pärit pianist-laulja Luo Ning, kes lähtub hoopis lähisida rütmidest ja helilaadidest, oli väga põnev, nagu ka Martin Feng, kes mängis Hiina keelpilli ruani, ja Xia Jia trio. Mitmed koosseisud olid lisanud ansamblisse hiina rahvapille. Sellest siiski värsket etnojazzi ei tekkinud, pigem oli tegu hiinapärase fusion’iga.
Adam Huangi sõnul tegutseb Pekingis praegu kümmekond jazziklubi ja neid tuleb juurde, samuti kui lisandub Hiina linnades jazzifestivale. Soov vaba eneseväljenduse järele on suur. Jazziliit (Chinese Jazz Association) loodi alles 2013. aasta detsembris, selle esimees on Hiina parimaid saksofoniste Liu Yuan. Ühingu eesmärk on innustada noori muusikuid, kasvatada publikut ja arendada dialoogi maailma jazzmuusikutega. Jazzmuusikud saavad oma põhiteenistuse mängides stuudiomuusikutena ning esinedes pop- ja rokkansamblitega. Nii on see ju ka mujal maailmas. Adam Huangi arvates on Pekingis ligi sada arvestatavat jazzansamblit: seda pole just palju 25 miljoni elaniku kohta, aga see arv kasvab jõudsasti. Enamik muusikuid on noored, sest ka hiina jazz on noor ja kuulajaskonna keskmine vanuski jääb 20–40 aasta vahele. Noorelt ja kiiresti arenevalt hiina jazzilt võib kindlasti peagi oodata palju võimekaid muusikuid ja põnevat muusikat. Meilgi on aeg pöörata pilgud Aasia poole ja vaadata huviga, mida pakub maailmale hiina jazz.