Isikunäituse Kumu kunstimuuseumi suures saalis saab parimalgi juhul üks eesti kunstnik aastas. Jaan Toomik, “rahvusvaheliselt tuntuim ja samas kindlasti ka enim kohalikku poleemikat tekitanud kaasaegne kunstnik Eestis” (kuraator Hanno Soans), tegi 7. märtsil Eesti kunstnike suurte isikunäituste otsa Kumus lahti.

Eesti Kunstnike Liidul on Toomiku näituse avapäeva seisuga 911 liiget, kes on koondunud 19sse alaliitu. Kõik liikmed ei ole tegevkunstnikud ja tõenäoliselt ei unistagi isikunäitusest Kumus. Aga kui selline mõte juhtumisi liigub liikmeskonna enamuse peas, siis tuleb tunnistada, et vähestel on lootust. Kes osutub väljavalituks, kes peab tegema valiku või pingerea? Kas rahvas (sest Kumu on ju rahva pühakoda)? Või eksperdid (sest keegi teine ei ole pädev asjatundlikult otsustama)? Või on hoopis nii, nagu ajalugu tegeva Toomiku teoses “Jutlustaja San Antoniost”, “mis resoneerub hea uue ilmaga, mis ühtäkki nõuab väikeselt inimeselt ühest vastust, et kelle poolel ta siis õigupoolest seisab, keda ta hukka mõistab ja kellel ta on valmis aadrit laskma” (Soans)?