Sel nädalal on välismeedialt enim tähelepanu saanud Sadiq Khan, kes valiti 5. mail Londoni linnapeaks (Suurbritannias teeb selle otsuse just nimelt rahvas). Mis selles siis nii erilist on, võiks küsida – linnapead ikka vahetuvad (mõnes kohas tihemini kui teises). Nagu teada, lähevad ajalukku ennekõike need esimesed: Barack Obama on esimene mustanahaline USA president, Sadiq Khan esimene moslemist Londoni linnapea, … esimene naissoost Eesti president.

Khani kandidatuuri ümber oli muidugi palju kära, nagu esimeste puhul ikka: vastased vihjasid tema seostele äärmuslastega (tõestusmaterjaliks vaid usk, et teisiti pole mõeldav) ning pooldajad rõhutasid aina, et Khani vanemad pagesid vaid veidi enne poja sündi Pakistanist Suurbritanniasse (nagu omakorda nende vanemad olid põgenenud Indiast Pakistani), kus värske linnapea isa on bussijuhi palgaga niivõrd väärt mehe üles kasvatanud.

See kõik on poliitkemplemise igapäev. Nagu seegi, et pea pidurdamatult Ameerika presidenditooli poole rühkiv Donald Trump pidi Khani linnapeaks saamise järel taganema oma eelmise aasta detsembris tehtud ettepanekust moslemitele riiki sissesõit keelata ja pakkus lahkesti uuele Londoni meerile erandi staatust. Viimane loomulikult loobus sellest „aust“.

Just sellise erandina on vist siiani Eestis nähtud ka Narva linna: oma küll, aga veidi ikka kahtlane ja võõras ka. Las olla!