Dokumentaalfilm „Keldris“ („Im Keller“, Austria 2014, 81 min), režissöör Ulrich Seidl, stsenaristid Ulrich Seidl ja Veronika Franz, operaator Martin Gschlacht. Linastub kinos Sõprus.

Eestlaste kodudes on keldril tähtis koht. Keldris hoitakse hoidiseid ja talvekartuleid. Keldrisse tassitakse üleliigne kola, mida ei raatsita kuidagi ära visata. Siin on kilekotid krimpleenkleitide ja alt laienevate teksadega, millega kunagi teineteist võluti. Siin on hallitanud pappkastid Brežnevi-aegsete ajalehtedega, riigilaenu obligatsioonide ja vanade armastuskirjadega. Siin on puusuusad ja pillirookepid, vanad värvipurgid ja katkine kiiktool. Keldrisse ehitab pereisa endale töökoja, millest saab pelgupaik näägutava naise eest. Keldrisse tarib pereema kangasteljed, et pääseda möliseva mehe käest. Keldrisse kutsub perepoeg mõned vabameelsemad kooliõed, et mekutada vanamehe nurgas mulksuvast koduveinipunsust ja, kui hästi läheb, saada just siin oma esimene seksuaalne kogemus.

Ka Ulrich Seidli dokis „Keldris“ eksponeeritud keldriruumidel on austerlaste elus oluline roll. Kõik see aga, mis neis keldreis aset leiab, on hoopis kõhedam. Ei, need ei ole Eesti keldrite põlised nuhtlused moosivargad, rotid ja hallitusseen, mis psühhoanalüüsi sünnimaa kodude maa-aluseid korruseid kummitavad. Vastupidi – austerlaste keldrid on alati akuraatselt korras ja kindlalt lukus, kahjurite vastu desinfitseeritud ja eoste suhtes sundventileeritud. Siin ei pehki mitte keldrid, vaid nende asukad.

„Keldris“ on tõenäoliselt inspireeritud austerlase Josef Fritzli juhtumist. Lugupeetud hallipäine Amstetteni vanahärra, seitsme lapse isa, oli oma maja keldrisse ehitanud peidupaiga, kus pidas aastakümneid seksiorjana nii oma tütart kui tütretütart. Kuidas on see võimalik, et ükski naaber seda ei märganud? Või on küsimus ühiskonna ignorantsis? Mis üldse toimub väärikate kodanike keldrites? Siin ei ladustata keldrisse kraami, mis majapidamisest üle jääb, vaid psüühiliste protsesside ülejääke: lahendamata jäänud traumasid, sundmõtteid, irratsionaalseid tunge ja salaperversioone – kõike seda, mis kardab päevavalgust. Kes see rajaski maja mudeli, kus pööningul elas Superego, esimesel korrusel Ego ja keldris Alateadvus?

Seidl on kui tänapäeva Hieronymus Bosch, moralist, kes esitab põrgu metafoorsete olupildikeste kaudu oma aja hälbeid. Kui maa peal kantakse roosat hommikumantlit ja poetakse kell kümme triigitud linade vahele, siis keldris seotakse end nahkrihmadega katafalgi külge ja lükatakse raudkuul partnerile anus’esse. Keldris ununeb poliitkorrektsus ning austria päritolu riigijuht Adolf Hitler, kes kunagi alustas oma võidukäiku keldrilokaalidest, pühitakse tolmust puhtaks ja tõstetakse taas pjedestaalile. Vanamehed mõmisevad murjanitest ja paugutavad suurtest püssidest kujutletava vaenlase pihta, vanemad daamid hoiustavad vastsündinute mulaažnukke, kelle peal välja elada kinnikasvanud instinkte. Kelder on inimese turvatsoon, kus ta saab olla selline, nagu ta tegelikult on, peidetuna naabri ja ühiskondliku arvamuse kontrolliva silma eest. Mis selles halba on? Kui nii võtta, siis ei ole ses keldrielus midagi seadusvastast. Sadomasomängud toimuvad vastastikusel kokkuleppel ning on sageli psühhoteraapilise iseloomuga. Kui elad kodukeldris oma allumise ja domineerimise tungid välja, võid olla muul ajal hoopis parem inimene. Natsiträna kollektsioneerimine võib olla samasugune fetišistlik kogumiskirg, nagu filateelia või kingade kollektsioneerimine. Haakristidega memorabiilide kokkuahmimisega tegelevad tuhanded härrad üle maailma, Nõmme Raadio Margus Lepast kuni Motörheadi Lemmyni, Hugo Bossi disainitud SS-vorm paneb aga mahlad voolama geirahval üle maailma. Nii et tõde on vaataja silmades. Kui filmi autor eemaldab aga vaikselt ja järjepidevalt kõik aknakatted ja heliisolatsiooni ning me kuuleme neid motoorseid piitsaplakse, sumbkarjeid, püssipauke ja natsiorkestri tuututusi, siis hakkab kuidagi ebamugav. Need ei ole ju inimesed, keda me tahaksime oma ellu.

Seidlit ei saa kuidagi inimarmastajaks pidada, ei selles mõttes, kuidas ta portreteerib oma tegelasi, ega selles mõttes, kuidas ta kohtleb vaatajat. „Keldris“ on šiki misantroopia teel veel sammuke edasi. Filmi alguskaader, kus maopidaja silmitseb ainiti ja liikumatult oma lemmiklooma albiinopüütonit, kes sama ainiti ja liikumatult jõllitab tema ees pahaaimamatult askeldavat merisiga, väärib kohta šokikaadrite esikümnes. See on nagu islamiterroristide hukkamisvideod: tead küll, mis järgneb, aga jõllitad edasi rüveda lõpuni, kui roomaja nunnu närilise oma lämmatavasse embusesse haarab. Tahaks silmi küll ära keerata, aga ei suuda kah – selline on siis jõllitamise jõud, selline on meedia vägi. Seidli kiuslikkus vaataja vastu avaldubki selles, et ta surub kogu filmi vältel meile peale piiluri rolli, mistõttu me ei saa ennast tõsta kujutatavast moraalselt kõrgemale. Puhas meedia lummus: vägivald vajab vaatajat ja vaataja vägivalda ning meedia vajab neid mõlemaid.

Mis puudutab suhtumist oma tegelastesse, siis on kõnekas, kuidas lavastaja on neid pildis kujutanud. Film on üles võetud viimistletud sümmeetriliste kaadritega, mis mõjuvad kui lavastused. Tegelased on paigutatud visuaalsetesse kompositsioonidesse nagu figuurid maalil. Neid ei tooda esiplaani, neile ei anta kunagi subjektsuse privileegi, nad on alati vaid elemendid suuremas pildis.

Teiseks lastakse tegelastel rääkida ainult funktsionaalset juttu ja jäetakse välja kogu emotsionaalsem osa, kus nad saaksid avada oma elukäiku, lapsepõlvemaailma, hirme ja unistusi, nii et vaatajal pole parimagi tahtmise juures kellegagi samastuda. Isik kaadris ei poeta ühtegi pisarat ega lase kuuldavale ühtegi naeruturtset. Nad ei ole rõõmsad, kurvad, vihased ega isegi mitte himurad. Ka häbi on välistatud, mistõttu isegi kõige ekstreemsem keldripraktika mõjub sama neutraalse harrastusena kui näiteks kulturism. Ainult üks tegelane, kes räägib kogetud koduvägivallast, mis viis ta lõpuks masohhismi avastamiseni, omab teatavat inimlikku dimensiooni, aga ka tema kirjeldab oma läbielamisi nullemotsiooniga, asjalikult ja tarmukalt nagu sportlane, kes analüüsib oma tehnikat. Mis aga jääb alles, kui kirurgiliselt eemaldada materjalist kõik emotsionaalne, inimlik ja soe? Puhas füsioloogiline motoorika, robotlikkus.

Kutseliste keldrikakandite, sadomaso-paarikeste, fašistide orkestri, relvahullude ning nukkudega suhtleja vahele on pikitud ka argisemat keldritegevust. Siin on pesukoda ja noortekeskus, siin trimmitakse lihaseid ja kogutakse vana mööblit. Need kaadrid oleksid aga justkui ainult selleks vahele lõigatud, et mahendada monstroosseks kippuvat üldmuljet. Tsentrifuugide vahel passivad pesunaised või noortekeskuse mänguautomaatide ees lösutavad tiinerid mõjuvad palju elutumalt kui entusiastlik nats, kes Hitleri pildi all trombooni törtsutab. Temal on vähemalt tema harrastus.

Milline on Seidli filmi positiivne aspekt? Külma filmikeelega demüstifitseerib ta kujutatava materjali. Sadomaso-punker ei ole kujutatud Hollywoodi-pärase purpurpahelise rituaalse krüptina, vaid meenutab oma funktsionaalsuses pigem mingit töökoda või füüsikalaborit. Domina pole kah mingi she-devil, vaid kõhuvoldikeste, prillide ja väljakasvanud juuksevärviga keskealine tante, kes võiks vabalt töötada kusagil Säästumarketi kassas. Hitleriaana on ristatud kõige tobedama roosalillelise kitšiga ja võetud nii sellelt ära maskuliinne seksapiil. Relvafännid on totakate võltsparukate ja õllekõhtudega onklid. Kui päevavalgus peale lasta, siis selgub, et salapärane keldrikorrus on tegelikult sama argine ja glamuurivaba ruum, kui ükskõik milline tuba majapidamises. Argistamine võtab perverssetelt harrastustelt metafüüsilise mõjujõu, teeb neist totaka sekeldamise, mida viljelevad tavalised inimesed meie seast. Aga teisest küljest – ka Josef Fritzl oli väliselt üks meie seast. Kurjus võib olla küll banaalne, aga ta võib olla ka nähtamatu.

PS. Hoolimata autori distantsest suhtumisest oma tegelastesse, ei ole „Keldris“ üldsegi teutooni tüüpi morn ja raske vaatamine. Tegemist on musta komöödiaga, täis über-naljakaid karaktereid. Minu absoluutseks lemmikuks on tilluke, prillide ja nahkse noksikotikesega härrasmees, kes kõneleb uhkusega oma sperma-fontäänist, mis teeb oma väljatõukesurvega iga naise oimetuks. Juba selle indiviidi pärast väärib film vaatamist.