Uuel eesti haikul on oma eripärane silpide arv, 4+6+4 traditsioonilise 5+7+5 asemel.¹ Raamatu eessõnas toob Rooste sellele põhjenduseks eesti keele trohheilisuse, ehkki tõdeb sealsamas, et „kole piirav ja nüri oleks olnud sääda enesele sihiks kirjutada 4+6+4 silbiarvu pääle keni trohheusejalgu” (lk 16). Nagu väidetavalt Sinijärv on avastanud, on ka autorite nimedes silpe vastavalt 4+6+4, nii et seegi „kohustab”, ja nõnda moodustubki  veidi epateeriv esimene „eesti haiku”: „asko künnap / karl martin sinijärv / jürgen rooste”.

Trohheiline element lööb tekstides siiski päris tugevasti läbi: 75 luuletusest on mööndustega trohheiliselt loetavad 51 (üksikuis neist esinevad küll ka spondeused, nagu Künnapi „must siug” või „öö hääl” jne). Tegelikult peab selleks, et tajujal mingi trohheiline rütmimuster kujuneks, lugema korralikult trohheilisi kolmikvärsse pikemalt  järjest; kui lugeda eri rütmiga „eesti haikusid” läbisegi, ei pruugi spetsiaalselt aktiveerimata kõrv 4+6+4 ja 5+7+5 haikudel mingit vahet teha (ühest eksperimendist räägin allpool). Muide, naljaviluks öeldes: Karl Martinil, kelle nimi pole trohheiline, on suhtarvuliselt ka kõige vähem trohheilisi luuletusi. Et aga uuele eesti lühivormile ei taheta anda muud nime kui haiku, on igati mõistetav: haiku tekitab lugejas teatud assotsiatsioone ja ootusi,  millega mängimine lisab tekstidele pinget.

Koolitundides räägitakse looduskujunditest ja viidetest aastaajale, aga ka efektsest lõpust. „Eesti haiku” eessõnas tuletab Rooste meelde (:)kivisildniku ütlust, mille järgi viimane rida on justkui suusahüppaja hüpe, ootuspärasest lahtirebimine. Tunnistasin rõõmuga, et mingi vaimukas süntees või pööre oli olemas päris paljude eesti haikude viimases reas (nt „nagu taevas / nõnda ka maa peal / ja sügavamal”,  KMS, lk 43). Eessõnas kuulutatakse haikuvormi isetust: „Vorm, haiku kuju ja rütm ise tingib selle, et väga keeruline on teksti oma käpajäljega märgistada.” Päevalehes väidab Kaarel Kressa, et kippus värsse valedele autoritele omistama, mis tuli ilmselt sellest, et ta lähtus eelkõige temaatikast: „Ei ole see ikka nii lihtne, et kui jutt käib joogist, on kirjutajaks Rooste, kui toidust, siis Sinijärv, ja kui loodusmaagiast,  siis Künnap” (Eesti Päevaleht 14. V 2010). Mulle näib, et kui temaatika kõrval võtta arvesse muid parameetreid (hoiak, leksika tonaalsus, avatus, suhestumine kujutatavaga, vormivõtted jne), tulevad „käpajäljed” ka 14 silbis üsna selgelt esile, nii et lühivormi antoloogia, kus autoreid on mitu, võimaldab mõnusat äraarvamismängu.

Võib spekuleerida, milline oleks õnnestumise protsent, kui lasta inimesel, kes luuletajaid eelnevalt ei  tunne, jagada tekstid vastavalt autorile näiteks kollasesse, punasesse ja sinisesse kasti. Aga kui ma lasksin autoreid ära arvata paaril inimesel, kes luuletajaid ja nende loomingut tunnevad, läksid oletused suuremalt jaolt täkkesse, kusjuures pigem aeti omavahel segi Roostet ja Sinijärve kui kumbagi neist Künnapiga. Korra tegin ka peteka ja lugesin ette Kobayashi Issa haiku Rein Raua tõlgitud kogumikust „Mäetipp järve põhjas”: „Kasteõrn  maailm / siiski on vaid kasteõrn / maailm ja siiski,” (lk 102). Katsealune, kes petekat aimata ei osanud, oli desorienteeritud, ei hakanud aga silpe üle kontrollima (niisiis ei tule silbiarvu kõikumine eestlase kõrvale kuigi ilmselt välja), aga ütles: „Üsna võimatu … Aga no võib-olla Jürgen?” Mulle näib, et niisuguse spontaanse oletuse aluseks oli teatav kontakti otsiv nukrus, mis Rooste puhul esile tõuseb. 

Haikuraamat võiks anda päris head kiiresti hallatavat materjali, kui keegi sooviks näiteks harrastada luuletajahäälte spekulatiivset karakteripsühhomeetriat. Seisan siin kiusatusele vastu, küll aga nendin, et Rooste tekstid on kõige enam emotsionaalselt lugeja poole pööratud, ta kirjutab rohkem ja isiklikumalt kui teised ängidest ja kannatustest („siuke elu / pole nagu miski / päris elu”, lk 55), kasutades vahel jämedalt eneseiroonilist koomikat  („vanaisal / olid neerukivid / mul pea kivist”, lk 57). Rooste on ka ainus, kelle haikudes räägitakse vastassoost (kui Künnapi tütar välja arvata). Ehkki Sinijärvgi on haikudes pigem soe ja emotsionaalne kui hillitsetud, on tema emotsioonid maandatud, oma siseheitlusi ta ei paljasta. Või siis on üldse tegu pigem mingi tungilisusega. Joigude ja muuga oskab ta luua omapärase õhustiku, mis on ühtlasi nii südamlik kui ka riuklik. Sinijärv kirjutab:  „kalli-kalli / mul on seitsmepeni- / koormakindad” (lk 84). Siin tekib justkui kujutlus suurest nunnust kaisunukust, ometi on seitsmepenikoormakinnastes ka midagi kõhedat. Künnap seevastu hoiab rohkem distantsi nii lugejast kui ka oma luule objektist: sellega, millest ta kirjutab, seob teda pigem esteetiline kui empaatiline osalus. Ta loob pildi, mis kujutab sageli midagi süngeks estetiseeritut („üle tühja / tahavaatepeegli / välgumõrad”,  lk 29; „kõik saab korda / linnad lõhustuvad / seenevihmaks”, lk 30). Eesti haikude teemaks ja kujundiallikaiks on loodusnähtused, loomad, sõbrad-lähedased, söök-jook, luule, jumal, kurat, aga näiteks ka suitsiid või reedeõhtused zombihordid (Rooste käsitluses).

Loomahaikusid on palju ja huvitav on jälgida, kes, kuidas ja mis loomast räägib. Sinijärv kirjutab: „metsast kostab / isakaru mõmin / hästi räägib” (lk 24) ja  „tuunikala / magab õiglase und / omas mahlas” (lk 33), niisiis on esil hääle/kõne naljakus ning elu kulinaarne aspekt; Rooste seevastu: „eemal üksik / peni haugub kuud / või tühja maanteed” (lk 25) ja „vannitoas on / külm ja väike ämblik / tuleb peole” (lk 85), tõstes esile üksinduse ja kaastunde(vajaduse); Künnap jällegi: „sale must siug / saagu sinu suvi / nagu jõgi” (lk 22) ja „hamster jookseb / pimes oma rattas / see on öö hääl” (lk 32), niisiis  hakkavad animaalses elus silma esteetilised vormid (siu ja jõe sarnasus) või siis hoopis midagi pimedat ja masinlikku. Künnapil esineb muide ka putukaid: koisid ja tolmulesti. Lühivormiga on muidugi nõnda, et tühi ruum ta ümber kipub iseenesest tekitama tähenduslikkust, temast saab natuke justkui galerii valgesse ruumi tõstetud objekt, millele kontekst kaalu lisab. Mida vähem sõnu, seda enam näikse neist hargnevat avatud suhteid;  pika teksti puhul teeb autor keelelise ruumi rohkem valmis. Kuna lühivorm lubab jääda mõistatuslikuks, sobib see mu meelest Künnapile eriti hästi. Pikemates tekstides võib ta kalduda obskuursusse või siis, nagu see juhtus mõne luuletusega raamatus „Su ööd on loetud”, minna liiga ühemõtteliselt ideoloogiliseks. Keskendumine ühele/paarile kujundile või kujundikombinatsioonile, mis pannakse vaatajale tõlgendamiseks välja justkui  kummastav plakat, sobib talle väga hästi. Aga oma lühivormi-mina on leidnud ka Rooste, kellele kuuluvad mu meelest kõige humoorikamad eesti haikud, nagu näiteks „sokrates jõi / või ei joonud temal / vahet polnud” (lk 79). Ja Sinijärv ujub haikužanris samamoodi nagu muus luules: kord muheda formalistina, kord lihtsalt muhedana. Kuigi talle kuulub ka suur osa selle raamatu poliitilisemaid luuletusi („rahva suudlus / põse peale põleb /  ristimärgiks”, lk 64). Kui juba eksperimenteerida ja mängida, siis ikka pigem lühivormiga, mis on lugeja suhtes heatahtlik. Õnnestunud mänguliste raamatute tunnus on, et nad kutsuvad lugejat mängu kaasa mängima, ja mu meelest „Eesti haiku” kutsub küll.     

1 Täpsemalt ei ole haiku puhul (ja üldse jaapanlaste tavalises keeleteadvuses) prosoodiaühikuks mitte foneetiline silp, vaid ühik, mis vahel vastab tervele silbile, vahel aga ainult osale silbist. Seda ühikut nimetatakse rahvapäraselt “heliks” (on) või teaduslikumalt “löögiks” (haku) ja tähistatakse üldiselt kanakirjas ühe märgiga. Arusaam pärineb vanast jaapani keelest, kus fonotaktikareeglid
ei lubanud keeles  esineda ei pikkadel täis- või kaashäälikutel ega täisvõi kaashäälikuühenditel, nii et tegelik foneetiline silp koosneski kas ainult ühest vokaalist või vokaalist talle eelneva konsonandiga. Hiina keele mõjul need piirangud murenesid, keelde ilmusid näiteks diftongid ja silbilõpulised n’d. Esialgu kajastusid muutused ainult laensõnades ega puudutanud waka (“Yamato laulu”) vormi, aga aja jooksul kandusid muutused omasõnadessegi. Ometitigi ei toonud hilistekkelised pikemad silbid kaasa nihet keeleteadvuses:  prosoodiliselt mõisteti neid kahe algupärase “heli” järgnevusena. Näiteks mõõgakunsti tähistav sõna kendō sisaldab jaapanlase tegelikus häälduses kaht foneetilist silpi “ken” ja “doo”, seevastu jaapanlase keeleteadvuses (ja lauludes) on ta “neljalöögiline” (-mooraline) sõna, väljendudes kana-kirjas kujul “ke-n-do-u”.