Kuid mõelgem hetkeks Võnnu lahingule – madala intensiivsusega lahingutegevus Põhja-Lätis vältas siiski tervelt neli päeva. Eestlastel oli lahingutes kokku 8000 meest, 270 kuulipildujat ja 37 suurtükki. Vastasel pisut vähem mehi ja pisut rohkem rauda. Kuna Eesti lahingu võitis, tuleb arvata, et kalevlaste tabavusprotsent oli vastase omast pisut parem. Aga ainult pisut. Vastase kohta on teada, et oma 350 kuulipildujaga suutsid nad 4 ööpäevaga tabada 389 korda, tagajärjeks 110 langenut ja 279 haavatut Eesti poolel. Seda tingimusel, et püssist ega suurtükist ei saanud ükski sõjamees kellelegi pihta. Tähendab, iga kuulipilduja kasutegur oli maksimaalselt veerand tabamust ööpäevas ning kokku oli langenuid ainult 1,4% osavõtnutest. N Liidu armees salliti isegi õppustel 3-protsendilist isikkooseisu kadu kui normaalset. Minu lemmiklahingus Gettysburgis, kus 1863. aastal otsustati Eesti hilisema liitlase, Ameerika Ühendriikide ühiskonnakorralduslik saatus, kaotas võitnud pool kolmepäevases lahingus langenuna 3,8% meestest, koos haavatute ja kaotsi läinutega aga tervelt 27%. Kusjuures, kuulipildujaid Gettysburgis ei kasutatud, mis sest, et dr Gatling oli oma meistriteose juba valmis saanud ja patenteerinud.
Tagasihoidlike arvnäitajate seletuseks Võnnu lahingus on kaks võimalust. Esiteks, et Rauddiviisis ega Landeswehr’is ei osanud keegi sihtida ja tulistada, ning teiseks, et ka kuumimatel lahingupäevadel olid vaenupooled keskmisest pingsamalt ametis sellega, millega sõdades üldiselt ikka on jõudumööda tehtud. Eestis kutsutakse seda tänapäeval „kaitseväeliseks molutamiseks”. Välkkiire sööst ja siis jälle pool päeva peesitamist ning supikatla järeleootamist. Suvistel Võnnu väljadel vedelemine võis olla suisa lust ja lõbu, võrreldes pimeda ja külma talveajaga ligi pool aastat varem, kui Vabadussõja tulemus ja Eesti iseseisvuse küsimus lahingutega tegelikult otsustati.
Ma ei taha siiski sõjaväelist suvepidu sugugi pisendada. Tänapäevasel taustal sobib just Võnnu lahing oma toimumiskoha ning väikese ohvrite arvu tõttu hästi nii sõjaliseks kui kasvatuslikuks eeskujuks. Hea sõda peetakse maha ikka võõral territooriumil, mitte kodus. Isegi, kui naaber juhtub olema nii kena nagu Läti. Hea lahing peetakse soovitavalt nii, et oma kodu jääb väljapoole vastase laskeulatust. Lätist ulatuks Eestit pommitama tänapäeval igasuguse relvaga. Aga näiteks Kesk-Aasiast või Lähis-Idast see niisama lihtsalt ei õnnestu. Tõenäoliselt patsataks ka Uuralitest teele saadetud kontinentidevaheline rakett ammu enne Peipsini jõudmist maha tagasi, sest vastutav praporštšik on raketilt mingi olulise jupi küljest ära kruvinud ja maha müünud.
Teine kuldne tõde on see, et parim sõdur on elus sõdur. Ohvrid on ajuti paratamatud, kuid mida parem armee, seda väiksemad on tema kaotused elavjõus ka siis, kui sõdib vastasega, kes pole veel aru saanud sellest, et tänapäevane lahinguülesanne pole iial tappa võimalikult palju vastaseid, ülesanne on teha nad võitlusvõimetuks, kuid hing sisse jätta.
Kahe tähtsa parameetri (tegevuse kaugus oma riigi piiridest ning langenute hulk) järgi Eesti kaitseväge mõõtes võib öelda, et meie riigikaitse seisund on peaaegu hiilgav, ideaalist lahutamas kahetsusväärsed viis langenut sõja algusest saadik.