Lühidalt „Mina tahan ka” süžeest: Peterburis (kus mujal Balabanovi tegelased tegutsevad!) saab kokku seltskond, kes on kuulnud, et Piiteri külje all asub imeline piirkond. Tegemist on raskelt radioaktiivse alaga, kus olevat toimunud veel rängem õnnetus kui Tšernobõlis ning valitseb lõputu tuumatalv. Kuid keset seda hävinud elumaastikku seisab vildakas õnne-kellatorn, kus mõned inimesed pälvivad igavese õnne. Nad „võetakse kaasa”, aga valikuliselt. Tagasi ei tule keegi, üks papp olevat siiski jõudnud sealt koju. Tema rääkiski pikemalt imekohast, aga suri kolme päeva pärast. Tegelikult võimas idee: paradiisi värav avaneb ränga tuumakastroofi tsentris, need, keda vastu ei võeta, surevad tapvast radiatsioonist.

Kahjuks on Balabanov läinud ülima lihtsuse, hangunud minimalismi teed. Osalisteks on valitud mitteprofessionaalsed näitlejad, suur osa filmist keerlebki kaamera mööda nende tuimi nägusid: sõidetakse pikalt, vaikitakse pikalt, juuakse viina, vaikuse taustaks mängitakse Leonid Fjodorovi laule.

Müütiline „tsoon”, kuhu seltskond püüab ülima õnne lootuses jõuda, on üsna otsene vihje Tarkovskile, kelle filme „Andrei Rubljov” ja „Stalker” on Balabanov juba aastate eest maininud oma lemmikute hulgas. Filmis „Mina tahan ka” jääb aga puudu kandvast dialoogist ja näitlejatest. Balabanov on nagu vene krahv, kes jätab oma mõisa, raamatukogu, klaveri, vaimukad vestlused ja siirdub kloostrisse, kus vaid kare hõlst ja üks Raamat. Ei ole see lihasuretamine filmile hästi mõjunud, ka moraal on lõpuks liiga lihtsameelselt otsekohene. See Balabanovi film läheb järjest skemaatilisemaks, tegelased, kes satuvad kokku, et õnne otsida ja leida, on üsna märgilised, nimed vihisevad küll läbi, aga tegelikult jäävad tegutsema (niivõrd, kuivõrd) ikka Bandiit, tema sõber Alkohoolik, Muusik, Prostituut, lõpuks välja ilmuv Režissöör. Filmis vilksatab ka kõikteadja poiss, nagu maa peal hulkuv järjekordne Jeesus. Poissi mängib Balabanovi poeg.

Tasub uskuda, kui Balabanov ütleb, et teeb filme oma tahtmise järgi. Tihtipeale ei saa ei filmikriitikud ega vaatajad aru, mis oma asja see põikpäine tüüp ajab, aga buldooseri järjekindlusega on ta teinud väga erinevaid filme. Venemaal sai ta pööraselt kuulsaks filmiga „Vend”, kus peaosas varalahkunud Andrei Bodrov noorem. Oma sõnul tegi ta selle filmi aga vaid sellepärast, et režissööri enda lemmikfilm „Värdjatest ja inimestest” takerdus, ei leidnud rahastamist, ja siis tuli midagi muud teha. Venelaste üks selle aastatuhande eriti fännatud kultusfilme „Vend” sündis pooljuhuslikult, „Vend 2” tuli nagu ikka menufilmi järgmine osa ja poleks Andrei Bodrov noorem õnnetult surma saanud, küllap oleks neid „Vendi” veel tulnud. Ole sa ükskõik kui iseseisev ja isepäine filmilooja, süsteem on võimsam.

Balabanovi auks peab ütlema, et ta püüab, sealsamas Veneetsias rääkis ta ka juba uuest plaanist. Lugu räägiks ärimehest, kes kaotab osaluse Norilski suures niklitootjas ja sõidab Siberisse, et tagasi saada oma raha. Balabanov: „Ma tahan, et peaosa mängiks Michael Tyson (endine profipoksi maailmameister), sest ta on mustanahaline ja paistaks Siberi taustal väga efektne. Tal pole isegi vaja midagi mängida – ma tahan, et ta oleks ekraanil ta ise. Hea stsenaarium.”