Tänavuse programmi dokumentaalfilmid on tehtud enamasti eelmisel aastal ning pakuvad uut ja huvitavat dokumentaalfilmi ilmast. Filmifestivali korraldajate peamiseks mõõdupuuks filmide programmi valimisel  on olnud see, et film peab olema ennekõike hea, publikut kõnetama ja mõtlema panema.       

Propageerida tahetakse just nimelt pigem sotsiaalset ja ühiskonnakriitilist dokumentalistikat ega konkureerita mitmete teiste Eesti dokifestivalidega. 

Värvika programmi teemade spekter on avar, sinna mahuvad nii mitmetahulised ja kohati õudust tekitavad poliitmängud, realistlik ühiskonna heidikutest pajatav Baltikumi ääremaade vaatlus, naiste õigused, verepilastus ja rokkmuusika legendid, kuid ka hea tuju filmid, kus kujutatud meeste sünkroonujumist, sõprust ja armastust. Tallinna „DocPoint’i” üheks oluliseks kaubamärgiks on kindlasti külalised, kes juhatavad  sisse endaga seotud filmid. Eelmisel aastal olid muuhulgas kohal sellised dokumentalistika klassikud nagu Poola päritolu Marcel Łoziński ja Arto Halonen Soomest ning skandaalne Kimberly Reed USAst. Selle aasta peakülaliseks on Tšehhi päritolu režissöör Helena Třeštíková, kelle saabumise puhul näidatakse tema kolme täispikka filmi „Marcela”, „René” ja „Katka”. Třeštíková on märkimisväärne dokirežissöör just seepärast,  et nimetatud kolme filmi tegelasi on ta jälginud ligikaudu paarkümmend aastat, mistõttu need filmid on äärmiselt kõnekad. „Kui jälgin kedagi pikka aega, siis näen seda, mis on eriline või unikaalne selles inimeses. Minu üldisem põhimõte on, et igapäevane elu on huvitav,” on režissöör öelnud. „DocPoint Tallinn” intrigeerib ja ärritab, kuid on samas sisukas, ilus ja meeliköitev foorum, kus üritatakse pakkuda midagi  kõigile neile, kes tahavad tänapäevaste teemade kohta rohkem teada kui massimeedias leida.