Esindatus peab olema mitmekesine. Kui loodus on kuskil liigivaene, siis märgib see fakti, et liigid on mingil põhjusel välja surnud ja seda kaotust on raske korvata. Kui Maa ajaloos on ette tulnud liikide ulatuslikum väljasuremine, siis pole hävinute asemele vuhinal kogunenud uued, vaid järgnenud on kümneid miljoneid aastaid väldanud tühjuse aeg. Kas poliitilise, kultuurilise või majandusliku mitmekesisusega läheks teisiti? Vaevalt. Kadumiseks ja asendumiseks vajalik ajaskaala oleks vaid tunduvalt lühem. Sealjuures teame, et ka ainult 50 aastat poliitilist ühekülgsust ehk türanniat, okupatsiooni, kommunismi oli piisav, et selle tagajärgedest kosumine võtab põlvkondi.
Kui jutt läheb rahvahääletustele ja otsedemokraatiale, siis peetakse üldjuhul silmas küsimusi stiilis „kas liuväli peaks tulema siia või mujale?”. Kurb, kuid nii mõnigi poliitiliselt kogenud kala võtab seda laadi hoiaku (otsedemokraatia kõlbab pisiasjade otsustamiseks), kui talle hakata kõnelema, et ehk vajaks Eesti demokraatia väikest värskenduskuuri – mitmekesistamist.
Küllap tuleb siinselegi lugejale tuttav ette väide, et oma rumaluse tõttu ei saavatki rahvas otsustamisega toime tulla ja vajavat seetõttu (ja ainult) esindusdemokraatlikku eestkostet ning juhtimist. Sellist, kus valijad jäävad valimistevaheliseks ajaks otseses mõttes hääletuks ja kus esindusvõim on garanteeritult kaitstud mis tahes allkirjade ja elektrooniliste hiireklikkide eest. Neid loomulikult võib arvestada, aga selleks pole mingit kohustust. Valijate ebakompetentsuse osas võib vastu küsida: kas valijad on rumalad kogu aeg ja kui, siis milline on see imetabane mehhanism, mis kodaniku valmiskampaania ajaks või vähemalt valimiste päevaks arukaks teeb. Või pole ka valimispäeva otsused arukad ja arukaid valikuid üleüldse ei oodatagi?
Näidisdemokraatia – Šveits
Šveitsis otsedemokraatia on süsteemina ainus omataoline mitmekesise demokraatia korraldus maailmas. Riigikorra, riigi ülesehituse ja põhiseadusliku võimujaotuse erinevuste tõttu pole Šveits ja Eesti muidugi samastatavad: ühel juhul on tegemist föderaalse riigiga, teisel juhul mitte. Loomulikult on Šveitsis olemas esindusdemokraatlikud võimumehhanismid. Otsedemokraatia mehhanismid on lihtsalt täiendav vahend ja võimalus sekkumiseks esindusdemokraatia süsteemis langetatud otsustusprotsessi, kui kodanikkond seda vajalikuks peaks pidama.
Mingeid, kas või kaudselt otsedemokraatlikke mehhanisme leidub paljude riikide riigikorralduses. Ka meie põhiseaduses on selgelt välja toodud, mil moel kõrgeima riigivõimu kandja – rahvas nimelt – oma võimu teostab (§ 56): riigikogu valimise ja rahvahääletustega. Eestis saab rahvahääletuse algatada ainult riigikogu, mitte aga rahvas, ja võimalik, et just see moment demokraatia mõõdukat vaesumist ja ühekülgseks muutumist õhutabki.
Otsedemokraatia põhimõtted on välja kasvanud XVIII sajandi revolutsioonidest Ameerikas ja Prantsusmaal. Tõsi, Prantsusmaale pole märkimisväärset jälge otsedemokraatlikust otsustusmehhanismist maha jäänud, küll aga Ameerika Ühendriikidesse, kus mingil kujul on otsedemokraatlikud mehhanismid juurutatud 24 osariigis. Otsedemokraatia pole üleüldine ja universaalne täiendusmehhanism. California osariigis näiteks, kus sel moel on olnud võimalik sekkuda ka eelarveprotsessi, on tehtud karuteene koolihariduse korraldusele.
Millised on Šveitsi kodanike võimalused harrastada otsedemokraatiat? Kui parlamendi otsusega jõustatud seaduse vastu saadakse 100 päeva jooksul kokku 50 000 allkirja, pannakse seadus siduvale rahvahääletusele (s.t rahvahääletuse tulemus on parlamendile kohustav). Sellisel siduval rahvahääletusel otsustatakse lihthäälteenamusega, kas seadus jääb jõusse või mitte.
Teine võimalus on rahvaalgatus, mille puhul peavad algatajad suutma oma algatusele koguda 18 kuu jooksul vähemalt 100 000 toetajat. Parlament saab seejuures esitada oma vastupakkumise rahvaalgatusel hääletusele pandud eelnõule. Lühidalt ja lihtsustatult öeldes, peatumata nüanssidel ja seaduse omapäradel ning ajalooliselt kujunenud kantonite õigustel, on eelnõu seadusena jõustumiseks vaja häälteenamust nii kantonites kui üleriigiliselt.
Kas selle mehhanismi saaks otse üle kanda näiteks Eestisse? Kindlasti mitte. Ei ole meie ajalugugi – ükskõik, mil moel me oma ajaloo joonlauda ja sündmuste jada venitaksime – ühtlustatav või kooskõlaliseks kohandatav ei Šveitsi ega ühegi muu riigi ajalooga. Šveitsis jõuti arusaamisele koosmeele vajadusest riigikorralduses 1847. aastal puhkenud kodusõja käigus (mis vältas küll vaid ühe kuu ja kus hukkus sadakond inimest). 1848. aastal vastu võetud põhiseadust täiendati 1891. aastal otsedemokraatiat soosivate mehhanismidega.
Vimma ja viha allikad
Šveitsiski on otsedemokraatlikud initsiatiivid põhinenud ja põhinevad edaspidigi sageli emotsioonidel. Samas on võimalus ja õigus otsedemokraatiat rakendada siiski hoob, mis on pannud ühiskonna koos tegutsema. Kui palju kõneldakse Eestis kaasamisest! Küll kodanike, küll aktiivsete huvigruppide kaasamisest otsuste ettevalmistamisse ja langetamisse. Selleks koostatakse ja finantseeritakse eriprogramme. Otsedemokraatia mehhanismi seadustamine kutsub aga kaasamise esile automaatselt. Ennetava kaasamise käivitab esindusdemokraatlik võim ise selleks, et vältida võimalikku otsedemokraatlikku sekkumist rahva poolt tagantjärele.
Paul-Eerik Rummo tähelepanek, et „ükskord lahvatab vimm, mis kogunend salaja” käib hästi ka tänapäeva Eesti poliitiliste hõõrdumiste ning rahva ja otsustajate kaugenemise kohta. Kuid otsedemokraatlikku otsustamis- ning sekkumismehhanismi ei tohi näha ja käsitleda pelga auru väljalaskmise ventiilina. Auruventiiliks ehitas valitsus portaali „Täna otsustan mina”, mis uudse lahendusena kutsus end küll kasutama, kuid minetas puuduva väljundi ja õigusliku positsiooni tõttu oma võimaliku rolli kiiresti. Sealjuures pakub just e-riik võimalusi otsedemokraatlike lahenduste kiireks, mugavaks ja odavaks kasutussevõtuks.
Tavatseme tihti avalikult imeks panna, mille tõttu küll on rahva seas levinud põlgus ja trots riigikogu liikmete või ka muude võimukandjate vastu. Naiivne oleks selle viha põhjuseks pidada palga või hüvitiste suurust või muud lihtsat ja käegakatsutavat. Tõele lähemal on need, kes näevad viha algpõhjusena võimukandjate käitumises tajutavat naudingut ja iha, kõike seda, mida pakub esindusdemokraatlik võim oma praeguses monopoliseerituses ja kaitstuses. Üleolek (oludest, faktidest) ning status quo säilitamise püüd (ennekõike järjekordsetel valimistel) on arvatavalt „vimma” tegelikud põhjused ning majoneesitšekid vaid lülitiks, mis viha ja vimma ilmsiks toovad. Siinkohal võib ka küsida, kas end analüütiliseks pidav meedia ei võiks lahata tegelikke võõrandumismehhanism selle asemel, et lõpmatuseni viha ning põlguse sisselülitamisnuppu kirjeldada?
Ühekülgne demokraatia (vaid esindusdemokraatia näiteks) kaldub teostama võimu rahva üle, mitte rahva nimel. Otsedemokraatiaga rikastatult on paratamatu, et rahva vaba tahte kaal juhtimiskorraldustega võrreldes kasvab. Šveitsi otsedemokraatia ajaloo ja kogemuse üks olulisemaid järeldusi aga on see, et selle tulemusena ei hakka vohama mitte populism, millega otsedemokraatia vastastel on kombeks hirmutada, vaid pikema aja vältel hakkab rahvas valdavalt toetama valitsuse ja parlamendi initsiatiive. See ei tulene inimeste võimu suhtes paindlikumaks või aupaklikumaks muutumisest, vaid hoopis vastupidisest: võim õpib arvestama, kaasama ning ühiskonnaga koos toimima.
Kus on kodusõja kolded?
1848. aastast saadik on Šveitsis otsedemokraatiat kasutatud ligikaudu 530 korral (vt jooniseid). 190 kohustava referendumi (õigusakt tuleb siduvale rahvahääletusele panna) puhul on rahvas hääletanud eelnõu poolt kolmveerandil juhtumeist. Veidi üle 160 rahvaalgatuse p
uhul on 91% juhtudest rahvaalgatus referendumil tagasi lükatud (see tähendab, et rahvahääletusel on esindusdemokraatliku võimu kava toetuse saanud). Pole ju kõrge hind kodurahu ja üksteisest paremini arusaamise eest? Veidi üle 150 nn vetostamise juhul on pool seadustest vetostatud. Esindusdemokraatlikul võimul on õigus hääletamisele panna ka nn vastupakkumisi, 2/3 ligi 30st vastupakkumisest on ka heaks kiidetud.
Esindusdemokraatlik võim on rahalises mõttes ühiskonnale küllalt kallis, muud võimukorralduse viisid aga kahjuks kultuurile ja ühiskonnale jällegi liialt valusate tagajärgedega ehk veelgi kallimad. Otsedemokraatia elementide lisamine ei tee demokraatlikku võimu märkimisväärselt kallimaks, kuid kohandab esindusdemokraatliku võimu käitumise siiski ühiskonna ootuste ja vaba tahte loomuga. Seda kindlasti mitte absoluutselt, vaid ikkagi parimal võimalikul viisil.
Šveitsi ajaloo paralleeli järgi küsigem, kus käib Eestis kodusõda, mida oleks vaja lõpetada. Kohalikes omavalitsustes. Mitte kõigis, kuid siiski paljudes, kus võimu ja rahva huvid vastuolus. Võitlus pole küll verine, kuid inimeste eluruum, harjumused ja püsiväärtused vahetatakse kahjuks liialt paljudes omavalitsustes ärihuvide vastu. Omavalitsuste mõju inimeste elukeskkonnale on suur. Asjaolu, et omavalitsuse 1% elanike allkirjadega eelnõu võib praegugi viia volikokku, ei leevenda tekkinud olukorda karvavõrdki. Vähemasti seni, kuni puudub ühtne (kodifitseeritud) keskkonnaseadustik ning igal huvilisel on oma tõde nii praktilises asjaajamises kui ka kohtuvaidlustes.
Kohalikus omavalitsuses lahendatavad elukeskkonnaga seotud küsimused on igaühele arusaadavad. Seetõttu saakski just neist ja omavalitsustes alustada otsedemokraatlike sekkumise ja kaasarääkimise mehhanismide juurutamist. Omavalitsus on hea koht harjutamiseks, kogemuste hankimiseks ja kohanemiseks. Õppima peavad nii rahvas kui ka võimukandjad. Et erakonnad ei esinda kohaliku võimu tasemel niivõrd maailmavaadet kui huvisid, siis oleks otsedemokraatlik omavalitsemine lähim Eestis saavutatav eesmärk. Selle tulemusena kahaneks parteide roll omavalitsemises ja sellel oleks kaugelt sügavam tähendus kui vabastada koolijuhid vajadusest valida iga valimise järel taas sobiv partei, mille toetusel katuseid parandada ja aknaid vahetada.
Meie mängureeglid
Reeglid, millest võiks lähtuda ka Eestis, on senisest maailma otsedemokraatia kogemusest teada. Arutelu algatamiseks pakun omalt poolt välja sellised.
Lävend, millest alates saab esitada oma initsiatiivi, ei tohi olla liialt kõrge, ületada näiteks 5% valijaskonnast. Samuti peab allkirjade kogumiseks olema antud piisavalt aega, üleriigiliste küsimuste puhul aasta kuni poolteist (kui probleemi on vaja ka arutada). Seaduste vetostamise puhul (s.t hinnangu andmist parlamendis juba tehtud tööle) tuleks leppida 3-4 kuuga, sest diskussioonide aeg jääks ära. Eeltoodu rakendamine nõuab ka seaduste väljakuulutamise korra muutmist. Omavalitsuses, arvestades nende rahvastiku suuremat kompaktsust, võiks allkirjade kogumise aega kindlasti vähendada, näiteks 3–6 kuuni. Oluline on, et oleks piisavalt aega aruteludeks, kuid aega peab olema ka omavalitsusvõimul (näiteks iseseisvaks meelemuutuseks või veenvate vastuargumentide esitamiseks).
Otsedemokraatliku algatuse puhul tuleb algatajatele tagada ka asjakohane õigusabi, sest eelnõude kirjutamine eeldab juriidilisi oskusi. Poliitiline initsiatiiv peab olema kirja pandud nii, et see sobituks õigusruumi. Abi ei tohi muuta algatuse sisu ega mõtet. Algatuse juriidilise õigekirja eest võiks meie oludes hea seista näiteks õiguskantsler, kes saaks nii vahetult kaasa aidata kodanikuühiskonna kujunemisele ja tugevnemisele. Võrdse kohtlemise nõudest lähtuvalt ei oleks otstarbekas nõuda siduva rahvahääletuse korral valijate väga suurt kohustuslikku kvoorumit. Veerand valijaskonnast oleks piir, millest suuremat osalusnõuet rahvahääletuse toimunuks lugemiseks poleks põhjust seada. Ja loomulikult tuleb seda laadi rahvahääletuste järele ka sõltumatult valvata (võib vaielda selle üle, kas parema järelevalve saaks valimiskomisjoni või kohtu kaudu).
Eelöeldu vastuväiteks tuuakse kindlasti, et sellise otsustusmehhanismi juurutamine toob enesega kaasa demagoogia vohamise, valijatega manipuleerimise ja valijaskonna tüdimise liigsagedastest rahvahääletustest. Kuid kas siis praegune olukord on kuidagi teistsugune? Kas Eesti poliitika ja otsuste vastuvõtmine on vaba demagoogiast? Kas pidevalt kogutavad allkirjad erinevate initsiatiivide kaitseks ei näita siis sellise demokraatia laienduse tegelikku vajadust? Küsimus on loomulikult kohalikust palju suurema haardega. Mitte ainult Eesti demokraatia ei vaja värskendamist-rikastamist, vaid tegelikult vajaks seda kogu Euroopa Liidu demokraatiakorraldus. Ikka samade eesmärkide – vimma vältimise ja ühishuvi mõistmise nimel.