Lavakujundusest

Böömi lavakujunduse barokk peaks vastama  sellele, millesse tegelane teose alguses ärkab (päris otseste ärkamisstseenidega algavad „Kojamehe naine”, „Topeltvalguses” ja „Üüriline”). Selle teistsuguse ümbruse (kummalised kuurid, painavalt madalad aknad, eriti olulised on ka kõrge ja madala vahekorda hästi iseloomustavad rõvedad peldikud) taustal kujuneb see, mis Vindi enda sõnu laenates loob sõnulseletamatu: „Kui mõnikord maalikunstist räägitakse, siis metafüüsika puhul tuletatakse  hoobilt varast de Chiricot meelde. Ma loodan, et ka minu maalides on seda sõnulseletamatut (tunnetuse tasemel teispoolsusega suhestuvat?), mida de Chirico esitab, kui on krunditud lõuendi pintslilöökidega tähenduslikuks muutnud” (Eero Epneri intervjuu Toomas Vindiga, Sirp 16. IV 2004). Tavapärase komfordi, villa asemel ärkab õnnetu Eremiit korraga agulis või magalas ja tagasipöördumine koju on nii lihtne, et on täiesti võimatu. Barokselt  teistsugusesse teatrisse satutakse pealtnäha vaid hetkeks, kandes oma endise hiilguse märke (sussidega tänaval teoses „Minu elu prostituudiga”, peente raamatutega agulis „Kojamehe naises”, magalas prügikasti kõrvalt leitud Masingu ja Nabokovi teostega „Üürilises”). On keeruline näidata, mis moodustab selle „sõnulseletamatuse”, ilmselt on see väga paljude tegurite üheaegne meisterlik kasutamine lavakujunduses-atmosfääris. 

Eremiit, Alien või inimronk?

Võiks tunduda, et kordusi (tegelaskujud, tüüpolukorrad) on Vindi teostes ehk liigagi palju, aga ega paljude erinevate ja üha uute tegelastega liialdamine ka iseenesest mingi väärtus  ole. Pealegi, kas mingite täiesti uute tegelaste loomine ongi tänapäeval üldse võimalik, ilmselt on olemas ikkagi päris piiratud arv tegelaskombinatsioone. Vindi puhul mõjub see väikeste variatsioonidega samade asjade ülekirjutamine põhjendatult nagu metafüüsilise nukuteatri etendus uues kohas. Kui kordus oleks vaid ühekordne, tekitaks see küsimusi. Peategelane, Eremiit, on aga alati tema ise, keset oma tavakeskkonnast väljatõugatust, keset eksistentsiaalset üksindust, kord rikkamana, kord vaesemana. Ka rikas ärimees võib olla Vindi teostes järsku täiesti vaene, ta annab ära oma viimase krooni Jotale ja on müstiliselt metallitu, aga valmis aitama abivajajat („Minu elu prostituudiga”, lk 52). Ometi on tal alati erootilised fantaasiad.

Vindi teostes on nukud ja neid täitvad mõtted veidi muudetud, justkui oleksid nad tellitud küll ühe ja sama kontseptsiooni alusel, aga kohalikku metafüüsilist  maastikku tundvate meistrite käest. Ka tšehhi nukuteatris ei andnud võõraste, saksa ja prantsuse nukkude sissetoomine juurde midagi erilist. Muidugi võib kalduda ka vastaspoolde, arvata, et tavapärastest tegelastest jääb kirjanduses väheks, ja jõuda välja igasuguste mutanttegelaste juurde (vt näit Kaplinski ulmeteost „Lahkujad”). Böömi nukuteatris filosofeerisid Mefisto ja Faust, ega neile polegi vist tegelikult väga palju lisada põhimõtteliselt  võimalik. Nii ei mõjugi Kaplinski „Lahkujate” filosofeeriv inimronk ja maalikunstnikust inimahv eriti usutavalt, pealegi on nad lihtsalt Bulgakovi romaani „Koera süda” või kas või Alieni/Predatori võrdlemisi idealistlikud kordused. Väljastpoolt oma loomingut sisse toodud korduses peitub aga alati oht kalduda banaalsusse. Kaplinski on lasknud lisada teose lõppu ka inimahvist kunstniku pildid, mis on tehtud muidugi päris kunstniku poolt,  kelle nimi ka raamatus kirjas. Radikaalselt võttes oleks võinudki ju raamatu kujundada ahv. Müstifikatsioonidega tuleb lõpuni minna. Ka Vint on lisanud „Üürilise” teksti müstifitseeritud tegelase novellid. Ta on ka ajakirjas veidi oma müstifikatsiooni kaarte avanud (Looming 2009, nr 10). Igasuguste müstifikatsioonide puhul tuleks aga hoiduda nende avamisest, äraseletamisest, pärast seda kaotavad need oma salapärase ja inspireeriva jõu.   

Seksuaalsuse metafüüsika: Evola, Vint ja Luhaäär

Mulle tundub, et suhteliselt möödapääsmatuks ja keskseks elemendiks Vindi teostes on seksuaalsuse metafüüsika. Selles mõttes ma  ei usuks autorit, kui ta oma koduleheküljel tõlgendab näiteks kojamehe naist Evit (romaan „Kojamehe naine”) okupatsioonivõimu metafoorina (http://toomasvint.com/kirjanik-toomasvint/kojamehe-naine-1995/). Autorit, kes räägib midagi oma teoste kohta, ei tohi kunagi usaldada, hea teos on alati autorist targem. Evi on raamatus ikkagi väga mitmeplaaniline seksitädi. „Kojamehe naise” puhul piisab ka, kui vaadata romaani 2004. aasta väljaande  kaanekujundust, kus telliskivimüüris avanevast aknast paistab keset salapärast maastikku lebava naise veatu ja ebamaine torso. Samasugust veatut (eestvaates) ja sõnulseletamatut torsot kesk taimehämarust võib näha ka romaani „Minu abielu prostituudiga” kaanel. Mõnes mõttes võiks võtta neid raamatu lavakujunduses kasutatud maalifragmente viibetena millegi okupatsioonivõimust palju keerulisema, seksuaalsuse metafüüsika suunas. 

Antud vallas kõige põhjapanevam töö pärineb minu arvates traditsionalistist paruni Julius Evola sulest ja kannab pealkirja „Metafisica del sesso” („Soo metafüüsika”, 1958). Evola arvates peaks tõstma armastus, kokkusulamine vastassooga, inimese kõrgemale tasemele, aga paraku ei ole profaanse armastuse miraažid selleks võimelised. Ometi näeme me armastuses midagi ka absoluutset, see on justkui väljaspool head ja kurja. Armastus, millega  puutuvad kokku Vindi tegelased, on tihtipeale kas lõppenud või miraažlik: naine on põgenenud ja see, kellega oma kirgi rahuldatakse, kuulub tülgastavasse põhjakihti või on prostituut, pärast kellega lävimist tuleb end pesta. Naine võib olla ka mehest vanem, näiteks korteriperenaine või ämm („Üüriline”). Üheltpoolt türanniseerib seksuaalsus inimest, surub kõik muu alla ja on äärmise degradeerumise ning inimlikku olemist läbiva demonismi tunnistuseks,  teiselt poolt peitub siin potentsiaalne võimalus lõhkuda oma individuaalne suletus. Tee äärest leitud võõras naine („Mäluauguga naine”) võib sisaldada endas rohtu eksistentsiaalse hirmu ja üksinduse vastu. Parun Evola teooria järgi toimub nagu mingi surrogaadi otsing, et saada tagasi kaotatud naiselik, õrn atmosfäär. Sellise metafüüsilise pretensiooniga surrogaadi puhul ei ole tegelikult mingit vahet, kas kepitakse mõnda juhuslikku ägedat  vanamutti peenramaal, piilutakse kedagi mererannas või masturbeeritakse kõledas üüritoas. See, mida peetakse tõeliseks, on kõigil sellistel juhtudel Evola arvates vaid metafüüsilise armastuse miraaž (nii on kogu teos „Minu abielu prostituudiga” kontsentreeritud just sellele hetkele, vilksatusele, mil peategelane korraks usub, et abielu prostituudiga, tõeline seksuaalsuse metafüüsika on võimalik), pigem toimub siin siiski vaid metafüüsilise  seksuaalsuse otsing. Aga milline võiks siis olla tõeline metafüüsiline seksuaalsus, kui Vindil on ainult selle miraaž? Võiks arvata, et kui tahaksime näha otserünnakut metafüüsilisele seksuaalsusele, siis piisab lihtsalt sellest, kui võtta kätte mõni kohaliku tantraguru Ingvar Luhaääre teos.

Tõesti, näiteks tema dokumentaalromaanis „Sensitiivid” (Intuitiivteaduste kool, 2000) tegutseb vastavalt treenitud mees, kes nopib  luuleüritustelt naisi sakraalerootilisteks eksperimentideks, et kogeda ülemaiseid naudinguid: „Kui olime alasti, liikusime embuses voodi poole, heitsime sellele ja – nussisime. Olin õrn ja ettevaatlik: ma ei võinud ju teada, kas Ledal on parajasti rasestumisohtlik aeg, ja ega ma ka ise tahtnud kohe seemnepurske läbi kaotada seda hõrkjat energiat, millest oleks võinud saada luuletusi. Meie nuss oli kõnelus hõrkjate tajuelamuste läbi, kõnelus sellest, et  oleme luuleinimesed, kogeme valgustuselamusi … ja nussime … tunnetade
s valgustuselamusi ülima õndsuse ja nauditava energiaga end niiviisi liites … mis ka ei juhtuks, meie oleme ületanud selle eesti rahvale ja kogu Euroopa kultuurile muidu nii omase madala ja allakiskuva suhtumise seksi, oleme libisenud sellest välja ja üle …”. Või Luhaääre seksistseen luterlikust kirikust: „Tõstsin Leda üles ja asetasin selili valgele  altarilinale. Ülalt õlimaalilt ulatusid meie poole alla Kristuse õnnistavad käed (õnneks ei juhtunud ta siin kirikus ristipuul rippuma!). Kummardusin Leda üle ja laskusin ta jalgade vahele, sisenedes temasse aeglaselt ja õrnalt. Ta elundi hõrkjad voldid olid mulle kui pühakirjalehed, mis ilmutasid endil kirjas olevaid säralisi tunnetusi” jne. Luhaääre raamat sisaldab kaunis pikantseid stseene, aga mõjub kõrgetele kujunditele vaatamata seksuaalsuse  metafüüsika demonstreerimise asemel hoopis ehmatavalt alasti realismina, kuigi on ajastukroonikana ja mingi seltskonna iseloomustamiseks kahtlemata vägagi huvitav lugemine. Kui Luhaäär kirjutab kõrgeid troope kasutades pornograafiat, siis Vint teeb vastupidist: tema kujutab madalate seksistseenide kaudu midagi sõnulseletamatut, metafüüsilist.   

Kirjaniku olukorrast

Vindi enda sõnul on ta uus teos „Üüriline” „metafoor, väljendamaks oma alale pühendunud kirjaniku seisundit meie riigis” (http:// toomasvint.com/kirjanik-toomas-vint/uuriline2009/). Juba on romaani ka kritiseeritud  liiga otsese deklaratiivsuse pärast. Ei oska kommenteerida, kirjaniku sõnu oma teose kohta ei maksa väga tõsiselt võtta. Üldiselt loed Vinti ikkagi alati naudinguga. Teoses öeldakse, et eesti kirjanik on paljas nagu hiidlase püksinööp. Ma ütleksin, et see kuulubki ilmselt antud marionettnuku olemuse juurde. Õnneks ei kirjutanud Vint „Üürilisele” mingit õnnelikku lõppu, kirjanik/Eremiit jääbki vaeseks ja viiakse karjumise pärast hullumajja. Üldiselt  on „Üüriline” nagu Vindi raamat ikka: jäädakse naisest ja rahast ilma, piilutakse vanamutte, onaneeritakse, aga kõik see käib ikka mingi kõrgema eesmärgi nimel. Kui tahate lugeda rikkast ja õnnelikust kirjanikust, siis võtke ette hoopis Luhaääre „Sensitiivid”. Seal on palju juttu eduka raamatumüügiga teenitud suurest rahast 1990ndatel, ostetud korteritest ja rohketest armukestega tehtud välisreisidest. Mis nukk sealne peategelane võiks olla, ei oskagi  aga kohe öelda.