Film toetub Carlo Bonini samanimelisele raamatule, kus on kirjas igasugused politseinikelt kuuldud ametialased meenutused. Publitsistika on filmitegijatele alati olnud inspireeriv žanr ning režissöör Stefano Sollima on maalinud usutava ja kaasahaarava pildi oma kodumaa politseinike elust-olust. Võõraviha, neonatsid, segased peresuhted, testosteroon jms on märuliüksuse meeste maailm. Näiteks Cobra kodu seinal on Mussolini plakat ja Cobra on iga kell valmis minema rumeenia looderimmigrantidele nende kohta kätte näitama. Teine märulipolitseinik Mazinga on jälle väsinud kõigest: oma tööst, oma mässavast pojast, oma elust üldse. Tema on erinevalt Cobrast kaotanud usu. Üksnes uustulnuk Adriano teeb veel vahet õigel ja valel või tegelikult mõistab, et seadused on mõeldud täitmiseks ühtemoodi kõigile. Jah, neid painutatakse pidevalt, ka tema rühma mehed teevad seda kogu aeg, kuid Adriano vähemalt üritab mängida reeglite kohaselt.

„Mentide” film näitab hoopis teistsugust Itaaliat, säärast, millele me siinkandis eriti mõelda ei taha. Ütled „Itaalia” ja mõtled ju dolce vita ja Toskaana, mitte noorte töötusele ja immigratsiooniprobleemidele. Aga näe, ülalmainitud skinhead’ide liikumine ei ole üksnes kaheksakümnendate aastate briti kultuuri eripära, olge valmis seda nägema ka ekraaniteoses, mis räägib tänasest Itaalia elust. Kiire pilguheit põgusatele filmi kajastavatele välismaistele artiklitele on olnud üllatav: režissöörile on ette heidetud vaat et neonatsisimi. See on nüüd muidugi ilmne liialdus, sest ega’s mingi maailmavaate portreteerimine pea tähendama selle jagamist. „Tuleb kaitsta oma kodu!” deklareerivad filmi tegelased, ükskõik mis hinnaga ja ükskõik, kelle eest. Eks ta nüüd nõndamoodi ole, et sõnapaari casa nostra konnotatsioon laias maailmas on ilmselt sügavam kui filmi pealkiri …

„Kõik mendid on m*nnid” on kirglik linalugu tänasest Euroopast, koos kõigi seal pulbitsevate probleemidega. Või mis „seal”, ikka „siin” ka, oleme meiegi ju Euroopa koos oma aprilliöödega.