On levinud arvamus, et eestlastele üldiselt ei meeldi võõraste hõimude muusika. Me ei ole selles kaugeltki üksi. Ka idasakslased näevad oma kultuuriruumi enamasti suletuna, sest maailmakuulsate suurkujude looming on selle ruumi eelnenud sajanditel täitnud geniaalse klassikaga ja sellest justkui piisab.
Sügisvärvides Leipzigis on pühapäevahommikul vaikne. Suurte turistigruppide hooaeg on läbi, suuri pagulashorde kesklinnas ei näe. Leipzig on tulvil ajalugu, siin saab tajuda Bachi, Goethe, Wagneri, Mendelssohni ja paljude teiste suurnimede jalajälgi. Kesklinna sovetlik arhitektuur hoiab meeles punast aega ja kusagil kõrvaltänavas võib salaja heljuda ka selle eel käinud natsivaim. Kinode lemmik on parajasti David Wnendti komöödia „Ta on tagasi“ („Er ist wieder da“) külmutatud kujul meie päevini säilinud Hitlerist, kes aastal 2014 üles sulab ja imestab praegusaja üle. Film on tehtud Timur Vermesi satiirilise menuromaani ainel, mille audioraamatu hindki pole juhuslik – 19.33. Septembris sai raamatu ettelugemist kuulata ka Klassikaraadios.
Viimati olin Leipzigis 2013. aastal ja just sel päeval, mil täitus ümmargune 200 aastat ühe suurima leipziglase Richard Wagneri sünnist. Kristjan Järvi oli tollal esimest hooaega Saksamaa ühe vanima ringhäälinguorkestri Mitteldeutscher Rundfunki sümfooniaorkestri peadirigent. Üllatuslikult ei kaunistanud tänavaid mitte Wagneri pildid, vaid silmatorkavad plakatid otsekui John Travolta teisikust Kristjan Järvi portreedega. Hüüdlause „Kristjan kommt“ ehk „Kristjan tuleb“ väljendas ootust, et uus dirigent teeb midagi erilist, puhub liikvele värsked tuuled ja toob saali uusi kuulajaid. Nii ongi.
Vana Euroopa kontserdielu on enamasti hermeetiline ja hoiab kiivalt kinni žanripuhtusest, väljapeetud kuvandist. Turundus on tagasihoidlik ja reklaam peaaegu olematu. Sümfooniakontserdil esitatakse tavaliselt kolm teost: sümfooniline pilt, instrumentaalkontsert ning sümfoonia või missa pärast pooletunnist vaheaega. Uudisteoste esiettekanded tulevad ette vaid spetsiaalses nišis, uue muusika festivalil. Traditsioon ei hõlma ainult kavu, vaid ka kontserdielu üldist kuvandit. Selles pole midagi halba, kuid saalidesse ei tule noori kuulajaid. Publik väheneb ja vananeb.
1990ndatel tõid klassikalavadele olulise uuenemise n-ö uue põlvkonna artistid: rokivälimuse ja käitumisvabadusega Nigel Kennedy, pillava ülevoolavusega musitseeriv Cecilia Bartoli, muusikažanre ja stiile ületav Joshua Bell ja rida noori karismaatilisi pianiste, tšelliste ja tenoreid, kes taotlesid muusiku ja publiku uut moodi suhet, pöörasid publiku poole naeratava näo, musitseerisid nakatavalt ja vabalt. Praegu on esimesed „uue põlvkonna“ artistid neljakümnendates. Kristjan Järvi kuulub sellesse põlvkonda.
Dirigendil on barjääre murda ja kontserdielu uuendada hoopis raskem kui solistil. Dirigenditöö vajab väsimatut kaasahaaramist, orkestrantide nakatamist ja innustamist. Tuleb murda eelarvamusi ja rutiini, ületada traditsioonilise sümfooniaorkestri vähene uue muusika kogemus. Kristjan Järvil on seljataga noorpõlv Ameerikas, Esa-Pekka Saloneni assistendina Los Angelese sümfooniaorkestri juures saadud pagas, paljud erilised projektid üle maailma, töö noortega Läänemere sümfooniaorkestris ja muidugi hea kool oma bändiga Absolute Ensemble, mis seikles täie jultumusega üle klassika, jazzi, maailmamuusika ja hiphopi piiride. Klassika on tal alati olnud punktiks, millest kõrvalehüpped on lähtunud. Aga eks oli Mozartilgi oma Türgi marss!
Sirvides Kristjan Järvi Leipzigi aastate kontserdikavu, näeb erinevust tüüpilistest n-ö filharmoonilistest programmidest. Saksamaa ühes prestiižsemas kultuurikantsis Gewandhausis tegutseva MDRi orkestri kavades on kirevust ja värskust. Orkestriga esinevad jazzi- ja maailmamuusika esinimed, hooaegade juhtpealkirjad rõhuvad kultuurilisele laienemisele: „Go East“, „Go North“, praegune „Go South“. Solistidena osalevad tänavu näiteks improviseeriv pianist Gabriele Montero, ungari tšaardašimees Roby Lakatos, india sitarimängija Anoushka Shankar, austraalia saksofonist Amy Dickson jt. Rõõmustavalt palju on ka linkimist eesti muusikaga ja orkestri selle hooaja helilooja on koguni Arvo Pärt, kelle loomingut esitab talvel ka MDR suur koor oma uue peadirigendi Risto Joostiga. Muusika ehitab sildu.
Muusika võimet ühendada inimesi on praegu vaja rohkem kui kunagi varem. Selle abil on võimalik korda saata palju enamat kui ühendada kuulajate põlvkondi. Muusika universaalne keel aitab siluda erimeelsusi ja toestab inimlikkust. „Oktoberfesti“ kontserdil „Valsid“ 25. oktoobril Gewandhausis oli kohal ka täiesti eriline seltskond „uut kuulajaskonda“ – pagulased. MDRi sümfooniaorkester jagab igale kontserdile pagulaslaagrite asukatele tosina vabapääsmeid ja sel pühapäeval olid nad kohal. Nad tulid abiorganisatsiooni saatjatega grupina ja nende tumedad peanupud torkasid silma valdavalt hallipäise publiku hulgas. Pärast kontserti oli dirigendi toas väike tseremoonia, kus Iraagi põgenik Khalid Waleed Al Aloosi andis Kristjan Järvile üle portree. Sõjakriisis kodumaal kõik oma teosed kaotanud kunstnik oli maalinud Kristjan Järvit plaadiümbrise kaanepildi järgi. Liigutuspisarad juuresviibijate silmis kõnelesid sündmuse erakordsusest.
Ida-Saksamaa on mõneti samas olukorras nagu Eesti. Pagulaskriis tekitab siin rohkem probleeme, kui arenenud Läänes. 40 aastat isolatsiooni on jätnud sügavad jäljed inimeste hoiakutesse. Isegi rikkal Saksamaal pole suudetud ületada palgalõhesid ja muid erinevusi kapitalistliku ja sotsialismijärgse regiooni vahel. Inimeste poolehoidu võõraste hõimude vastu on siin palju vähem. Neonatslikud grupid tõstavad pead, islamivastane rühmitus Begida, mis levib kiiresti üle riigipiiride, sündis Dresdenis.
Maailm on turbulentne ja pidevas muutuses. Muusika muutub selles samuti, isegi mitmeid aegu üle elanud klassikaline muusika. Keerulisel ajal on väga oluline, et igaüks ajab oma asja nii hästi kui suudab, ning eesmärgid peavad olema selged ja puhtad. Kristjan Järvi tegevus Leipzigis jätab mulje, et ta teeb seda, millesse ta usub – ta ühendab maailmu.
Paljud usuvad muusika võimesse teha inimene paremaks. Muusika on suur võimalus, tasakaalustaja.