On ühiskondliku olemise vältimatus, et abstraktsioonid saavad tähtsamaks kui vahetu inimlik eksistents. Sotsiaalse arvumaagia sihiks on anda kodanikele kujutlus kollektiivse eksistentsi mõttekusest, täidetusest ja intensiivsusest. Samas ei kao kusagile ka argiteadvuse tasakaalustav skeptiline hoiak võimukate sotsiaalsete abstraktsioonide suhtes, ning igatsus vahetu olemise järele. Alati leidub ka liikumisi, vaimutrende ja äriprojekte, mis püüavad seda vahetut olemist rehabiliteerida, inimestele tagasi anda või kasulikult müüa. Mingit laadi autentsuse saavutamine kõlab kõikide revolutsioonide retoorikas. Lapsemeelne ja hedonistlik autentsuspüüdlus kandis hipiliikumist. Teadlikult, teadusele toetudes ja globaalset perspektiivi silmas pidades, kuid ikkagi just teatud loomulikkuse ideaaliga inimesi peibutades toimib ka roheline liikumine. Ja nagu ikka, kipub siingi õpetus mõnikord iseendast suuremaks saama ning päädib absurdiga, või siis töötab varjatult sellesama süsteemi kasuks, millele ta näiliselt vastandub. Mis on „rohelise elektri” ja prügisorteerimise püha ürituse tegelik (ka ökoloogiline) hind ja kes sellest kasu lõikab, on küsimus, millele selget vastust ei ole.

Ühiskonna masinavärgile ja retoorikale vastanduvat püüdlust loomulikkuse ja vahetu olemise poole hindavad teistest rohkem ja saavad endale ka lubada noored ja vanainimesed, kes ei ole veel või enam seotud järeltulijate eest hoolitsemisega ja sellest tuleneva süsteemi sundorjamisega. Autentsuse otsing tähendab sageli ka mässulist, sotsiaalsetele narratiividele vastanduvat meelelisuse eelistamist – või siis „tagasipöördumist” selle juurde. Siingi mängivad rolli ealised iseärasused. Näib paradoksina, et sageli on just noored mingite restauratiivsete liikumiste algatajad. Põhjus on lihtne: enamasti kangastub nendes mingi kaotsi läinud, võimukate ühiskondlike ideede poolt tapetud olemise ehedus. Ka vanainimene läheb taas algaistingute juurde. Tema sotsiaalne paine väheneb, maailma tempo aeglustub ja selles on aega, et tunda ja aistida. Tolles meelelisuse uuesti avastamises puudub esmakordsuse värskus, aga see-eest teravdab ja võimendab seda kogemus ja kaduvuse hingus.

Nauding hetke tajumisest, üksindusest, vaikusest ja privaatsusest on luksuskaup. Seda tuleb osta ja see (eraldatud krundid, maamaja ja selle korraliku transpordivahendi ülalpidamine) maksab. Et hetke ja olemise põhja jõuda, selleks on eelkõige siiski vaja vaimset tühjenemist ja sotsiaalsetest mantratest lahtilaskmist. Samas on tühjuse, üksiolemisega silmitsi seismine hüsteerilise, saavutusele orienteeritud sotsiaalsuse kontekstis negatiivse märgiga seisund või olukord. Üksinduse hirm on meie aja suurim hirm ja paine – kuigi just sellest saab alata iga üksiku tugevus ja tasakaal…

Muidugi ei ole mõtet vastandada või küsida, mis on olulisem, kas meeleline eksistents või võidujooks ajaga, progressi hüsteeria ja kujuteldavad sihid. Sotsiaalne retoorika liimib ühiskonda kokku, aitab üksikisikul oma rolli täita ja on tervete tööstusharude leivakannikas. Pealegi, rügades 11 kuud aastas ühiskondliku ajamasina mutrikesena, saab alati unistada vahetust olemisest mõnel nädalal aastas – puhkuste ajal, nädalalõpul, kunagi, kui kõik tööd on enam-vähem joones. Unistus autentsusest ongi alati ilusam kui sellega kokkupuutumine.