Mulle ei meeldi sõna „alternatiiv“ ega „indie“. Mida aeg edasi, seda vähem on jutuks teistsugused eelistused ning niipidi sisemisest vajadusest oma isikupära väljendamine. Võrreldes kümne aasta tagusega on nii mõnigi omal ajal muusikalise veidrusena arvel olnud nähtus saanud nurkadest tunda lihvimist, ümber kena kesta ja teinekord ka lehvi peale. Nagu tubli väike oktoobrilaps, kes oma viksis viisakuses kõigile eeskujuks seatakse.
Kunagi tegutses New Yorgis säärane antifolk punt nagu Moldy Peaches – toores ja irooniline nagu metsik õun. Nende tuules salvestas nullindate algupoolel Lasnamäel oma põrandaaluseid plaate Bad Apples. Pole väär väita, et kumbki kollektiiv oli tuntud vaid siseringis. Seejärel juhtus midagi – XXI sajandi muusikatööstusele omane taaskasutus jõudis järjega folgini – ning tänapäeval oleme Seattle’ist pärit Fleet Foxesi ja meie oma Ewert & The Two Dragonsi kaudu jõudnud välja Curly Stringsini. Toorest ja iroonilisest metsõunast on saanud lääge keedis.
Ma kahtlen, kas kusagil on midagi valesti läinud. Mäletan ka neid aegu, mil Dagö austaja võis küsida üleolevalt, kui tema muusikaeelistust ei jagatud: kas sulle meeldib siis Meie Mees? Oma lemmikus nägi ta arukat alternatiivi massilemmikust maitselagedusele, kuid sellest, mis oli tol ajal päriselt alternatiivne ja pikemas plaanis ka avangardne, ei ampsanud ta halligi. Väikekodanlasel on ikka sees sund olla naabrist parem ning kartus kalkarite suhtes. Tema valikud jäävad ohutuks.
Millal muutuvad alternatiivid ohutuks ja peavoolustuvad? Ikka siis, kui need tunnustatute tasemel ise koju kätte tulevad. Kui näiteks Eda-Ines Etti kandideerib Eurovisionile Coldplay võtmes kirjutatud palaga „Iseendale“. Ühesõnaga siis, kui rajatagune muusikatööstus on mõne nähtuse üles korjanud, lihvinud, pakendanud ja tippu töötanud ning tekib nõudlus kohalike, soovitavalt emakeelsete vastete järele. Kõige banaalsem näide on ehk Traffic: kui nemad seni pigem alternatiivse žanri võtmes singli- või konkursiloo kirjutavad, siis on antud stiil meil peavoolu piiri juba ületanud.
Jamaks kisub asi siis, kui algselt tegutsemisfilosoofiat (indie) või vastandumist (alternatiiv) tähistanud üldmõiste täitub teatud tüüpi sisuga: geneerilise kohaliku vastega, mis pole eeskujust halvem, aga paraku isikupärasem. Kuid mille voog ei taha kuidagi seiskuda.  Kevadel intervjueerisin inglise muusikaajakirjanikku ja muusikut John Robbi, kes kurtis, et inglise keeles tähendab alternatiivmuusika tänapäeval kuuekümnendate võtmes kitarripoppi, mida peetakse alternatiivseks seetõttu, et ta erineb mõne muu popmuusika suuna helikeelest.
Meil aga on alternatiivseks peavooluks indie ja folk. Elina Bornile ja Ott Leplandile vastanduvad Vaiko Eplik, Ewert & The Two Dragons, Trad.Attack!, Curly Strings, Odd Hugo, Frankie Animal ja Wilhelm. The Suni ja Shanoni vastukaaluks on ingliskeelsed kitarririfirokibändid eesotsas Elephants From Neptune’iga. Tore, et väiksematel muusikafestivalidel on, mille seast publikumagneteid valida. Kunagi polnud ju selliseid festivalegi nagu Schilling või Intsikurmu. Areng, ilma irooniata.
Kuid veelgi jamamaks – või peab ütlema naljakamaks? – kisub siis, kui seesama alternatiivskeene hakkab mängima muusikatööstust. Andke andeks, kuid milleks keskmisele Eesti indie-bändile mänedžer? Selleks et keegi sokutaks moodustise kord kvartalis kuhugi mängima ja täidaks nende eest Tallinn Music Week’i osalemistaotluse? Mu pungitaustast tulenev DIY suhtumine ja kogemus löövad tänapäeval välja sotsiaaldarwinismina: noor bänd, mille asju ajab kas kitarristi isiklik Yoko Ono või bassimehe ettevõtlik paps, ei vääri suurt midagi, sest igaüks olgu ise oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Vähemalt esimesest proovist esimese helikandja ilmumiseni tuleb ise ohje hoida, juba elukooli mõttes.
Seega, ühest hetkest edasi pole alternatiiv enam alternatiiv, vaid ühetaoline ja ootuspärane peavool, mis mängib selle reeglite järgi ka siis, kui selleks pole sisulist põhjust. Aga mis siis on alternatiivne alternatiiv? Eks ikka selline, mis ei haaku ühegi hetkel moeka muusikavoolu, vaid ikka tegutsemisideoloogiga, näiteks Edmund Hõbe, Rainer Jancis, Mart Avi, Diamond Blow, Argo Vals, Rebeö Angel, kui nimetada mõnda.