Kui palju lugusid ühe jutuvestja pagasis on ja kust need sinna on saanud?

Minul on 34 lugu, need katavad peaaegu kõik inimlikud olukorrad ja neile toetub kogu maailma kirjandus. Kuuldavasti olla Shakespeare’il siiski lugusid olnud 37. Mõtlen juba pikka aega  põnevusega, millised küll võiksid olla need kolm lugu, mida ma veel ei ole avastanud. Kõik tema näidendid põhinevad ju kroonikatel – või pigem nende ümberjutustustel. Lapsena lugesin palju. Minu vanaema teenis majas, kus kõik läbiloetud raamatud – aga neid oli palju! – temale kingiti; nii sain varakult aimu lugude kui narratiivi lõpmatuist võimalusist. Läksin ülikooli õppima kirjandust, nüüd on mu erialaks draamaõpetus, lisaks vabadus ühtaegu  ülikoolis õpetada ja jutuvestjana ringi reisida. Maailmas on teada praegu 24 minutaolist, kes jutuvestjatena rakendavad protsessdraamat erinevate olukordade lahendamiseks.   

Mis on protsessdraama?   

See on rakendusteatri üks osa, mille käigus kuulajaskond võtab loo arengust aktiivselt osa. Teatud punktides lugu peatub ja jutustaja suunab tegevust nii, et pilk pöördub enese sisse: mida mina oleksin teinud? mis tunne minul on? Nad  saavad seda üheskoos arutada, nad saavad loo osalisteks, see puudutab neid isiklikult. Kord kutsuti mind esinema ühte algkooli, kus üks tüdruk oli hiljuti surnud. Õpetaja tundis, et midagi on valesti – lapsed ei kõnelnud juhtunust omavahel kunagi. Rääkisin tüdruku vanematega ja nende loal jutustasin koolis loo loomadest, kes elavad õnnelikult üheskoos, kuni üks neist, kõige vanem, sureb. Siis tegin pausi ja küsisin: „Millest see lugu räägib?” „Loomadest”,  vastas üks laps. „Allyst”, vastas teine. Ally oli surnud tüdruku nimi. Ja korraga hakkasid lapsed kõnelema oma tunnetest, mõtetest, kujutlustest, hirmudest … Igasugune teraapia – tervendamine, lepitamine, vastastikuse mõistmise arendamine – on siiski vaid protsessdraama üks mõõde, mitte eesmärk. Töötan väga palju koos palestiinlastega, protsessdraama on hea meetod sealsete pingete maandamiseks. Osalised tegutsevad ja  vaatlevad kordamööda teisi, vaagides nii enda kui teiste tegude või valiku tähendust. Iga lugu kõneleb ju peaasjalikult valikust.       

Kas inimelu on lugu? 

Maailma võib vaadelda kronoloogiliselt ja kairoloogiliselt, määrav on kas aeg ehk kronos või hetk ehk kairos. Ma usun, et inimese kontrolli all oma elu struktuuri üle, aga mitte aegade üle, millesse ta sünnib. Mulle on omane pigem kaleidoskoopiline lähenemine. Elus on terve hulk etteantud kilde, aga neist moodustuv  muster muutub kogu aeg. Ja igale pöördele eelnenud mustrit ei pruugi saada enam kunagi taastada. Mõned ütlevad, et teater on relv. Mõned ütlevad, et see on vastastikune vahetus või siis levitamisvahend, mõned, nagu Grotowski, et see on laboratoorium … Minu lemmikmetafooriks on kaleidoskoop – see sobib niihästi elu kui teatri maagia kohta. Siin on koos kolm mõistet: kalos ehk ilus, eidos ehk kuju, vorm, idee ja skopeō  ehk vaatan. Draama ongi kaunite vormide vaatlus. Ja sinna saab kogu aeg kilde juurde lisada – võib-olla ka välja võtta, ma ei tea … Elu on avatud kaleidoskoop. Kui vaadelda inimesi protsessdraama käigus näiteks rõdult – oletame, et neid on umbes 34, nagu on tavaliselt kursusel – või kilde kaleidoskoobis –, siis see, kuidas nad liiguvad, aegajalt peatudes, et omavahel vestelda, moodustab hämmastavalt korrapäraseid mustreid.  See on vägagi esteetiline vaatepilt – inimeste loomulik liikumine ja peatumine. Ja selles võib tajuda oma rütmi. Juba vaaraodel oli omamoodi kaleidoskoop, marmorseintega ruum, mille keskel põles lõke. Inimeste liikumisel tekkis seintel lummav varjude mäng. Tänapäeval on protsessdraama käigus seda võtet tehniliselt raske kasutada, kuna seinad on harva päris tühjad. Aga vähemasti on varjuteater mis tahes vormis võimas ja käepärane  metafoor, viis osutada millelegi, mis inimesest lähtub ja mis ta samas ei ole – osale, mis on temast väljas ja pidevalt muutuv. Mulle meeldibki kaleidoskoobi puhul selle lõpmatu muutlikkus, samas toimub see väga kindlais piires. Nii ka protsessdraamas: ruum on ette määratud, aga sündmuste areng võib võtta ettearvamatuid vorme. Enne kohaletulekut ei saa otsustada, millise loo ma räägin. See sõltub ruumist, inimestest, kes on kohale  tulnud, valitsevast meeleolust … Sellepärast võtangi jutuvestjana kõik lood vaiba sisse mähituna kaasa. Draamaruum on alati avatud ja jagatud ruum, sähvatav tõdemus, et sa ei saa kunagi tagasi selleks, kes sa olid – aga pole veel ka see, kelleks kunagi saad. See pole kuigi mugav, aga sügavalt lootusrikas. Mulle meeldib väljend, mida kasutab üks mu kolleeg: sugugi mitte loll lootus. Tema töötab raskete aidsihaigetega.  Millisest lootusest neile lugusid kõnelda, mida sisendada?       

Mis on lugu? 

Draamalugu on tähelepanelikult jälgitud reaalsus, mis vastandub suuresti möödalibisevale  argireaalsusele. Kunst on, kuidas seda protsessi aeglustada, kuidas leida aega, et pöörata tähelepanu väikestele asjadele. Kõik lood on iseenesest ju eksistentsiaalsed, võrdväärsed tõelused. On lugusid, mida tuleb jutustada just nüüd, siin ja praegu. Jutuvestja ülesanne on nad ära tunda ja üles äratada. Lugu on nauditav viis teha varjatu ilmseks. Me teame palju rohkem, kui suudame eales välja öelda või  joonistada või tantsida. Lugu, loo kuulmine teeb meid sellest teadlikuks. See on tõe salakaubavedu, nuhkimine omaenda peas elavate ideede järgi. Vanad meistrid maalisid sageli pilte, mis teinekord kaeti hiljem värviga, et uued kunstnikud saaksid lõuendi taaskasutusse võtta. Aga mõne aja pärast hakkasid vanad maalid uute alt läbi paistma. Võib-olla ilmutub tänapäevalgi lugude rääkimise ajal lugude aluspõhi?         

Juttu ajanud Doris Kareva