Linaloo sellises lähtes ei ole mõistagi midagi uut. Iha kui hävitav jõud on eri vormides olnud ju lugematute kirjandus- ja kunstiteoste, sealhulgas filmide vaatlusobjektiks. Kas ja kuivõrd nende keskel suudab Steve McQueeni „Häbi” esile tõusta ja öelda midagi uut, sõltub, mulle tundub, paradoksaalsel kombel suuresti vaataja maitsest.
On ilmne, et oskustööna on „Häbi” meisterlik teos. Iga kaader on täpselt komponeeritud, tähelepanu on jagunud igale detailile: hingevaevades peategelase moonutatud kujutis metallpeeglis, reklaamkirjad metroos (nt „Improving non-stop” ehk „Lakkamatu edasiarendus”) ja paljud teised hetkeks vilksatavad elemendid paistavad kõik lähtuvat filmi täpselt välja mõõdetud üldisest kunstilisest taotlusest.
Juba inimfiguuri paigutus filmi avakaadris kõneleb visuaali mõtestatud komponeerimisest. See kõik on tunnustust väärt, seda enam, et „Häbi” on noorele briti filmilavastajale McQueenile alles teine täispikk mängufilm. Seejuures saaks rääkida isegi lavastaja isikuomasest käekirjast – millestki, mida ma nimetaksin hämaruse-esteetikaks. Pimedus ei väljenda McQueeni laadis mitte niivõrd õudu kui tühjust, sest kui õudu tuntakse mõne hirmuäratava objekti või olendi ees, siis tühjus on inimese sisemuses. „Häbi” tühjad ja pimedad maastikud pole aga sugugi hirmsad, need on lihtsalt pimedad ja tühjad ning nõnda mõjuvadki rohkem inimese „siseruumidena” kui paikadena maailmas. Sealjuures mõjuvad need tühjadena isegi siis, kui kaadris on terve ansambel.
Lisaks või õigemini küll ennekõike tuleb „Häbi” väärtusena ära märkida ka Michael Fassbenderi järjekordne tour de force filmi peategelase rollis. Fassbender võtab stsenaariumist välja kõik, mida see vähegi võimaldab, ja enamgi, ning tulemuse põhjal ei tohiks küll kellelgi olla põhjust kahelda Fassbenderi laia ulatusega näitlejavõimekuses.
Pealispinnal on sel filmil olemas ka temaatiline fookus: selleks on peategelase eelmainitud seksisõltuvus, mis osutub, nagu iga teinegi sõltuvus, millekski, mis on aseaineks tõe tunnistamisele – antud juhul siis tõele enese sisemisest tühjusest. Ent „Häbi” liigub korraga mitut liini pidi. McQueen toob narratiivi sisse teisegi põhimõttelise liini, kui peategelase juurde ilmub ühel heal päeval ootamatult elama tema õde (Carey Mulligan). Õde on mehe vastand peaaegu igal tasandil: kui mees on esteet, korraarmastaja, inimene, kes enda eest vastutab ja keda ametialaselt saadab märkimisväärne edu, siis tema õde on pigem hipi, kel pole sentigi hinge taga ning kelle suutmatus enda eest hoolt kanda päädib korduvate enesetapukatsetega. Õe-venna loo kõige huvitavam element pole aga hoopiski mitte narratiivne. Selleks on pigem fakt, et mõlemad on inimsuhetest sõltuvad: esimene seksuaalse rahuldamatuse kujul, teine emotsionaalse klammerdumise tõttu.
Filmis on veel kolmaski keskne tasand: peategelase sisemine tühjus on selles ilmselgelt kogu ühiskonna hingelise tühjuse võrdkuju. Enamgi, tõelise rahulduse saavutamatus ning väljapääsmatustunne peategelases pole lõpuks mitte sotsiaalse keskkonna tühjuse tagajärg, vaid inimese kui sellise eksistentsiaalne äng. „Me pole halvad inimesed, oleme lihtsalt halvas kohas (s.t halvas maailmas),” ütleb Brandoni õde filmi lõpul. Selles ütluses näibki olevat kokku võetud McQueeni filosoofia ja uskumuste tuum.
Kõik kolm kirjeldatud tasandit on igaüks omaette huvitavad, isegi intrigeerivad, ent nende vajalikkust pole suudetud minu meelest lõpuni siiski ära põhjendada. Õe sissetoomine Brandoni ellu on küll narratiivses plaanis jõuks, mis viib peategelase katarsiseni, ent seejuures jääb vastuseta küsimus, miks just see suhe peaks teda niipalju mõjutama, et ta muutub. Ühiskonna hingetühjuse ja inimolendi eksistentsiaalse ängi seisukohalt on jällegi arusaamatu, milleks üldse võtta seesuguses utreeritud ja jõulises võtmes vaatluse alla seksuaaliha temaatikat: seksi võiks sellest loost vabalt ka ära võtta, tühjus ja äng jääksid. Seda enam, et just seksisõltuvuse osa ses loos on kõige lihtsustatum ja vähem usutav – mõtlevad ju eranditult kõik tegelaskujud siin kokkuvõttes ainult seksist ja on selleks valmis enam-vähem suvalise hetketunde ajel. Seejuures on paradoksaalne, et Fassbenderi näitlejameisterlikkus toimib loo lihtsustatuse võimendajana – tema mängituna on Brandoni tegelaskuju märksa mitmetasandilisem ja tundlikum, kui narratiiv seda eeldaks. Ta ei ole mitte ainult „kaasaegne loom”, vaid ka inimene, kellele esteetilised väärtused on elus ehedalt olulised ja kes on igati võimeline tundma (ehkki ta seda endas salata püüab). Seepärast poleks päris alusetu väita, et Fassbender on oma rolli „üle mänginud”; tuim ükskõiksus võiks tema rollis toimida mõjusamalt kui pidev nüansseeritus.
Nõnda võib kokkuvõttes öelda, et „Häbi” paiskab välja vihjeid mitmetele aktuaalsetele ja huvitavatele teemadele ning pakub välja ka hulga tõlgendusvõimalusi, ent sellal, kui mõne teise filmi puhul mõjuks seesugune olukord filmi voorusena, jätab see „Häbi” puhul mulje pigem otsustusvõimetusest ja laialivalguvusest.
Filmi kõige väärtuslikum element on seepärast ehk hoopis küsimus inimese leppimisest oma inimliku eksistentsiga ning kaudselt on see ka küsimus kunsti rollist (kuna film ise on kunstiteos) sellise lepituse saavutamisel. Peategelase näite varal paistab, et just leppimine oma eluga, leppimine puuduste, vigade ja tunnetega, leppimine paratamatu üksindusega on see, mis annab inimesele kõige sügavama vastutusvõime. Pragmaatilisel, asisel tasandil on ju Brandon vastutusvõime veenev kehastus algusest peale, ent sügavamalt osutub tema senine vastutusvõimelisus filmi lõpuks siiski vaid pettuseks. Peategelane murdub ja muutub, kui aktsepteerib oma valu, väljapääsmatust ja tühisust. Ja vaid selline vastutusvõime eristab teda lõpuks tema õest, kes valib valu ja väljapääsmatuse lahendiks ilmse eituse ehk enesetapu. Kui selles nähagi McQueeni filmi tuuma, siis väärib see kindlasti vaatamist.