Näitus „Teele, teele, kurekesed … Muusikaõpetus Eesti koolides kuni 1940“ Eesti Rahvusraamatukogu harulduste kogu näitusesaalis 29. IX 2015 – 31. I 2016, koostanud Heidi Heinmaa ja Katre Riisalu.

Rikkaliku lugemisvara kõrval pakub rahvusraamatukogu pidevalt ka huvitavaid näitusi. Sel sügisel on neid olnud vaadata mõniteistkümmend: enim kunstnike isikunäitusi, kirjanike elu ja loomingut kajastavaid tagasivaateid, perioodikaillustratsioone aja peeglis jpm. Ajavaimu peegelduseks võib pidada ka raamatukogu töötajate Heidi Heinmaa ja Katre Riisalu väljapanekut Eesti muusikaõppekirjandusest – esmakordselt niivõrd ülevaatlikult ja ühtlasi radikaalseid muutusi sisaldavaid ajaperioode heiastavana. Äärmiselt huvitaval ja inforikkal näitusel „Teele, teele, kurekesed … Muusikaõpetus Eesti koolides kuni 1940“ on eksponaate aastast 1821, seal näeb Eesti- ja Liivimaal ning Eesti Vabariigis ilmunud muusikaõpetuse haruldasi väljaandeid. Näitusele pealkirja andnud laul „Teele, teele, kurekesed“ on koolilaste repertuaaris olnud juba vähemalt 1868. aastast, mil tuntud luuletaja ja Viljandi saksakeelse poeglaste elementaarkooli õpetaja Friedrich Kuhlbars avaldas selle esimeses spetsiaalselt eestikeelsetele koolidele koostatud laulikus „Laulik koolis ja kodus“.

On hea meel tõdeda, et avalikul väljapanekul on Balti kubermangude kooliharidust käsitatud ühtse haridusstruktuurina, sest eksponeeritud on õpikirjandust ja õpetajakäsiraamatuid, mida kasutati nii eesti, saksa kui ka vene õppekeelega koolides. Olen veendunud, et Balti regiooni eesti ja saksa muusikakasvatust ei tohiks vastandada, sest siinses läbi ajaloo mitmekeelses kultuuriruumis olid eestlased esindatud suuremal või vähemal määral peaaegu kõikides koolitüüpides, eriti 1860.–1870. aastatest, ning siinmail levisid saksa­keelsena ja ka mugandatuna saksa kasvatusteadust edastavad õpetajakäsiraamatud. Kui näiteks Lydia Koidula ja Jakob Hurda hariduslugu käsitletakse eesti kultuuriloo osana, siis seda on ka XIX sajandi sadade tundmatute eesti laste haridustee saksa õppekeelega koolis, mis oli mõjutuste edasikandmisel Saksamaa ja Eesti kooli vahel omamoodi vahendavaks lüliks. Balti erikord (Baltischer Landesstaat) tingis Sise-Venemaast erineva, Saksamaa vahendusel lääneeuroopalikel eeskujudel kehtestatud koolikorralduse ning siinse hariduskliima stabiilsuse.

Näitusekülastajana võib aduda, et õpikutes peegeldubki teatud sümbolite kaudu ajastule iseloomulik terviklik ruumaeg (ja vastupidi). Toimivad ju vastastikku seostatud mõjuväljades tegelikkuse nii selgelt väljendatud kui ka varjatud aspekt. Muusikaõppekirjanduse seas on ilmalikke ja vaimulikke, samuti mõlemat liiki laule sisaldavaid sega­kogumikke. Kuigi valgustusaja sekulariseerimine muutis kiriku vahenditu mõju all seisva laulmisõpetuse sisu, jäi kasvatuse vundamendiks nii saksa kui ka eesti koolides kristlus.

Igaüks võib leida praegusest rikkalikust väljapanekust oma lemmiku, mistõttu peatun põgusalt vaid mõnel enim kõnetanud üllitisel. Üks varasemaid lastele mõeldud eestikeelseid laulikuid on näitusel Ambla Maarja koguduse õpetaja Aleksander Leopold Paulseni lastelaulude segakogumik „40 laulo nore rahwa kassuks ja römuks“. Ühe- ja kahehäälseid laule sisaldava lauliku tegi tollal eripäraseks lapseteemaliste laulude rohkus, näiteks „Lapse elu“, „Lapse igatsemine“, „Lapse rõõm“. Siinkohal mainitagu, et lapsekesksetest, ea- ja teemakohastest lauludest tunti XIX sajandil suurt puudust. Seda põhjustas laulude praktilise kasutamiskõlblikkuse nõue (leinalaulud), domineeriva kultuurilise suundumuse romantismi hoiakute järgimine, samuti asjaolu, et käsitus lapsepõlvest kui omaette eluetapist tekkis teoorias alles XVIII sajandi lõpul.¹

Paljude saksakeelsete muusikaõppematerjalide seas on üheks huvitavamaks baltisaksa muusikaõpetaja Johannes Reinfeldti 1866. aastal ilmunud mahukas „Baltischer Liederkranz“ ehk „Balti laulupärg” (kordustrükid 1898, 1907, 1912).

Radikaalset muutust, 1887. aastal alanud venestamisperioodi, mil viie aasta jooksul pidid kõik koolid üle minema venekeelsele õppele, kajastab venekeelsete laulikute arvu kasv. Selle aja muusikaõppekirjandust iseloomustab ilmumine konvoluutidena, kokkuköidetud laulikutena, kus eespool antud venekeelsele laulikule järgnes eesti- või saksakeelne laulik. Näiteks oli kokku köidetud venekeelne „Gusli“ ja Riia kooliõpetaja Gustav Pärna laulukogu „Kannel“ (III trükk 1907). Viimase eessõnast selgub, et sageli märgiti õppekavades üksnes lauliku venekeelne pealkiri, jättes eesti või saksa laulukogu mainimata. Mitmikköited on justkui keeruliste ja pingeliste ühiskondlike ja sotsiaalkultuuriliste suhete esemestunud ilming. Koostati ka vene- ja eestikeelsete paralleelpealkirjadega laulikuid, nt Timotheus Kuusiku (1863–1940) „Školnõi pessennik. Kooli-laulik Eesti rahvakoolidele“ (1892).

Haruldasematest nootidest tõstan esile Carl Oetteli 1862. aastal Tartus (tollal Dorpat) ilmunud „Practischer Cursus der Chevé’schen Elementar-Gesang-Methode: Zunächst für Elementar- und Kreisschulen“ („Chevé elementaarlauluõpetusmeetodi praktiline kursus elementaar- ja kreiskoolidele”). Mäletatavasti oli Tartu saksa õppekeelega kreiskooli õpetaja ja elementaarkoolide inspektor Carl Oettel (1808–1884) Jakob Hurda toetaja. Nimetatud üllitis näitusel ongi tõenduseks, et Oetteli vahendusel jõudis Tartusse Galini-Paris’-Chevé relatiivne noodilugemismeetod, mis põhines J.-J. Rousseau’ 1742. aastal välja pakutud numbrilisel notatsioonil. Seoses laia sotsiaalse põhjaga muusikaelu kujunemisega XIX sajandil oli tekkinud vajadus parema noodilugemisoskuse järele ja sündis ridamisi uusi ideid muusikalise kirjaoskuse tõhusamaks omandamiseks. Oetteli koostatud õpiku numbrilises noodikirjas harjutused, mille järgi laulsid lapsed 1860. aastatel mitmes Tartu koolis, on minu arvates hästi rakendatavad ka tänapäeva koolides, kus muusikalise kirjaoskuse õppes kasutatakse numbreid astmenimedena (helilaadi astmesuhete taju arendamiseks).

Seda, et Eesti aladel püüti käia tollal Euroopas toimuvaga üht sammu, tõendavad ka Tartu ülikooli usuteaduse professori Alexander Konstantin von Oettingeni (1827–1905) rütmiseeritud koraaliviisidega laulukogumikud üldpealkirjaga „Sammlung kirchlicher Kernlieder“ kirikus, koolis ja kodus laulmiseks.

Eesti vabariigi algusaastatel kasutati enim Tartu muusikaõpetaja ja kirjastaja Voldemar Tammani (1884–1942) laulikuid (1913, 1918, 1920). Koostajat tuntakse Oskar Lutsu jutustuse „Kevade“ Jaan Imeliku prototüübina. Tammani uuenduslikke, Heino Rannapi sõnutsi metoodiliselt andekalt korraldatud muusikaõpikuid võib pidada ühe otsingurohke ajajärgu jäädvustuseks ja peegelduseks. Esmakordselt võis laulude juures näha sobivaid, kujutlusvõimet ja ilumeelt äratavaid pilte (kunstnikud Rudolf Lepik, Gustav Mootse, Märt Pukits jt). Kahasse helilooja Juhan Aavikuga ilmunud „Laste-laul“ I ja II (1925-1926) sisaldasid kujundlikku lapsepärast noodiõpetust ja rikkalikult juba värvilisi illustratsioone. 1930. aastatel kujunes kooliuuendusliikumise hoogustumise käigus välja kindla ehituse ja temaatikaga laulik. Ülemaalise populaarsuse saavutasid „Leelod“ III–VI (1932, autoriteks J. Aavik, R. Päts, T. Vettik, V. Tamman), jõuliselt astus areenile muusikaõpetuse suurkuju Riho Päts oma „Lemmiklaulikutega“ (1935–1938).

Näitusel eksponeeritakse harukordseid fotosid XX sajandi alguskümnendite koolielust ja näha võib õpetaja Lauri ja köstri kostüüme muusikalist „Kevade“ (RO Estonia), samuti mitmeid muusikainstrumente Eesti teatri- ja muusikamuuseumist.

Seesugune põnev näitus ei tarvitse niipea korduda, seetõttu võiks paari kuu jooksul leida aega sellega tutvumiseks kõik muusika- ja raamatuajaloo-huvilised. Muusikaõpetaja leiab siit vanu väärtusi, mida saaks ehk rakendada uuel viisil.

1 Ulrike Plath, Baltisaksa laste- ja noorsookirjandu­sest kuni 1840. aastateni. – Keel ja Kirjandus 2011, nr 8–9, lk 698.