Jah, alati sõltub palju sellest, kes ministeeriumi eesotsas on. Võib minna nii, et ühel aastal toetatakse „Õllesummerit”, teisel aastal teatreid ja kolmandal hoopis kontserttegevust. See risk jääb alati, aga kui seda ka ei võta, pole võimalik Eestis kultuuri teha. Igal juhul tekib teatritele pakutud skeemi järgi keskmiselt umbes 10% lisaraha, suurematele rohkem, väiksematele vähem ja seda just palgafondi või inimtööaasta arvestusse.
•••
Statistilisi andmeid on kohustatud riigiasutustele esitama kõik. Igal aastal. Eesti Kontsert annab juba kümme aastat välja ka eraldi aastaraamatut, kus on meil sama põhjalik analüüs, mis teatritel. Meil on ta veel värskem, märtsis tuleb välja aastaraamat 2007. Seal on kirjas, palju tehti kammermuusikat, palju said Eesti muusikud tööd jne. Me saadame selle muuseas ka 150 riigiasutusele.
Küsimus on selles, miks teised ei taha seda teha. Lühivastus: ju siis on, mida varjata. See annab hea võimaluse pugeda ka defineerimisraskuste taha, mis on suuremad kui teatris. Mis üldse on kontsert? Lisaks terve autoriõiguste pool. Meil on kolm kategooriat: kammermuusika, sümfooniline muusika ja vabaõhukontserdid, kõik kajastatud erinevate protsentidega. Juba sellest tekib hulk probleeme: kui ma panen Tōkyō kvarteti lauluväljakule, siis kas see on vabaõhu- või kammermuusika? Agasid on palju. Kuid suure piletimüügi puhul võib 1% tähendada väga palju raha.
Kas kontsert, millele pileteid ei müüda, on kontsert või mitte? Autorikaitse seisukohalt vahet ei ole, sest keskmist esitamistasu maksad niikuinii. Käibemaksuga on lugu teisiti. On ju teada, et veel 4-5 aastat tagasi müüdi pileteid ühe krooni eest, põhjuseks korraga nii käibemaks kui autorite ühing. Nimesid nimetamata.
Aga kuni on seadusi, on ka nendest möödahiilijaid. Täiesti vettpidavat seadust pole võimalik teha. Ja eestlased on olnud möödahiilimises väga nutikad. Alati on jätkunud ka juriste, kes sellest elatuvadki. Kui veel vaadata nn kultuuride paljusust ja arvata etendusasutuste hulka kõik stripibaarid ja muu taoline, siis seda ühe seadusega hõlmata on väga raske.
Pole mõtet loota, et pärinedes ajast, mille lipukirjaks oli „kõik, mis ripakil, see ära”, suudaksime mõne aastaga läbinisti ausaks muutuda. Möödaniku mõtteviis on veel päris elujõuline, mistõttu mida vähem erisusi, seda parem Eestile. Kui ministeerium on määratud sellega tegelema, siis tegelegugi.
•••
Käibemaksu Eesti Kontserdi näitel seletades: me ei tegele äriga, vaid pakume produkti, mida normaalsetes turutingimustes lavale panna ei saaks. Sellele tuleb lihtsalt nii palju peale maksta. Me teame, et publikut koguneb sadakond inimest, et see konkreetne nišš on väga hinnatundlik ja pileti hind tuleb madalal hoida. Seega maksame peale 90 protsenti. Aga tipptegijate publiku ette toomiseks Eesti Kontsert ongi ellu kutsutud. Eraldi võetuna anname 1200 kontserti aastas. See on suurim korraldaja, kuigi mitte eelarvete võrdluses. Aga meil ei ole partnereid, kellega ümber laua istuda. Ka ERSO on liiga väike ja kammerkoor tegutseb põhiliselt välismaal. Ajalehtedes figureerib aeg-ajalt ka organisatsioon nimega Eesti Kontserdikorraldajate Liit, need on suures osas tuurikorraldajad.
Nišše on nii palju, et iga turgu eraldi vaadates satume jälle põhiküsimuse juurde – mis üldse on kontsert? Kui ööklubis tuleb 35 minutiks lavale bänd, kas see on kontsert? Põhimõtteliselt ju on. Tegelikult müüakse ööklubi pileteid, mille hind on 200 krooni, aga kirja läheb kontserdina. Esineb aga neli-viis inimest. Siia kõrvale paneme ERSO koos oratooriumikooriga, kokku 280 inimest.
Teatril on mõnevõrra lihtsam. Žanr on piiratum. Kontserttegevus on liialt laialivalguv, alates lauluväljakust ja Michael Jacksonist ning lõpetades kammermuusika või organistiga Niguliste kirikus.
Üksikjuhtumeid on pöörane kogus ja kui alus on täpselt defineerimata, valitseb otsustamises meelevald. Ilmajääjate hulk on alati saajate omast suurem ja kära taevani. Enne kultuurkapitali loomist just selline olukord oligi. Nüüdseks on kultuurkapitali maht väga suureks paisunud ja pilt muusikatööstuses muutunud. Eesti Kontsert paneb kontserttegevuse alla tänavu 26 miljonit krooni, kultuurkapital jaotab paar-kolm korda rohkem, tõsi, sealt läheb raha ka mujale kui kontserdikorraldusse. Ja kära eriti ei tõsteta, kuna kulkast saab raha ka jazz ja mõningal määral ka väga hea pop. Kuid on juba mitu sajandit vanad traditsioonid, mille kohaselt süvamuusikat ainult publiku taskust ei peeta võimalikuks finantseerida. Ja see pole nii ainult olematu turuga Eestis, vaid ka USAs, Prantsusmaal, Saksamaal. Nii oli ja nii ka jääb.
Lisaks on sümfooniline ja kammermuusika eelkõige akustiline muusika. Suurema kassa saamiseks pole seda võimalik lauluväljakule tõsta – et seal laulaks üks inimene klaveri saatel. Kui praegu tellida mõni maailmanimi meie saali kontsertettekandeks, oleks meie kulu vahemikus 1–1,5 miljonit krooni ja laval on tõesti ainult kaks inimest. Tuhande istekohaga jagades saab väga võimsa piletihinna. Me ei saa seda kontserti korraldada lauluväljakul. Ja lisakontserti ka teha ei saa, sest selle jagu publikut kalli piletiga enam ei leidu. Akustiline muusika on paratamatult elitaarne.
•••
Eesti Vabariigis on ühise laua taga kokkulepet kõigi vahel leida väga raske. Riigi etendusasutuste (nagu Eesti Kontserdil) tegevus on avalik, on väga kindel aruandlussüsteem, mida pole võimalik vältida ega üle kavaldada. 1996. aastani toimus ka käsipiletimüük, mida ei saanud kontrollida, praegu on kõik elektrooniliselt kontrollitav. Meil pole saladusi. Teistega läbirääkimisel aga tekib erimeelsusi, sest valdkond jätab võimalusi sahkerdamiseks. Kokkuleppe nimel kõiki kaarte välja käia enamasti ei taheta.
Näiteks rahvusvahelised projektid on väga tugevalt piletimüügiga seotud. Projekti X maksumusega 15–20 miljonit krooni Eestisse toomisel arvestatakse ka piletitulult mingi protsent. Oluline on, kuidas oma välispartnerile seda piletitulu õnnestub näidata. Partner jälgib seda väga pingsalt ja sobiva numbri kokkusaamine on keeruline töö. Mida vähem näidata suudad, seda parem sulle. Käibemaks ja muu tuleb sedakaudu lisaks. Kõigile kontserdikorraldajatele pakkuda puhast tegevust on sama mis pakkuda ehitusfirmadele ümbrikupalkadega lõpp teha. Aga muidugi on muusikaturu maht riigi tuludes suhteliselt väike ja maksuametil on suuremaidki kalu püüda.
Ühetaoline maksustamine annab vähemasti võimaluse ministeeriumi ja nõunike kaudu teostada poliitikat, otsustada, kes saab toetust ja kes mitte. Kuid isegi 13% tagasimaksest hoolimata tõuseb pileti hind teatrites niikuinii, sest kohati valitseb juba piletidefitsiit. Kuigi mul on sellesse vähe usku, oletage, et käibemaksuseadus muudetakse mais-juunis ära. Ja kui nüüd võtta must stsenaarium, et aasta lõpul pole lisaraha eelarvesse pandud, siis selle kultuuriministri nahas mina küll ei tahaks olla. Lubaduse all on siiski lisaks kultuuriministrile ka peaministri ja rahanduskomisjoni esimehe nimi.