Cioran ise õigustab hiljem kirjutatud teose miniatuurset vormi selgitusega: „kui loobuda lürismist, muutub lehekülje täiskirjutamine katsumuseks” (lk 20). Ta lisab, et: „olles küll tõotanud mitte kunagi patustada püha lakoonilisuse vastu, jään ma ikka sõnade leeri, ja kuigi mind veetleb vaikus, ei julge ma sinna siseneda, luusin vaid ta ümber” (lk 229). Ciorani stiil, nagu ka Tõnu Õnnepalu tõlge, on „Sündimise ebaõnnes” keeleliselt ökonoomne, elegantne ja selge; rumeenlane näib tundvat süümet vaikuse vastu patustamise pärast ning läheb sellest – otsekui teelejäävast äsja pestud puhtast põrandast – üle pikkade ja sirgjooneliste sammudega, püüdes jätta võimalikult vähe jälgi. Vaikus raamib neid tekste ning paistab kohati sõnade vahelt läbi.

Ciorani meelest peaks raamatuid kirjutama vaid selleks, et „öelda neis asju, mida muidu ei julgeks usaldada mitte kellelegi” (lk 35). Ta lisab, et „raamatu olemuslik väärtus ei sõltu mitte aine tähtsusest (muidu ületaksid teoloogid mäekõrguselt kõiki teisi), vaid sellest, kuidas lähenetakse juhuslikule, tühisele” (lk 38). Autori isik avaldub tema arvates üksnes siis, kui see „unustab oma veendumused ja poosid, ranguse ja auväärsuse, paljastab oma nõrkused” (lk 124). Cioran ise näibki olevat raamatuid avaldanud peamiselt selleks, et vabaneda poosidest, veendumustest ja illusioonidest, et eksponeerida elu mõttetuse kõrval ühtlasi omaenese nõrkusi. Cioran kirjutab enda pealt, nagu juhuslikust ja tühisest ainest leidev poeet, mitte ei üldista ega manifesteeri nagu filosoof; teda ei huvita mugav, voolujooneline ning impersonaalne tarkus, tema tekstid on sündinud isiklikust ebamugavustundest, personaalne kannatus on nende tõekriteerium, niivõrd kui neist üldse mingit tõde otsida maksab. „Lagunemise lühikursuses” osutab Cioran, et see teos on sündinud suutmatusest nutta, kompenseerimaks pisaranäärmete alatalitust; „Sündimise ebaõnnes” ütleb ta, et raamat on „edasilükatud enesetapp” (lk 116). Antud teose loomiskontekstis võiks see tähendada ühte kirjapandud aforismi iga masendusmeeleolusid sünnitanud tõehetke kohta, või umbes nii.

Nietzsche leidis, et: „Tunnetus, reaalsuse omaksvõtt on tugevale samavõrd vältimatu, kui nõrgale nõrkuse inspiratsioon, pelgus ja pagu reaalsuse ees – „ideaal” ” (Friedrich Nietzsche, Ecce homo. Tlk Jaan Undusk. Vagabund, 1996, lk 73). Cioranil ei näi olevat ühtegi ideaali peale metoodilise ükskõiksuse, ta on vaimselt tugev natuur: ta suudab elada ilma enesepettuseta, mida igasuguste ideaalide ning illusioonide kodustamine enesest üldiselt ikka kujutab. Reaalsuse omaksvõtt (milles ei sisaldu mõistagi selle heakskiitmine) on ka ainus, mida ta teha saab, sest asjade seisu muuta pole tema võimuses. Jääb vaid „Hämmeldus” (lk 53) kui teatav heideggerlikult mõistetud eksistentsiaal, Cioran kirjutab seda koguni suure algustähega.

Cioran reflekteerib inimese seotuse üle oma tunnete, mõtete, tegude ja motiividega, tema suhte üle teiste inimestega, keele kui meediumiga, kultuuriga laiemalt. Nõutus ja hämmeldus saadab ka Ciorani vaatlusi kirjanduse, filosoofia, teoloogia ja ajaloo teemadel. „Sündimise ebaõnne” juhtmotiiviks on mina-kontseptsioon („individuaalsusehäda”, lk 198, „langemine nimesse”, lk 20): inimese teadvus eksistentsi tühjuse ja tühisuse vastas, mässituna elu poolt 5D-formaadis pakutavasse ebamugavustundesse. Ciorani huvitab, kuidas saada ainsuse esimene isik välja oma tunnetest ja mõtetest, kuidas puhata iseendast, teistest inimestest ning ümbritsevast kultuurist; kuidas vaigistada otsekui umbrohuna teadvuses vohavaid illusioone, ideaale, ihasid ning püüdlusi (hirmudest, neuroosidest jms ta eriti ei räägi). Kõik tema tekstid näivad olevat sündinud suutmatusest või soovimatusest end tappa ning läbikukkumisest budistina: „Suur jõud ja suur õnn peituvad võimes elada ilma ühegi ambitsioonita. Ma üritan selleni jõuda. Aga mu üritaminegi on omamoodi ambitsioon” (lk 176).

Cioran asetub õhtumaise mõtte ajaloos ühele teljele Diogenese, Voltaire’i, Schopenhaueri ja Nietzschega. Ta räägib paljuski sama, mis Schopenhauer, kuid ilma metafüüsikata (vaid lk 17 võib leida ühe kaasanoogutuse suure sakslase tahte-teooriale). Ehkki Ciorani liigitatakse tavaliselt filosoofiks, pole tema kirjutised „korralik” filosoofia: seal ei leidu kateedrifilosoofia seisukohast relevantseid küsimusi ega vastuseid, üksnes empiirilised või intellektuaalsed tähelepanekud. Viimaste üldisus – ning seega ka näiline filosoofilisus – tuleneb asjaolust, et nende objektiks on sedavõrd üldine nähtus kui eksistents. Cioran kasutab lihtsalt kultuursemat sõnavara ja tundlikumalt sõnastatud väiteid kui poe taga, bussipeatuses, baarileti ääres vm igapäevaselt samadest asjadest vestlevad humanitaarhariduseta inimesed; ent temagi argumendid on rohkem fenomenoloogilised kui loogilised, neis on rohkem rõhumist ohke kõlaväärtusele, mis üheaegselt kõnelejat rahustab ning kuulajat äratab-ärritab, kui üleskutset konkreetsetele tegudele.

Vastupidiselt keskmisele inimesele läheb Cioran elu kui sellise ning selle kõigi praktiliste avaldumisvormide suhtes oma põlguses ning skepsises lõpuni, ta ei luba endale puhkepäevi, mingeid emotsionaalseid ning intellektuaalseid kompromisse. Ta püsib kõigutamatult seisukohal, et „kõik on sisutu, alusetu, õigustamatu” (lk 14). Ent kustmaalt elu viltu hakkas minema, milline oli esimene vale samm, ehk saaks selle tagasi võtta ja õige jalaga astudes uuesti minema hakata? Ciorani arvates on see sündimine: „hädatoov või vähemasti ebasoodne sündmus” (lk 115), „inimesena ollakse juba sündinud õnnetusesärgis ja mis ka ette poleks võetud või veel ei võetaks, see ebaõnn nurjab kõik” (lk 163). Ciorani ideaaliks pole maailma muuta (see oleks võimatu), iseennast eksistentsi väärtuses veenda (selleks puudub tal nii huvi kui ka soodumus) või ükspäev siit „hädaorust” paradiisi või nirvaanasse pääseda (nende perspektiivide vettpidavusse ei luba tal uskuda vastavalt loomuomane intelligentsus ning realistlik meelelaad). Tema ideaal on olematus.

Cioran teab väga hästi, et uks olematusse on kogu aeg lahti; ta ütleb koguni, et enesetapp on „ainus väärikas tegu” (lk 202). Samas esitab ta „Sündimise ebaõnnes” enese tapmise vastu isiklikust seisukohast vähemalt kolm argumenti: moraalse („surra on kõlblusetu”, lk 117), pseudopragmaatilise („ennast tappa ei tasu, sest igal juhul on selleks juba hilja”, lk 40) ning sportliku („eksistentsi on mulle talutavaks teinud vaid huvi näha, kuidas ma minutist, päevast, aastast teise saan mindud”, lk 226). Näib, et Cioran ei võta end ja oma elu selleks piisavat tõsiselt, et hakata murdma bioloogilist instinkti, mis ei avaldu mitte niivõrd elu jaatuses kui surma eituses. Masohhisti mängides sõnab ta, et aeg-ajalt näib sündimine „õnnetusena, mille kogemusest ilmajäämine oleks olnud hirmus kurb” (lk 22). Teisal räägib ta elutüdimuse „ägedusest ja energiast” (lk 114) ning „tüdimusekirest” (lk 128). Ta kirjutab, et väärtustab kurbust (lk 17), üksindust (lk 108), jubedust (lk 15), alandust (lk 34), nurjumist (lk 94), valu (lk 107), katsumusi (lk 108) ning vajab piina (lk 167), ängi (lk 174) ja „ebaõigluse toonikumi” (lk 21). „Kannatada tuleb lõpuni, hetkeni, kui sa enam ei usu kannatusse” (lk 93). Seejuures ei arva Cioran, et kannatused võiksid mingil moel õilistada nende kandjat.

„Sündimise ebaõnnest” esitab vaimse hoiaku, mis on nihilistlik rohkem a priori kui a posteriori: selle aluseks ei paista olevat autori raske lapsepõlv, depressioon või läbikukkumine elus. Cioran pole mitte emofilosoof, vaid uusküünik: tema meelekibedus on elegantne ja eneseirooniline, melanhoolia mõõdukalt estetiseeritud, isiklik kannatus poeetiline ilma pateetikata; ta kannab oma elueitust kui dändi lipsu. Cioran seisab suuresti väljaspool optimismi ja pessimismi va
standust, ta on selle Schopenhaueri ja Nietzsche tuulest välja tulnuna juba ette ületanud. Kainepilgulise nihilistina ei püüa ta midagi tõestada: „muidugi ei vääri miski mahalõhkumist, sest miski ei väärinud ülesehitamist” (lk 230). Seega pole tema tekstides eriti mingit eetikat, esteetikat, metafüüsikat, pragmaatikat jne. Või vähemalt ei moodusta üksikud otsekui valvsuse kaotusest sündinud essentsialistlikud väljaütlemised omavahel terviklikku süsteemi. Cioran ise sõnab, et ta „pettumused [pudenevad] kõik ise suundadesse” (lk 42), „veendumused on vaid sellel, kes pole millessegi süvenenud” (lk 155). Sisulised vasturääkivused avaldustes on tema silmis ausa ja arenemisvõimelise intellekti lahutamatud saatjad: „Mõelda tähendab õõnestada, õõnestada iseenda jalgealust”
(lk 214).

Cioran kõneleb lugejaga kirglikult, ent tasa; aforismimeistrina on ta vähemalt sama andekas kui Nietzsche, kuid vastupidiselt viimasele ei pritsi ta oma tekstides tatti. Lõputuid kordusi kompenseerib täielikult eneseväljenduse stiil – eks ole aforismi väärtus samavõrd vormiline kui sisuline. Ciorani eluterve nihilism on läbitunnetatud ja meisterlikult edasi antud, sellega tutvumine mõjub lugejale karastavalt kui emotsionaalne ja intellektuaalne jääsuplus. Nagu Cioran ei soovi ega soovita kellelegi uppumist kuhugi veekogusse, ühtlasi hoiatab ta võimaluse eest uppuda tekstidesse, kui neis õigesti ujuda ei osata: „eitavate, lagundavate raamatute lugemine vaid tugevdab meie elutahet … tingimusel, et neid loetakse vastuvoolu” (lk 94–95). Kas elutahet peaks siiski tugevdama? Kas ka Ciorani ennast tuleb lugeda vastuvoolu? Mida ikkagi arvata sellise mehe kõike läbistavast nihilismist, kes kirjutab enese kohta, et on „armastanud seda maailma rohkem kui keegi” (lk 237)?