Seda sisukat definitsiooni lugedes pole ka üllatav, et Wimbergi „blogi- ja konspektikirjandust” meenutavad vabavärsid saavad kriitiku hävitava hinnangu osaliseks. Samas tundub mulle, erinevalt Loogist, et Wimbergi luuleideaal defineeritust eriti ei erinegi. Seda tõlgendust võimaldab seesama kirutud topeltmäng, mis lubab peaaegu kogu teose paroodilisele tõlgendusele allutada. Võtme ulatab autor lugejale juba raamatu avaluuletuses „Hakkan kõigile meeldima”: „see on tõesti lihtne / et mitte öelda käkitegu / tunnis kirjutaks nii viis luuletust / kui vahepeal kätt ei puhkaks / siis rohkemgi / olen mina ikka loll olnud / olen kogu aeg arvanud / et luuletada on raske / oh, luuletada on lihtne!” (lk 8). Sealjuures ennustab Wimberg kohe alguses lugeja nõutust tema autoripositsiooni suhtes: „te mõtlete, mis see siis nüüd on? / wimberg – ae? / oled see ikka sina? / aga ma ütlen teile, et / see on minu luule / tänasest päevast peale / hakkangi nii kirjutama / päris lihtne on, näete: …” Sellele järgneb tõsist luulet parodeeriv salm: „pimedal tänaval / kõnnib üks mees / vaikkus / on mu hinges / tühjus / on mu pilgus / pimedal tänaval / kõnnib üks naine”; luuletus tervikuna, nagu ka kogu tervikuna, pilkab ühtlasi ka arusaama, nagu oleks tõsise luule kirjutamine lihtne ja jõukohane paljudele.
Alvar Loog on Wimbergi topeltmängu olemust tabavalt kirjeldanud: „Ühtepidi näib ta olevat üsna siiras autor, kelle käekiri meenutab valitud puhkudel koguni Liivi ja Ennot. Teisalt rikub siiruse kullaproovi iroonia, mille olemasolu, mahu ning sihi üle ma lugejana, nagu juba öeldud, Wimbergi tekstides kunagi päris täpselt otsustada ei suuda”. Tõepoolest: kui Wimberg ühtaegu lubab, et „see on minu luule”, ja samas parodeerib sedasama kirjutamisviisi, mida ise viljeleb, siis kärssab lugejal ikka juhe läbi küll. Hoopis turvalisem ja rahulikum on lugeda luulet, mille puhul autoripositsioon on kohe alguses lukustatud, mille puhul pole pidevalt tunne, et lugejat üritatakse ninapidi vedada.
Seda siiruse (suisa infantiilsuse) ja iroonia hubisevust soosib ka Wimbergi luule „ebapoeetilisus”. Wimbergi „Wabastatud wärsside” aines pärineb nendest ajusektoritest, millel vaimsusega suurt pistmist pole. Luuletuses „Tuju heaks tegemine” kirjeldab autor, kuidas ta peletab töö juures töllerdades tekkinud tühjustunnet: „hakkan mõtlema / naiste rindadele / küll need on ikka armsad / kui muidugi naine ise ka armas on / siuksed / no no kuidas seda öeldagi / nunnukesed / muh muh …”
Autor jõuab oma „sügava” poeesiaga lausa elu lätteni välja: „tussu on ikka päris mõnus asi / salapärane / ei tea, mida ta mõtleb / mida elust arvab…” (lk 14). Luuletus „Paneks” toob lugeja ette seltskonnaajakirja sirviva autori meeliskelu: „ma paneks / arvatavasti paneks seda neiut / kes istub Savisaare kõrval / Tallinn-Peterburi rongiliini / esimesel sõidul / „nooruke assistent Siret Kotka” …. / keeran lehte ja – Liis Lass! / paneks, of course! / lausa kaks korda järjest …” jne – tervelt viis lehekülge. Kui nende kahe luuletuse siirus paneb lugeja kahtlustama, et Wimberg propageerib infantiilsust ja jõmlust, siis luuletuses „Jõmmide suvi” vahetab autor positsiooni ja asub enda „lihtsa luuletamise meetodit” karikeerima: „Mis purjus, krrt, ise sa oled purjus! / Davai-äh! Annan’d auto võtmed! / Mis ära mölise! Trra! Ära jobuta nüüd! / Ei sõida käkra! Ise sa sõidad enn’st käkra! / Ärand’d mängi mäkra-äh! / Õu-eh, ma olen luuletaja! Kuulake: / ära mängi mäkra, ei sõida käkra!” (lk 104). „Wabastatud wärsid” ongi pärit inimolemise pindmistest või Maslow’ püramiidi alumistest kihtidest, nad on inimeksistentsi vaimsest ja hingelisest sfäärist taotluslikult ära lõigatud, neist „wabastatud”.
Kusjuures Wimbergi autoripositsiooni skisofreenilisus ei hägusta seejuures autori subjektsust, vaid vastupidi: pingestab seda, lukustab lugeja tähelepanu fiktiivsele autorile – nii nagu argielus jälgiksime meie lähedale sattunud skisofreenikut ebamugavust tundes ja kõrgendatud tähelepanuga. Ootuspärase „pingul keele” asemel, mida luulelt reeglina ootame, kohtame hoopis skisofreenilises pinges autorimina. Luulekogu tekstilise tervikluse tajumisest tuleneva mõnutunde asemel kogeme autoripositsiooni hubisemisest tulenevat ärritustunnet ning ositi just selle pideva ja taotlusliku (s.t mitte juhusliku) ärritustunde tõttu tajume autori (ärrituse allika) kohalolekut. Autor isegi teadvustab oma kaheliolekut suhtumises omaenda luuletamisviisi: „miskit on lahti minuga / olen haige / ühelt poolt ma nagu / põen grafomaaniat / aga teiselt poolt – / nagu ei põe ka” (lk 22). Samas naeruvääristab Wimberg juba ette oma luule intellektualiseerimisja dekonstrueerimisüritusi: „Žižek / žittugu žu / žilgukarppi!” (lk 103), „Situn / Deleuze’i peale…” (lk 102). Luuletuses „Wimberg 100” (lk 137) kirjeldab autor omaenese loomingut käsitlevat kirjanduskonverentsi, kus tema loomingut äkki „mine hullu tea / dekonstrueeritakse”. Just autoripositsiooni taotluslik paradoksaalsus ühelt poolt ja teiselt poolt selle intellektualiseerimise katsete naeruvääristamine ärritab lugejat ja vabastab „Wabastatud wärsside” autori kirjaniku kui klouni või krutskikirjaniku staatusest. Muidugi võib küsida, kas sellise mõttekäigu abil pole mitte võimalik õigustada ükskõik kui labast luulet, ent siin tuleb vahet teha „halval halval luulel” ehk kunstiväärtusetul harrastusluulel ja kunstitaotluslikul „halval luulel”. Wimbergi tekstid kuuluvad viimase hulka, sest terves luulekogus võib näha metoodilist järjepidevust: infantiilsuse ja iroonia vahelisse veiklusse suletud autoripositsioonis ilmneb Wimbergi tekstide esteetiline kood, lugeja pidevas ärrituses autori kurikaval tahtlus.
Wimbergi „Wabastatud wärsid” tekitavad mõra lugeja ootuspärasesse pilti luulest kui vaimupingutuse saadusest ja ühtlasi pilkavad kõiki neid, kes peavad luule peamiseks tunnuseks poeetilist (loe: ilutsevat) poosi ka siis, kui luuletaja mõtteoskus, maailmatajuline isikupära ja kirjutamismusklid on kidurad või puuduvad hoopis. Wimbergi tekstid ei ole pidevalt ärasöömishirmu põdeva uluki äärmuseni teravdatud tajude produkt, nende luuletuste väljutaja on pigem meelisklev kiskja, kes on just kõhu täis söönud ja mõnuldes röhitseb. Selles lõdvestunud olekus on tajuda valmisolekut järgmiseks jahiks, see on selgelt kirjutamisjõudu valdava ja tajuva, ent puhkeasendis poeedi hoiak.
Samas on Wimbergi teadlikult lõtvades ja triviaalsetes tekstides ka oma luuletõde, ta luulet iseloomustab „kabanossihetkede” tabamise ja nende kaudu ebamugavustunde tekitamise oskus (lk 89): „Lihula Muhu Tarbatu / muinaslinnast muinaslinnani / ei olnud palju maad / Kohila Mäo Viljandi / alati jääb tee peale / üks Statoil / mõõkk ühes / piibel teises käes / nii raudmees tuli väravasse / kohv ühes / kabanoss teises käes / ma seisan uhkelt nagu tamm”. Wimbergi poeesia ühendab heerose ja pööbli, surub muinaskangelase ja rullnoka ühte aegruumi, stimuleerides samal ajal nii võõrituskui mõnutunnet (viimane pärineb argise mõnuhetke äratundmisrõõmust, esimene ehmatavast kontrastist heroilise ja kabanossimaitselise eluviisi vahel). Vastuoluliste „kabanossihetkede” tabamise tagajärg Wimbergi tekstides ei ole mitte triviaalse ülistamine, vaid hoopis sellest võõritamine. Sellise luule nautimine ei nõua lugejalt „Wimbergi kirjandusliku käekirja moodsate teooriate kaasabil intellektualiseerimist”, vaid, vastupidi, oma pidevast intellektuaalsest kahelilolekust tuleneva ebamugavustundega leppimist. Seda laadi ebamugavustunde nautimise võimalikkust kunstiteoses kirjeldab Alvar Loog nt Tartu Uue teatri lavastust „Sisaliku tee” arvustades (Sirp 17. XII 2010). „Wabastatud wärsid” on üks eelmise aasta huvitavamaid luulekogusid.
* Alvar Loog, Wärsside peal katsetatud Wimberg. – Looming 2010, nr 11, lk 1597–1600.