Näiteks kirjutab Hirv: „Elu ei ole / midagi kindlat / kusagil sügaval su sees // valguski ei ole / midagi kindlat / seegi võib olla meelepett // on üksnes / kerge tuuleõhk / taevast taevasse / ja jumal teab kuhu” (lk 59). Hirve lausujalik laad, sõnade näiline lihtsus ja samaaegne tihedus – ning ka vaimsuseotsing – on siin küllalt sarnased näiteks Soometsa  luuletusega tema kogu algupooles: „Kõigel on sama valem, sest / kõik on yks ja sama. / Halva ja hea, tõe ja vale / vabalt võib vahetada, // vabalt võib võtta, anda, / kõik jääb ju järele. / Mingit moodi viib randa sama / tee nagu merele. // Mingit moodi ei ole kuidagi / teisiti. / Alles on ainult see, mida / pööraselt raisati” (“Varjatud ained”, lk 9). Hirve vaimsus on ehk Soometsa omast vaid veidi religioossem, näiteks: “Sa oled kindel kui minevik /  kindel kui taaveti laul” (lk 30). Võib-olla on õiglane nende näidete põhjal oletada, et luule kompaktsus võiks olla ajastu märk, või ka autorite küpsuse tunnistus. (Otsapidi võib sama tendentsi väljenduseks lugeda ju ka Mihkel Kaevatsi raamatu „Eile hommikul ja täna”, kus luuletused on küll enamasti pikad, ent raamat tervikuna rõhutab väljendatava põhjalikku valikut ja tihedust.)

Nii või teisiti on aga lühidus väga nõudlik vorm: sõnade vähendamine annab kahtlemata võimaluse puhastada tekst kõigest, mis pole hädavajalik, ent tekitab samas ka ohu, et luuletus ei suuda lõppkokkuvõttes üldse midagi öelda. „Veesilm” näib mõnelgi puhul kõndivat just sellel, sügava essentsi otsimise ja sellest möödakõndimise piiril. Siin leidub luuletusi, millega Hirv tõestab oma meistristaatust ning kinnistab end eesti kirjanduse klassikuna, näiteks kogu lõpetav  fantastiline, lihtne, pisut liivilik „Tõuse üles, on aeg” (lk 78-79), või ka raamatu kõige otsekohesema sõnumiga tekst „Meie, viimased kõnelejad, uues kehakeelses maailmas” (lk 43). Enamasti ei saa aga „Veesilma” lugedes paraku üle ega ümber tundest, et need luuletused on vaid fraasid, mis ootavad lõpetamist, täiendamist, valmisvoolimist; fraasid, mille mõttesügavus saab esile tulla alles suurema pildi osana. Kui püüda seda muljet  kirjeldada maalikunsti ülekantult, võiks öelda, et lõuendil on põnevad ja oskuslikult joonistatud kujundid, mis ei ole siiski veel valmis maalid. Ka jääb ajuti tunne, et kuigi Hirv manifesteerib juba eelmainitud luuletuses tabavalt: „Meie / viimased kõnelejad / uues kehakeelses maailmas // peame rääkima / julgustama üksteist / kinnitama endile seda / mida oleme juba öelnud // siis peame kasutama keelt nagu nuga // avama vaikuse  paise / laskma välja ütlemata jäänud sõnad // viha – solvumise ja möödarääkimise // sest kui me seda ei tee / läheb keel mädanema” (lk 43), jääb ta ise oma uues kogus selle manifesti valguses tihtipeale liiga kõrvalseisvaks ja mahedaks.

Kui siin ka on viha, solvumist, möödarääkimist, neid sõnu, mis pääsenud tõepoolest „vaikuse paisest”, siis jäävad need pigem hillitsetud taustafooniks, seinavärviks, mille puhul jääb lugejale enamasti voli  neist mööda vaadata. Hirve vastandused on tasased, tema protest rohkem vaikne vaimsuseotsing. Tõsi, selline hoiak on aimatavalt läbinud suurt osa tema loomingust, eriti on see olnud nähtav viimasel ajal loomingu kontekstis (näidend „Pauluse kiriku kellad”, Taaveti laulude tõlkimine). Introspektiivne otsingulisus ning vaimsusele pürgimine on iseenesest tänapäeva eesti kirjanduse kontekstis kahtlemata sümpaatsed – seda enam, et kaasaegne  sotsiaalkriitiline luule on üksjagu harva suutnud oma pahameeles kritiseeritud ühiskonnale ka reaalselt vastanduda, kirjandus võib mõnigi kord piirneda ajakirjandusega jne. (Rääkimata sellest, et kultuuris laiemalt on kultuuri ja meelelahutuse piir üksjagu ähmastunud.) Ent ka vaimsuse püüdega käivad kirjanduses kaasas omad ohud. Esimene on küllap see, et väidetavast vaimsusest (või ka lihtsalt teatud kindlast  esteetikast) võib autori silmis saada omaette kirjanduslik väärtus, midagi, mis ei eeldagi laiemat läbimõtestamist ja kõnetamisvõimet. Kergema vastupanu teed läheb „Veesilmas” mõnel puhul ka Hirv.

Kogus leiduvad muuhulgas järgmised luuletused: „Ma kahtlustan et tegelikkus / ei ole usaldusväärne // mu kaitseingel arvab sama” (lk 61), mis meenutab pigem katket mõnest new age’i „ingliblogist” kui kõrget luulet ja „Jumal hakkas /  minu palve peale / naerma // see annab lootust” (lk 51) – viimane oleks justkui parafraseering mitmeski usutraditsioonis tuntud ütlusest „Kui tahad Jumalat naerma ajada, siis räägi talle oma plaanidest” (viidates, et inimesel pole lõplikku võimu oma plaanide täitumise üle). Mõnevõrra paradoksaalselt saavutab Hirve vaimne pürgimus suurima veenvuse just siis, kui ta vaatleb elu kui tundmatust, nii näiteks luuletuses „Päev lõputu  päev // ees ja taga ja ümber / nii kaugele / kui silm ulatub // teras ja klaas / võltsitud näod / kriipivad hääled // öö nihkub lähemale / ümiseb kinnisilmi / võtab käest kinni // kodutud vaatame / üksteisele viimaks otsa // mõni meist tunneb elu ära” (lk 45). See luuletus ongi üks „Veesilma” hinge puudutavamaid kulminatsioone. „Veesilma” tunnetuse loomises on oluline osa mängida ka raamatu kujundusel. 

Tunnustatud raamatukujundaja Andres Rõhu käe all on valminud kahtlemata maitsekas ja esteetiliselt kaunis tulemus. Heldur Viirese monotüüpiad kõnelevad Hirve luuletustega sama keelt ning teevad mõneski mõttes „Veesilma” raamatuelamuse meeldejäävamaks ja veenvamaks, kui see oleks olnud ehk luuletustega üksi. Kas see tõsiasi on luuleraamatu puhul eelis või puudus, on omaette küsimus. Kuigi raamatu kujundus seda kuidagi ei rõhuta, saaks Hirve veesilma kujundit ilmselt tõlgendada veel ka inimsilma ja ennekõike just kurvastava inimsilma metafoorina. „Ma ei taha kogu tõde korraga / ma ei taha kaevutäit / kui mul on janu // puhta vee / tunneb sõõmust ära,” ütleb ta (lk 50), andes sellega aimu soovist näha küll tõde, ent – peljates ilmselt kaasnevat valu – mitte liiga palju korraga. Kurbuse ja tõsiduse toone leidub  raamatus veel („Esimesel päeval joob mets / ennast vihmast rõõmsaks // teisel-kolmandal kurvaks”, lk 49), aimata võib koguni teatud väsimust autorit ümbritsevast sotsiaalsest maailmast.

Need hoiakud lähendavad Hirve „Veesilma” pisut Õnnepalu päevaraamatule „Kevad ja suvi ja”, kus, erinevalt Hirvest, on väsimuse tunne ilmsem ja kasvab ajuti lausa tüdimuseks: „Vana. Ja ikka elan veel? / Huvitav milleks” („Kevad ja suvi ja”, lk 37).  See paralleel viib mind aga õigupoolest mõttele, et ehk tuleks ka mõndagi „Veesilma” luuletustest käsitleda tegelikult kui pigem päevikumärkust, mõttekildu, mis polegi mõeldud n-ö pärisluuletusena. Need on vaid väikesed vihmapiisad, „veesilmad”, näiliselt juhuslikud, seosetud ja ootamatud nagu elu ise. Nii näiteks kirjutab Hirv (lk 36): „Olgu siis pealegi / ütled sa minnes // istu lõunani voodis / ja kirjuta luuletusi // mitte keegi ei saa  / sellest iial teada”. Ja hiljem: „Baer / üdini märg rauk / kükitab oma ausamba taga” (lk 75) – sedagi saaks ju terviklikuks luuletuseks nimetada vaid tinglikult.

Oma päevikulisuses rõhutab „Veesilm” tunnet, kuidas kiirused inimese elus tema vananedes teisenevad: elu läheb muudkui kiiremaks, inimene aeglasemaks. Nädalad võivad mööduda märkamatult, nii et tervest aastaajast meenub hiljem ehk vaid üks juhuslik detail. Ja süda … Süda  otsib ikka seda midagi lihtsat ja värsket, lohutust. „Katsun ennast näha / läbi sinu silmade // milline ma siis olen? // vana / paks / laisk // miks sina seda ei näe?” küsib Hirv irooniliselt. „Veesilma” luuletustest leiab pisut rahu, ent mitte ainult, lisaks sellele kohtab seal ka hirmu, teadmatust, segadust. Kokkuvõttes jääb mulje, et „Veesilm” on tõenäoliselt üks Indrek Hirve tavatumaid teoseid, see aga võib Hirve loometeel jääda
ka üheks tema  vähem oluliseks raamatuks.