Üldiselt muidugi on aeg selline, et lapsemeelsus ei ole soositud. Need suureks saanud lapsed, kes täna võiksid ise lapsi saada, saavad neid üsna ettevaatlikult. Ka kirik, kes meid jõulujutlusele ootab, ei ole lapsesilmadega. Vene aja lõpul ja natukene pärast seda võis see veel nii olla. Siis täitsid Tallinna pühakodasid noorte massid. Kirik täitis teatava (ettevaatliku, kontrollitud) vastukultuuri rolli. Täna on kiriku maine langenud, kirikuinimesed panevad imeks tugevat vastuseisu usuõpetusele ja kirikuvastaseid meeleolusid. Imestus on imekspandav. Jõuab ju usuinstitutsioonide sõnum avalikkuse ette kui külma, võimuka ja inimkauge institutsiooni sõnum. Tänane kirik: see võimuga ja võimu ümber kiibitsemine ja sotsiaalsete hierarhiate vaikimisi aktsepteerimine; see on ristiusu kaplanid verist naftasõda õnnistamas; see on jäine vaikus ühiskonnaelu probleemide küsimuses. Sel suvel juhtusin mitmest maakirikust läbi astuma. Eeskoja seintel oli koguduse nõukogude nimekirju näha. Need kubisesid üsna tuntud poliitikute ja parteifunktsionääride nimedest. Võim ja eetika ? ilus paar ju. Miks ka mitte. Aga enamasti ei vaata ka eesti poliitik oma valija peale just sooja pilguga?

Kõige avalikuma ja enam kõnelnud kirikumehe Toomas Pauli kirjatükkides on palju kurja, blaseerunud tarkust ja vähevõitu armastust või vähemasti mõistmispüüdugi. Analüütilised mõttemudelid, tüpoloogilised võrdlused viidetega teadustekstidele on võimuka tähendamissõna, dualistlike mütoloogiliste väärtusmudelite teenistuses. Inimesed, kes loevad, elavad läbi teatavat pettumust või nõutust nende suletud, vaenulike allegooriate ees. Analüütilis-tüpoloogiline mõtlemine lõhub nähtused üksikosadeks, toob esile üksteisest kaugel seisvate nähtuste seosed ja analoogia. See loob mulje erapooletusest. See on vaimline lõbu ja huvitav mäng. Enamikule inimestest on märksa tähtsam, et maailm koos püsiks. Suurim hulk mentaalset energiat kulubki selleks, et käestlibisevat, tükkideks purunevat vaenulikku maailma oma peas taas kaunilt või vähemasti talutaval kujul kokku panna.

Et kirik selles alati veenev ei ole, sellest pole lugu. Teda asendavad teised institutsioonid ja ametid. Lõppude lõpuks, omad väikesed maailmad pannakse kokku kollektiivsel jõul, väikeste rühmadena. Täna, Interneti-ajastul, toimub see juba ka väikeste virtuaalsete kogudustena. Aga kõigist tehnilistest vahenditest võimsaim on ikkagi mälul põhinev kultuuriline korduvus. On märgata, et juba üsna noored inimesed, kelle pilk ju enam tulevikku suunatud, tahavad natukene ka tagasi ? sinna, kus jõuluvana oli veel olemas ja maailm püsis koos. Sinna, kus hommikuti võis aknalaua lumel päkapikujälgi näha. Paljude inimeste jaoks kuulub ka jõulujutlus sinna. Aga päkapikujälgi näeme me oma laste või lapselaste silmade läbi.