Ratsukäigud võivad olla ootamatud, kuid need jäävad malereeglite piiresse. Seevastu SRÜ lipuväljal, mida rivistab KGB koolitusega mängujuht Putin, üritatakse tihti sohki teha. Mitmed positsioonid (Luka?enka, Alijev) on tagatud ulatuslike valimispettuste ning põhivabaduste jalge alla tallamisega. Üha rohkem käib öeldu ka Putini enese kohta. Äsja püüti Ukraina positsioonil asendada Ju?t?enko-nimeline valge lipp punase Janukovit?iga, kuid valekäikude peale vilistati viga ning nüüd tuleb kombinatsioon uuesti läbi mängida. Seesama häda oli aasta tagasi Georgia (Gruusia) positsioonil ning eelolevad valimised Moldovas tekitavad juba ette küsimuse, kas sama stsenaarium võib taas korduda.
Usalduskapital endiste saatuskaaslaste hulgas
Eesti ratsu mänguvõimalus on eeskätt seotud usaldusega, mida me endise Nõukogude Liidu alal pälvime. Olen seda korduvalt kogenud nii Ukrainas kui Kaukaasias, kohtudes mitte ainult poliitikute, vaid ka kõige tavalisemate inimestega. Kontaktid Valgevene ja Moldova opositsionääridega kinnitavad sama. Georgia suunal on mitmed koostööprojektid roosirevolutsiooni järel käima läinud, kuid tihedamat tööd takistab saatkonna puudumine Thbilisis. Õieti on Eesti praegune kohalolek Kaukaasias lausa koomiline, sest Georgiat katame me Kiievi kaudu, Aserbaid?aani Ankara kaudu ning Armeeniat Ateena kaudu. Vähemalt Georgiaga suhete arendamisel on Leedu olnud meist teotahtelisem.
Kuna aga Balti riikide eelisasend Venemaa haardest vabaneda püüdvate rahvaste jaoks on küllalt sarnane, siis võime me Eesti ratsut tinglikult ka Balti ratsuks nimetada. Selle ratsu vähemalt väliselt läikiv karv ning NATO embleemid laka külge seotud lehvidel tekitavad varjamatut imetlust. Meie ise olemegi ikoon! Samas pole põhjust eufooriaks. Üks asi on ajaloolise sõpruse nimel tooste tõsta ja vene võimu kiruda, kuid hoopis raskem on järgida tegelikus töös ühesugust arusaama, kuidas on riigiasju kõige õigem korraldada. Naiivne on arvata, et Saaka?vili või Ju?t?enko isik ongi demokraatia tagatis. Uuel võimul on kalduvus peegeldada vana võimu võtteid. Isegi kui tippjuhtkonnal õnnestub seda vältida, ei ole võimalik end kaitsta klakööride rumaluste eest.
Enamasti tuleb demokraatia kinnistamiseks astuda ka mõned riigiõiguslikud sammud, aga näiteks Saaka?vili kiiruga tehtud konstitutsiooniuuendus oli pigem samm tugeva presidendivõimu kui demokraatlike vabaduste suunas. Ukraina olukord on veel keerulisem, sest ajalooline lõhe riigi ida- ja lääneosa vahel jääb takistama normaalse poliitikaspektri kujunemist.
Eriti ilmekalt kerkib arhimütoloogiline Hea ja Kurja heitlus esile presidendi otsevalimise korral. Vaatemängulisus on muidugi muljetavaldav, kuid poliitilist vastutustundlikkust võib ülesköetud masside käitumises olla sama palju kui paadunud vutihulludel kaotatud mängu järel. Õieti tundub uskumatu, kui rahulikuks on Ukrainas liikvele läinud rahvahulgad suutnud jääda. Kummati on provokatsioonioht säärastes olukordades väga suur. Kahe poole vastandumisele rajatud ühiskond on haavatav ja vastuvõtlik teravale revan?ismile.
Parlamentarism ning rohujuure tasandilt tekkivad erakonnad aitavad riigi ja ühiskonna lõhenemist paremini vältida ning sunnivad poliitikuid otsima realistlikke kompromisse. Muuseas on ka see osa Baltimaade kogemusest, kes ainsatena endise Nõukogude Liidu riikidest pole üles ehitanud presidendikeskset võimupüramiidi.
Suunata Euroopa Liidu Venemaa-poliitikat
Balti-Eesti ratsu suurim trump on võimalus muuta Euroopa Liidu Venemaa-poliitika jõulisemaks ning veenda Läänt vajaduses mõista kommunismi kuriteod hukka kõrgel rahvusvahelisel tasandil. Asjaolu, et Putini Venemaa naaseb järjest selgemini külma sõja aegse retoorika ning sovetliku väärtussüsteemi juurde, üksnes kinnitab vajadust anda ajaloosündmustele otsekohene hinnang. Samas järgib Moskva vana primitiivset mustrit, mille järgi Venemaa kui Teise maailmasõja võitja tõemonopol on sama kindel kui lääneliitlaste oma. Õnneks on aeg edasi läinud ja kommunismi kuritegudest pole juba ammu võimalik vaikida. Stéphane Courtois? jt ?Kommunismi must raamat? on ammu klassikaks saanud ning nüüd on sama teed minemas Anne Applebaumi ?GULAG-i ajalugu?, mis äsja võitis 2004. aasta Pulitzeri auhinna.
Stalinistlike õuduste õigustaja ja õigusjärglasena võib Putin küll maailma hirmutada, kuid üha raskem on tal leida tunnustust säärastele kli?eedele nagu ?Baltimaade vabastamine 1944?. Mida ebademokraatlikum on putinistlik võim, seda raskem on tal oma arusaama ajaloost Läänes mõistetavaks teha. Kui Lihula monumendijamale järgnenud sambarüvetusseeriat oli hõlbus kasutada Eesti vastu, siis Moskva viimased süüdistused, eriti katse serveerida okupatsiooni vabastamisena, mõjuvad pigem lolli ülepakkumisena.
Rohkem kui riigiduuma katse tõlgendada Baltimaade ajalugu äratab tähelepanu Moskva lähenemine Ukraina sündmustele. Kõlab uskumatult, kuid rahvahulkade tänavatele kogunemises nähakse ameeriklaste karvast kätt, mitte inimeste vaba tahte väljendust. See olevat tüüpiline Vene-vastane vandenõu ehk ?poliittehnoloogia?, millega on juba ära varastatud Georgia ja Serbia ning mida esmakordselt rakendati Solidaarsuse päevil Poolas. Nii väljenduvad Janukovit?it nõustanud Kremli kampaaniameister Gleb Pavlovski ning Putini eriesindaja Sergei Jastr?embski. Ukrainat ja teisi ?lähivälismaa? riike nähakse justkui hüsteerikust perekonnapea silmadega: ?Mu naine ja lapsed on minu loomulik omand ja nad ei või teha ühtegi otsust, millega mina ei nõustu.? Ühes intervjuus väljendas Pavlovski Kremli kaugemale ulatuvat hirmu ? millalgi võib seesugune ?tehnoloogia? ka Venemaal korduda.
Ukraina kui lakmustest
Reaktsioon Ukraina sündmustele on kui lakmustest. Eesti, Läti ja Leedu rõhutavad koos Euroopa Liiduga vajadust ausate valimiste järele. Meie aktiivsus on ses küsimuses eurokeskmisest palju suurem ning enamus Eesti suurtest erakondadest on väljendanud varjamatut sümpaatiat Ju?t?enkole. Georgia toetas teda lausa parlamendiavaldusega. Seevastu Armeenia ja Kasahstani president tõttasid Putini truude vasallidena Janukovit?it enneaegselt õnnitlema. Moldova opositsioonijuht Iurie Rosca, kes loodab Ukraina valimistest positiivset tõuget oma maale, õnnitles hoopis Ju?t?enkot ajal, mil ametlik võitja oli Janukovit?. Bakuu pole suud paotanud, kuid võimu närvilisus on ilmne. Tõenäoliselt hoiab väike Alijev demokraatiast eemale nagu tulest, sest saatsid ju ta enda võimulesaamist arvukad valimisvõltsingud ning mitme opositsioonijuhi kinnipanek.
Hoopis kummaline juhtum on Abhaasia. Oktoobrikuu hakul toimusid seal presidendivalimised ning Putini favoriit kaotas. Sergei Bagap?i võitu tunnistasid nii keskvalimiskomisjon kui ülemkohus. Lõpuks muutis kohus oma otsust, andes järgi Venemaa survele ja tänavatele tulnud inimestele. Segadus on tänaseni lahendamata, kuid Venemaa surub kordusvalimisi peale. Paradoks on see, et Bagap?i pool asus toetama Janukovit?i võitjaseisust Ukrainas, sest nende arust teeb Lääs Ju?t?enkoga Ukrainas Janukovit?ile sedasama, mida teevad venelased Bagap?ile Abhaasias.
Uskumatu, aga kogu selle tohuvabohu juures jätkub Venemaal aega meiega tegelda. Ei maksa kahelda Vene välispoliitika kapatsiteedis ning naftadollaritega end kogunud eriteenistuste suutlikkuses. Leedu sisepoliitikasse tungiti nn Paksasgate?i ja Uspaskihhi Tööparteiga. Läti on hambus haridusreformi ja venelaste olukorra pärast. Eesti puhul proovitakse neid teemasid väiksema eduga, kuid seda enam lisandub nn fa?ismiteema. Putini jaoks kuuluvad Balti riigid kaotatud mõjujõu sfääri, kus tuleb end maksma panna. Lähenemine on teistsugune kui Ukraina või Georgia puhul ja kolmes Balti riigis eraldigi on taktika erinev, kuid idee on üks ? Vene geopoliitilise mõjujõu kasv. See on abstraktne, ilmselt kellegi jaoks lausa metafüüsiline idee, millel pole vähim
atki pistmist rahva heaoluga.
Ukraina oran?i revolutsiooni ideoloogid omakorda räägivad vabaduse vööndist, mis tänu Ukrainale ulatub Baltimaadest Georgiani, pannes piiri Vene hegemooniale. Sellega on Putini lipuväli peaaegu murtud. Jäävad veel Moldova ja muidugi Valgevene; lisaks Kaukaasias Karabahhi pärast kisklevad Armeenia ja Aserbaid?aan.
Kui Karabahhi puhul saab veel natuke vaielda selle üle, kui suur on Venemaa roll konflikti lahendamatusele kaasaaitamises, siis Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Transnistria puhul on Vene mahitusjõud selgemast selgem. Praegu valitseb oht, et samalaadseks konfliktialaks kujuneb kogu Ida-Ukraina, Krimm ja Odessa. Aga see võitlustsoon seoks juba kümneid miljoneid elanikke ning sel oleks tohutu majanduslik ja geostrateegiline kaal. Kui kaugele on Putin valmis minema? Arvestades ühelt poolt Ukraina tohutut kaalu ning teiselt poolt seda, kuidas on lämmatatud väikese T?et?eenia vabaduspüüdlust, paistab väga loogiline, et Kreml ei saa ega suuda end Ukrainas tagasi hoida. Ainus, mis niisuguse arengu ära hoiab, on Lääne jõuline ja aktiivne hoiak, sest jõud on väheseid argumente, mida Putin tunnistab.
Vene demokraatiast on vara rääkida. Garri Kasparov on kirjutanud Putini kohta: ?Kui tema re?iim lõpeb, lõpeb see verepulmaga?. Õigupoolest pole verepulm T?et?eenias hetkekski katkenud.