Üldiselt on kultuuri rahva sekka viimine ärkamisaegse või proletaarse mainega asi. EMIKi lastekontsertide sarja kõrval meenub üks samalaadne, kinoliidu Kinobuss. Kirjanike liidu avaliku kirjutamise üritus oli rohkem snobistlik pealinna-show. Rahvavalgustust peaksid asendama turg ja pakkumine, kultuurimajasid Coca-Cola Plazad, TV, Internet ja muusikakonservid. Meie Mees ja muusikal jõuavad kümnete tuhandeteni. Maakoolide algklassilaste sõna otseses mõttes ammuli vajunud suud, kui kuulatakse omavanust ?elusat? pianisti või noori ?t?ellokunstnikke?, on ometi üks märke (vahendatud) (meelelahutus)kultuuri võõrandumisest ja vaesusest.
Tänased kultuurikirjeldused tõotavad paradiisi. Hierarhiline, püramiidjas kultuurimudel professionaalse tipu ja ?üldrahvaliku? jalamiga on kõrvale jäetud kui kulukas, autoritaarne ja suletud. Räägitakse võrdväärsetest subkultuuridest. Metafüüsilisi väärtusi (professionaalsus, esteetika) ja hierarhiaid kandva ?püramiidiga? võrreldes on ?subkultuur? teoreetiliselt ju inimsõbralik. Selles on kultuuri ?aineks? või kandjaks kõik, millel inimese lõhn, või mida talle müüa annab ? kogu esemeline keskkond, elustiil tervikuna. (Sub)kultuur ? see on tuhandeid maksev anatoomiline voodi ja kvaliteetveinid. Või pime koht, kus saab klubimuusika taktis ja kanepiuimas vibreerida. Või seltskond, kes joob viina Meie Meest kuulates. Igal on oma aedik, keegi ei ahista kedagi ? valikuvabadus ja demokraatia?
Ometi tekitab just selline silmakirjalik vabadusekuulutus oma ?kultuuriaedikutega? isolatsionismi, vähendab kultuuridialoogi ja sidusust. Sõnades valikuvabadust austav kultuuridemokraatia ei välista majanduslikust kihistumisest tulenevaid hierarhiaid. Sinu aedik on sinu vaid sedavõrd, kui sa seda sisustada jaksad. Kultuurina esitatud tarbimiskarnevalgi jääb enamikust sama kaugele nagu pealinna jõuluvitriinid kolkaküla lapsest, tekitades unistusi ja ihasid, kuid pakkumata osasaamist. Selliselt ?totaliseeritud? kultuur paistab pealtnäha kaunis, sõbralik ja kõikjal viibiv, kuid on ometi inimese juurest ?ära?, vahendatud ja kloonitud olekus, subkultuursetesse ?aedikutesse? või meediastandarditesse maetud.
Mis tähtsaim, vahendatuna, aedikutesse suletuna ja ostukorvi asetatuna kipub hajuma ka loovkultuuri esmatähendus, see väga vahetu ja samas metafüüsiline ilu-, üllatus- ja osalustunne, mida kogetakse otseses kokkupuutes muusika, poeetilise sõna või visuaalsete kujundiga. ?Elusat? muusikat kuulates üllatusest ammuli sui jäänud (või mõned nihelenud) maalapsed oli kurb märk sellisest kultuuri ?äraolekust?, kuid samas ka hea märk sellest, et väikese inimese teadvus on kunstitegemise algmõttele alati avatud. Kui ei lähe kultuuripoliitika, siis inimesed saavad alati inimeste juurde minna.