Bolševikud tõmbasid omal ajal Kaukaasias meelevaldseid riigipiire, mille resultaadiks on näiteks armeenlaste ja aserite konfliktid. Araabia-Iisraeli piirivaidlused on aga eeskätt XX sajandi Inglise kolonisaatorite ponnistuste tulemus.

Pärast Bar-Kohba ülestõusu mahasurumist roomlaste poolt 135 a. p.Kr. ja iseseisvuspüüdluste nurjumist pidi suurem osa juute elama diasporaas. Imperaator Hadrianus nimetas nende maagi ümber Palestiinaks. Ometi pidasid juudid Eretz Iisraeli 1800 aastat enda maaks ja tahtsid Jeruusalemma tagasi tulla. Tõsi, teatud osa juute elas Eretz Iisraelis järjepidevalt, kogedes seal halvemaid ja paremaid aegu. Neid on seal valitsenud roomlased, Bütsantsi kristlased, erinevad moslemite dünastiad (s. h. umbes 100 aastat araablased kuni 750 p.Kr.), Horezmi suguharud, mongolid, mamelukid, Osmani impeeriumi türklased. Kolm aastat VII sajandi algul valitsesid Jeruusalemmas ka juudid ise.

XIX ja edumeelne sajand andis ðansi ka juutidele, esialgu küll teoreetilise. Mitmetes Lääne-Euroopa riikides sai juudid teiste kodanikega võrdsed õigused. Ja Inglismaa valitsevates ringkondades tõusis päevakorrale idee tagastada juutidele nende kodumaa. Mõtet, mille oli välja öelnud juba Napoleon, toetasid Salisbury, Palmerston, Disraeli, tulevane kuningas Edward VII ja teised tuntud tegelased. 1878 aastal Vene-Türgi sõja ajal rahuplaani arutades tulid inglased välja ideega muuta Palestiina protektoraadiks ja anda see juutidele. Kui protektoraadiidee toppama jäi, sai valitsevaks idee osta Palestiina türklaste käest välja.

Sellist plaani toetas XIX sajandi teisel poolel enamik Euroopa riike, sealhulgas Prantsusmaa, kuigi katoliku kirik oli juutide tagasipöördumise vastu seoses Kristuse väidetava reetmisega nende poolt. (1962–1965 võeti paavst Johannes XXIII algatusel vastu deklaratsioon “Nostre Aetate”, mis juudid süüdistusest vabastas.) Toonitagem siinkohal, et XIX sajandil ei väitnud keegi, et juutidele ei saa nende maad tagastada põhjusel, et see olevat kellegi teise oma, et veel kellelgi on õigus sellele maale.

Maa ise oli türklaste all muutunud väiksearvulise elanikkonnaga viljatuks poolkõrbeks. Juudi rahvuslaste sionistide aktiivse tegevuse tulemusena hakkasid juudi patrioodid suunduma Palestiina aladele, et seal elu käima panna ja maad viljakaks muuta.

Esimese maailmasõja ajal jäi Kopenhaagenis asuv sionistide peastaap neutraalseks, sest juute võitles mõlema vaenupoole armees. Palestiina juudid astusid julge sammu, hakates inglaste liitlaseks. See oli tõepoolest hulljulgus, sest Saksamaa liitlased türklased, kes Palestiinas peremehetsesid, olid äsja veidi põhja pool tapnud 1,5 miljonit armeenlast. Juutide lootus oli rajatud sellele, et pärast Osmanite impeeriumi lagunemist tekib neil võimalus ennast Eretz Iisraelis kinnistada.

1917. aastal ilmus Balfouri deklaratsioon, mille järgi Inglismaa kohustus kaasa aitama juutide rahvusliku kodu loomisele. Ja kahe sõja vahel jõudsid Palestiinasse elama asunud juudid, s. h. oli ka jõukamat sorti Euroopa juute, eluolu tähelepanuväärselt edendada. Näiteks hakkas tormiliselt arnema uus Tel-Avivi linn. Inglased aga hakkasid mängima kolonisaatoritele nii iseloomulikku topeltmängu. Erinevate fraktsioonide heitluses ei jäänud peale väljapaistva juudisoost inglise teadlase ja Iisraeli tulevase esimese presidendi C. Weizmanni sõpruskond (poliitikud nagu David Lloyd George ja Arthur Balfour), vaid nn. Kairo koolkonna strateegid. Viimased olid veendunud, et Suurbritannia huvides pole teha panust juutidele, vaid hoopis araablastele. Viimastel oli suur inimressurss ja territoorium, millest mõned Araabia poolsaare lõunapoolsed rannikualad olidki juba inglaste valduses. Inglased tahtsid liikuda sealt põhja poole ja türklaste all olevad alad enda kontrolli alla saada.

 

Erapoolikud inglased

Esimese maailmasõja käigus tegid inglased panuse kuningas Husseinile ja tema pojale Faisalile. Inglise luureohvitseri T. E. Lawrence’i vahendusel loodi müüt “araabia ülestõusust” ning algas endise Osmani impeeriumi maade jagamine ning uute piiride tõmbamine vastloodud araabia riikide vahele. Piruka jagamisel tekkis inglise kolonisaatoritel konfliktsituatsioon prantslastega, kellele jäi Süüria. Inglaste marionett Faisal sai Süüria asemel Iraagi. Faisali noorem vend Abdullah, kes pidi saama Iraagi, jäi nüüd tühjade pihkudega ja inglased pakkusid talle osa sellest maast, mis pidi kuuluma juutidele, s. t. Eretz Iisraeli idapoolse osa (prantslased olid nõustunud jätma selle maa-ala tulevasele juudi riigile). Nii tekkis Jordaania.

Väliselt Palestiina ja Jordaania vahel tasakaalustaja rolli mänginud mandaathaldaja Inglismaa oli otsustavalt araablaste poolel. Just nemad lasid pudelist välja araabia natsionalismi dþinni. Veel XX sajandi algul oli ühtne rahvustunne araablastele võõras. Damaskuse elanik ei nimetanud ennast süürlaseks, vaid damasklaseks, Beiruti elanik oligi ainult beirutlane jne. Algul polnud araablastel Palestiina alade vastu mingit huvi (neil puudus omakeelne nimetuski). Weizmanni ja Faisali kohtumisel 1919. aastal andis viimane kirjaliku lubaduse, et toetab juudi riigi loomist Palestiina aladele, kuna araablastel polnud toona Palestiina suhtes mingeid pretensioone.

Inglastest “Kairo strateegid” unistasid araabia riikide konföderatsiooni moodustamisest tohutul alal Araabia poolsaarest Põhja-Aafrikani (1945. aastal loodigi välisminister Edeni initsiatiivil Araabia Maade Liiga). Juudiriik olnuks selles võõrkeha. Seepärast üritasidki inglased teha kõik, et sellist riiki ei sünniks. Esiteks hakati töötlema araablasi juudivaenulikus suunas. Juutidega varem sajandeid rahus õlg õla kõrval elanud araablaste seas levisid panarabistlikud ja usufanaatilised meeleolud. Ja tulemuseks oli, et araablased ei tahtnud enam midagi kuulda juudi riigi loomisest. Palestiinas algasid juudivastased pogrommid.

Teiseks jäi juutidele tehtud pakkumine oma riigi osas järjest lahjemaks. 1937. aastal tulid inglased välja Palestiina kahe riigi kontseptsiooniga. Palestiinas. Juutidele pidi jääma üksnes kitsas rannikuriba. 1939. aastal maeti iseseisva juudi riigi idee inglaste “Valges raamatus” hoopiski maha. Araablaste võimu all Palestiinasse oleks lihtsalt viie aasta jooksul lubatud iga aasta 10 000 juuti.

Kolmandaks näitasid inglased end kõige häbiväärsemast küljest siis, kui ei avanud Palestiina väravaid natsismiohvritest juutidele. Kõige tuntum on muidugi 1947. aasta “Exoduse” nimelise laeva juhtum, mille puhul 4700 juudi põgenikku sattus Palestiina asemel Hamburgi interneeritute laagrisse.

Neljandaks, isegi pärast seda, kui ÜRO Peaassamblee oli otsustanud 1947. aastal eraldada juutide riigiks 14 000 ruutkilomeetrit (see on üks kuuendik Eretz Iisraeli territooriumist), tegutsesid inglased edasi selle loomise vastu. Just nemad relvastasid araablasi ja organiseerisid juudivastaseid araabia sõjajõude.

 

Sõdiv Iisrael

Kohe pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist 1948. aasta 14. mail alustas seitse araabia riiki Iisraeli vastu sõda. Araablaste üldstrateegia, mis põhilises püsib tänapäevani, oli lihtne: juudid tuleb paisata merre, ei mingit Iisraeli riiki! On selge, et kui naabrid soovivad sind tõsimeelselt hävitada (“naabrid” pole päris täpne, sest mis naaber see Saudi Araabia, Iraan või Maroko Iisraelile oli?), siis tuleb tõsta enda sõjalist valmidust.

Iisraellased osutusid ülimalt tublideks sõdalasteks. Nad lõid oma vaenlased puruks 1948. aastal, lõid puruks Kuuepäevase sõja käigus 1967. ja Lepituspäevasõjas 1973. aastal. 1982. aastal aga kihutasid PVO Liibanonist välja. Kuigi võitlust meenutas Taaveti võitlus Koljatiga, sest Iisraelis oli sellal napilt üle kolme miljoni elaniku, vastaskoalitsioonis aga üle saja miljoni, olnuksid Iisraeli sõdurid võimelised vallutama nii Kairo kui Damaskuse. Suurriigid ei lubanud seda (nii nagu eestlastel ei lubatud pärast Võnnut võtta Riiat).

Igatahes analüüsiti ja õpetati maailma sõjaakadeemiates iisraellaste poolt Kuuepäevases sõjas läbi viidud operatsioonide nutikust ning rahuliku eluviisi poolest tuntud juutidest said paljude inimeste teadvuses järsku sõjardid. Ja seda ka paljude lääne-eurooplaste meelest. Võiks öelda ka nii, et kui juudid on olnud edukad sõdades, siis araablased on olnud edukad propagandasõdades. Kuidas siis nii, kas tõesti juudid, kelle seas üle poolesaja nobelisti ja kes üldse tunnustatud intellektuaalid, jäävad propagandasõjas alla araablastele, kes elavad siiamaani suuresti Saladini-aegade hiilgusest?!

 

Araabia fenomen

Vaadelgem korraks araabia fenomeni. Tegemist on rahvaga, kellel on olnud väärikas minevik. Varasel keskajal olid araablased kultuuriliselt maailmas esirinnas. Muidugi, oma panuse tolleaegsete kalifaatide õitsengusse andsid ka egiptlased, süürlased, pärslased ja teised rahvad, nende hulgas ka juudid. Araablastelt on kõikidel alistatud rahvastel eeskätt araabia keel ja islam. Seejärel saabus pikk langusperiood. Need XX sajandi alguse araablased, kellega inglased manipuleerima asusid, olid kunagise hiilguse ammu minetanud ja sügavas kriisis. Paljuski tänu inglastele sai panarabistlik natsionalism hoo sisse, innustudes oma kunagisest ajaloost.

Müüdid võivad teha rahva tugevamaks, teda rasketel aegadel aidata, aga need võivad teda ka desorienteerida. Kui fantaasial ja kõrgel enesehinnangul pole katet, muutub suhtumine tegelikkusesse ebaadekvaatseks. Midagi sellist juhtuski araablastega. Araabia kultuuri uurijad on märkinud, et “see, millesse usub rahvas, isegi kui see on fantaasia, mõjutab tema elu täpselt samuti, nagu oleks see tõde”  (Philip K. Hitti, History of Arabs, NY. 1967, lk. 88). Araablastel on eriline talent isennast pettes fakte luulutada ja nendestsamadest luuludest ikkagi massiekstaasi sattuda, end üles kütta jms. Tõde pole peamine. Valetamine pole midagi taunimisväärset. Valetada võib, kui see on kasulik. Araabia sotsioloog S. Hamady kirjutab, et keskmisel araablasel pole süümepiinu, kui ta tänu valele saavutab vajaliku resultaadi. Araablane lähtub rohkem tunnetest kui faktidest, talle on eeskätt tähtis jätta vajalik imposantne mulje. Seepärast on kõikvõimalik liialdamine ja suurustamine araablastel veres (Sania Amady, Character and Temperament of the Arabs, NY, 1960).

Kuuepäevase sõja ajal oskasid araablased nii veenvalt kirjeldada, kuidas nad on Iisraeli juba suuremalt jaolt hävitanud, et BBC ajakirjanikud arutlesid – isegi pärast seda, kui Iisraeli õhuvägede ülemjuhataja oli argiselt teatanud Egiptuse õhujõudude hävitamisest –, et Inglise valitsus peaks midagi ette võtma päästmaks Iisraeli lõplikust hävingust!

Kuus tundi pärast Iisraeli iseseisvuse väljakuulutamist alustasid Egiptus, Süüria, Saudi Araabia, Jeemen, Liibanon, Iraak ja Jordaania sõda vastloodud riigi vastu. Araablastel oli tohutu ülekaal elavjõus, nad olid paremini relvastatud ja loomulikult kaljukindlad oma võidus – ei mingit Iisraeli riiki! Araablaste juhtkond andis Palestiina araabia elanikele korralduse jätta ajutiselt oma kodud, sest nad võivad peatselt tagasi tulla. Üle 400 000 Palestiina araablase koliski sõja jalust naaberriikidesse. Toonitagem: araablasi ei kihutanud minema juudid, kõik toimus araablaste endi initsiatiivil. Aga sõjas sai araablaste kõrge enesehinnang ränga hoobi, veel rängema 1967. ja 1973. aasta sõdades. Araablasi toetas ja varustas ju NSV Liit. Neil oli ülekaal relvastuses, näiteks polnud 1967. aastal Iisraeli tankid üldse võrreldavad egiptlaste käsutuses olnud nõukogude tankidega. Ja vaatamata kõigele araablasi mitte lihtsalt ei võidetud, vaid nad löödi sügavasse nokauti.

Tõsi küll, nokaut oli puhtsõjaline. Araablased muutsid taktikat. Mitmed neist olid saanud tänu naftale rikkaks ja algas Iisraeli-vastane võitlus majanduslike ja poliitiliste vahenditega. Ja kuna NSV Liit oli araabia riikide kaitseingel, siis harjusime nõukogude perioodi jooksul ära Iisraeli-vastaste loosungitega.

Põgenike probleemiga hämamine

Araablaste tagataskus leidus trumpäss: needsamad 1947.-48. aastal sõja jalust lahkunud araablased. Kui kõikjal mujal pärast Teist maailmasõda sulandati sõjapõgenikud nad vastu võtnud riikide poolt kohalikku ühiskonda, siis ainsad 1940. aastate sõjapõgenikud, kes on säilitanud oma staatuse XXI sajandini välja, olid Palestiina araablased. Kusjuures tegemist oli vennasmaade samakeelsete ühiskondadega. Kas pole tähelepanuväärne! Näiteks juudid integreerisid oma riiki ligemale 800 000 40ndatel araabia maadest lahkuma sunnitud ida päritolu juuti. Nad said sellega hakkama. Araablased aga ei saanud hakkama poole väiksema arvu araablaste lülitamisega normaalsesse tavaellu. Paradoks? Ei, põgenikke ei soovitudki integreerida. Põgenikud said abi rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, nende arv kasvas, sest põgenikeks vormistati ka osa kohalikke araablasi. Ühelt poolt oli siin tegemist nii araablaste kui ka ÜRO majandusliku huviga, sest põgenikud andsid teenistust ligemale 50 000 inimesele. Rahvusvahelised organisatsioonid muudkui rahastasid. Teisalt oli põgenike säilitamise puhul mängus poliitiline huvi: nii hoiti araabia-Iisraeli probleemi pidevalt päevakorral. Kuigi suure hulga eristaatuses mittetöötavate inimeste olemasolu peaks koormama iga riigi toimimist ning üldse olema ebanormaalne nähtus, tegid araablased kõik, et seda ebanormaalsust mitte ainult hoida, vaid lausa edendada. Näiteks võis põgenikelaagris käivitada sotsiaalse eksperimendi: siin said usumehed hakata noori juba mähkmetest “õigesti suunama”. See ajude komposteerimine ja zombistamine on kestnud poolsada aastat. Hiljuti Eesti TVs näidatud BBC filmis tutvusime araabia enesetaputerroristidest noormeestega, kes olid kindlad, et paradiisis ootab neist igaüht seitsekümmend pruuti, seal voolavad piima- ja alkoholivaba veini jõed, kõik nad saavad rikkamaks kui kõige rikkam inimene maamunal jms. Surmapõlgav usuhull enesetaputerrorist on araablaste põgenikelaagrite kingitus XXI sajandile.

Eks “kingitus” ole ka omapärane sõda nõrkadega: võideldakse rahuliku elanikkonnaga, tulistatakse naisi ja lapsi, pannakse pomme ja õnnestumise korral tuntakse end kangelastena. Araablaste arusaam kangelasteost on aegadega diametraalselt muutunud. Pärast edukat nurgatagust rünnakut või korraldatud plahvatust austavad rahvamassid “kangelasi”, tantsivad, laulavad, ähvardavad, hooplevad, põletavad vaenlaste topiseid ja teevad muud tsirkust. Vaieldamatult on araablased teatraalne rahvas ja Arafat nende suur esinäitleja, kes oskab jätta nii endast kui oma rahvast õnnetu mulje, mis liigutab ausaid ja veidi naiivseid härda südamega eurooplasi, kelle sümpaatia on alati nõrgemate poolel. (Et seesama Arafat kantis palestiinlaste ühisraha nahaalselt oma isiklikule arvele, pole ju üldse oluline!).

 

Juutide imago muutus

Kui omal ajal juutidele liiga tehti, siis tundis enamik korralikke inimesi neile kaasa. Viimase poole sajandi jooksul juutidele enam liiga ei tehta ? nad on saanud tugevaks, ja juba jääbki mulje, et nüüd nad teevad ise teistele liiga. Iisraeli juudid on sattunud paradoksaalsesse situatsiooni. Kõik, kes vähegi ajalugu tunnevad, võivad kinnitada, et Iisraeli riik polnud algusest peale agressiivne riik. Neil olid agressiivsed naabrid, kes soovisid neid hävitada. Seepärast lõid juudid ühe professionaalsema armee paralleelselt rahvaarmeega, kus teenivad ka naised ja tähtsat rolli mängivad reservistid. Nad lõid kõrgtehnoloogiaga riigi, kus on niihästi suurepärane põllumajandus kui sõjatööstus.

Kuna hoolitsus rahva turvalisuse eest on Iisraelis prioriteet, siis on mõistetav, et nad ei saanud jääda omaaegsete härrasrahvaste poolt neile eraldatud tillukesele maalapile ja sõltuda araablaste armust. Iisraelil oli vaja turvalisi piire ja miks pidi neil olema vähem moraalset õigust pärast araablastest agressorite alistamist nende arvelt oma piire revideerida kui omal ajal inglastel, kes meelevaldselt piire siia ja sinna liigutasid, või NSV Liidul, kes pärast Teist maailmasõda samuti oma piire kõvasti korrigeeris? XX sajandi ajalugu läks nii, nagu läks: kogu Eretz Iisraeli juudid tagasi ei saanud, ometi peaks juutidel olema õigus sellistele piiridele, mis tagavad Iisraeli elanike julgeoleku. Kes sooviks elada nii, et naaberriigi territooriumilt tabaksid “katjušad” sinu linnu?

On vastu väidetud, et Iisraeli piirid pandi paika 1948. aastal ÜRO otsusega, ja kuhu me välja jõuaksime, kui hakkaksime pidevalt piire muutma? Samas on praktika näidanud, kuidas paljud omal ajal peremehetsenud suurrahvaste Aasias ja Aafrikas “loominguliselt” tõmmatud piirid on saanud veriste konfliktide allikaks. Piiriküsimusi on vaja lahendada realistlikult ja konkreetselt, kunagi maha pandud piir pole mingi püha lehm. Muide, 1975 aasta Helsingi nõupidamise otsuste kohaselt pidid ju ka NSV Liidu piirid olema puutumatud!

Õiguslikust aspektist lähenedes on juutidel tugevad (eelkõige ajaloolist laadi) argumendid, aga eks ole vaieldamatu argument araablastelgi: anti ju juudi riigile 1948. aastal 14 000 ruutkilomeetrit ja mitte kriipsugi rohkem. Järelikult on juudid okupandid! Lahendus saab olla vaid üks: kunagise Eretz Iisraeli läänekaldal peab tulevikus olema nii Iisraeli kui Palestiina araablaste riik, rahvad peavad elama eraldi ja nendevaheline piir peab tagama mõlema poole elanike turvalisuse. Loomulikult nõuab Lähis-Ida konfliktsituatsiooni lahendamine rahvusvahelist poliitilist otsust.

 

Moraal

Iisraeli strateegiline partner on viimastel aastakümnetel olnud USA. Nii nagu üliriiki USAd ei armastata praegu paljudes maailma nurkades, nii ei armastata ka aatomirelva omavat Iisraeli. Neil on maine kui riikidel, kes ignoreerivad rahvusvahelisi norme ja üritavad lahendada probleeme jõuga (näiteks Iraagi tuumareaktori hävitamine 1980. aastate algul, terroristide juhtide hukkamine ilma kohtuta jmt.). Ka enamik lääne-eurooplasi on pärast Iraagi ründamist USA suhtes üpris kriitiliselt meelestatud. Kriitilisemaks on lääne-eurooplased muutunud ka Iisraeli suhtes. Eeskätt ida- ja keskeurooplased on need, kes hoiavad USA poole ja tunnevad muret transatlantiliste suhete pärast. Nii ka Eesti. Loomulikult kuuldus kohe hääli, et no selge, meie, eestlased, peame ju ikka tugevate ees pugema… Arvan, et asi pole pugemises. Momendi maailma olukorras ähvardab õhtumaid suurim oht islami fundamentalistide, araabia natsionalistide ja al-Qaeda fanaatikute poolt. Sellele ohule võib reageerida nagu hispaanlased, kes ähvardustele allusid. Võib aga ka nii nagu USA ja nagu seda alati on teinud Iisrael, kasutades jõulisi meetmeid. Iisrael on olnud Lääne tsivilisatsiooni eelpost Idas ja terrorismivastase võitluse eesliinil. Isegi USA sõjaväelastel on iisraellaste käest õppida, teistest rääkimata.

Mis aga puutub eestlastesse, siis saates sõjamehi Iraaki ja tunnistades oma USA-orientatsiooni, peaksime sellest tulenevalt olema heatahtlikumad ja mõistvamad ka USA strateegilise liitlase Iisraeli suhtes. Igatahes solidaarsemad kui mitmed “vana” Euroopa riigid, kes on ajalooliselt olnud araablaste eeskostjad ja kelle ühiskonna kasvav islamiusuliste protsent sunnib neid flirtima jõududega, mis on Lääne tsivilisatsioonile olemuslikult ohtlikud ja vaenulikud. Osa eurooplaste soov lahendada midagi äärmuslastega läbi rääkides on naiivne ja ohtlikki. Ida- ja Kesk-Euroopa rahvad, kes Moskva all olnud, tunnevad eri tüüpi “idamaa kavalusi” ja nii kergesti õnge ei lähe, olles ähvarduste suhtes märksa resoluutsemad. Kas tõesti peavad Euroopa linnades hakkama lõhkema pommid nagu Iisraelis, et eurooplased mõistaksid: nad on iisraellastega ühes paadis nii strateegiliselt kui ka kultuuriliselt (Spinoza tõestas omal ajal, et judaismi ja kristluse vahel pole olemuslikku kuristikku).

Eestlased võiksid juutidelt õppida eeskätt seda, kuidas viimseni ja kaljukindlalt seista oma rahvushuvide eest, mida keegi kusagil ka ei räägiks või ei ütleks.