Et aga põlvkivisektor on oma ülimuslikkuses valitsuse ja põhiseadusliku võimu ees veendunud ja kindel, selle kohta pole vaja tõendeid kaugelt otsida. Oma finantside 2007. aasta aprilli-detsembri vahearuandes teatab Eesti Energia häbenematult: „Viimase 12 kuu põlevkivi toodang moodustab 15,5 mln tonni. Eesti Energia kontsern jätkab põlevkivi kaevandamist ja sellest elektri tootmist ka tulevikus. Lisaks planeeritakse laiendada põlevkivist õli tootmist ning leida maavarale ka teisi kasutusvaldkondi.” Kuna prognoosid, mis on ettevõtte tulevase majandustegevuse aluseks näitavad tarbimise kasvu ning Eesti Energia ei pea vajalikuks ülima riskina märkida riigikogu seatavaid piiranguid tooraine osas, siis järelikult ollakse kindlad, et valitsus ongi juba kapituleerunud. Riigikogu teatavasti praeguste mängureeglite järgi arengukavade sisus muudatusi teha ei saa. Kui valitsus pole seadnud põlevkivi kaevandamise mahule piirangut, ei saa riigikogu seda ka lisada. Kui juba praegu kulutab Eesti Energia üksi 15,5 miljonit tonni põlevkivi, aga vähemasti teist sama palju tahavad saada õlitööstused, pole ime, et ka 20 miljoni tonnise aastamahu piir vaikselt päevakorrast kipub kaduma. Ikka printsiibil, et toodang raske raha eest välismaale, keskkonnaprobleemid meile. Juba 1991. aastal seadis toonane ülemnõukogu põhimõtteks, et kuni põlevkivielektri hinnas ei kajastu kõik keskkonnakahjud, ei ole võimalik seda ekspordiks toota. Teatavasti ei ole kõik kulud tänaseni elektri hinna osa (keskkonda hävitava tegevuse tagajärgede hüvitamine), eksport aga käib uhkelt! Eesti Energia raporteeris, et tänu Soome kaablile õnnestus mullu Soome müüa üle 1,5 TWh elektrit, kogueksport moodustas 30% sisetarbimisest. Eestis müüdava (suletud turu) elektri hind on alla tegelike kulude. Kummaline küll, aga enam-vähem sama hinnaga on elektrit müüdud ka välismaale (vastavalt 26 ja 28 eurot/MWh). Seega saast meile, raha neile (ei-tea-kellele). Oma keskkonna, niigi keskkonnakatastroofi seisundis Ida-Virumaa arvelt doteerime Põhjamaade energiaturgu.
Nagu osutab Linköpingis möödunud nädalal sotsiaalteadusliku väitekirja kaitsnud Rurik Holmberg (Postimehes 17. V refereeriti töö põhiseisukohti kahjuks üsna vildakalt), on Eesti põlevkivi huvirühmad kõikide riigikorralduste muutuste järel suutnud „oma asja” ehk konkurentsivõimetu, meie majanduse ja elukvaliteedi arengut halvava tehnoloogia ajastu peremeeste silmis ikka prioriteediks teha ja erandiks pole vaba Eesti aastatel 1992–2008. Jälle on valitsus all ja põlevkivi peal.
On veider, et kui 20 aastat tagasi kõiki mõtlevaid eestlasi ühendanud ümberhäälestumine vabaduse lainele algas just keskkonnakatastroofi teadvustamisest, siis nüüd pillatakse arvestatav hulk ühiskonna vaimujõudu küll võitluses riiklikku iseolemist nullmääraga ohustava võidusamba või oma rahvaesindajate palgakorralduse vastu, kuid vähemasti uut fosforiidisõda vääriva, kasvava keskkonnakatastroofi vastu Ida-Virumaal, mida põhjustab valitsusele kuuluv Eesti Energia koos väiksemate eraomandis liitlastega õlitööstusest ja mis sõna otseses mõttes meie jalge alt maa hävitab, ei kosta protestisilpigi.