Juhan Peegli, tookord noore rahvaluuleteadlase südames oli valus äratundmine eestlasi ja eesti keelt ähvardava hävingu ohust. Selle äratundmise päevadest ja öödest kirjutab ta kakskümmend viis aastat hiljem raamatu ?Ma langesin esimesel sõjasuvel?. Viiekümne neljandal sellist raamatut veel kirjutada ei saanud. Sai aga teha midagi selle ohu enda vastu. Sai teha seda, mida õpetas Juhanile Kreutzwaldi, Jannseni ja Masingu uurimine: toetada võõrvõimule allutatud rahva eneseteadvust tema keeles trükitud ajakirjanduse abil.

Juhan õpetas oma jüngreid: ?Ajakirjandus on alati olnud osa eesti kultuurist. Ilma kultuurimäluta ja nimeta poleks eesti rahvast olemas. Esimesed mehed, kes Eesti rahvast õpetasid end eestlasteks nimetama ning end sakste kõrval võrdse kultuurrahvana tundma, olid need mehed, kes eesti keeles ajalehte hakkasid tegema. Meie kohus on nende tööd jätkata.?

See õpetus idanes ja kandis vilja, vaatamata sellele, kas Juhani õpilased töötasid Teeks Kommunismile ümber nimetatud Sakalas või Eesti NSV Raadio ja Televisiooni Komiteeks muudetud Eesti Raadios.

Tartu ajakirjandusstuudium kujunes vaba mõtte saarekeseks, mida Juhan ja tema õpilased kiivalt hoidsid ja harisid olukorras, mida Juhan ise armastas iseloomustada papa Jannseni sõnadega: ?Kui vaid mõni mees teaks, kuidas mõni mees munade peal peab kõndima?.

Praegu on see aeg saanud ajalooks. Ka see hirm eesti keele ja kultuuri pärast, mis Juhanit sundis akadeemilist ajakirjanikuharidust Tartu ülikooli kaitsvate seinte vahel alustama, võiks saada ajalooks. Kui saaks. Kas eales tohib saada?