Küll aga saab seista selle eest, et kultuuri rahastamises valitseb oma sõltumatu loogika ja kultuuripoliitikud oma ?monumendid? pigem ikka enda leidlikkuse ja initsiatiivi kui kultuurirahastamise täieliku riikliku allutamise toel püsti panevad. Senised kultuuriministrid on aga üritanud rõhutada valitsuse ja ministri vastutust kogu kultuuripoliitika eest ja püüdnud järjekindlalt minimeerida laiemapõhjalise otsustamise osakaalu ja iseseisvust. Väljendugu see siis ministeeriumi töötajate kultuurkapitali nõukogudesse määramises või juba ette ära otsustatud, suure üldrahvaliku tähtsusega projektide või ehitiste rahastamise kultuurkapitali kaela lükkamise süvenemises.
Konfliktsituatsiooni, mis on paisanud segi kulka sihtkapitalide ja kogu kultuuri rahastamise sisemise loogika ? kirjanduse sihtkapital finantseerib üksikprojektidena üldkultuurilisi ja ühiskonnateaduste-alaseid tõlkeid, kuna ei kulka valdkondadevahelises ega ministeeriumi eelarvereas lihtsalt ei ole ega kardetavasti saagi isegi potentsiaalselt olema vakantsi ?, on püütud eksitavalt taandada nn. institutsioonide ja projektipõhise rahastamise konfliktiks. Edasine demagoogia on juba lihtne: on mingid avangardistidest hullud, kes tahavad lammutada seniseid institutsioone, millel ju tõepoolest on mahasalgamatu osatähtsus ja roll meie kultuurielus. Oluliste institutsioonide üleslugemisega püütakse näidata vähetähtsana fakti, et institutsionaalsel põlistamisel tehti üsna karme vigu ja tekitati raskesti taastatavad augud audiovisuaalsete, aga ka kujutavate kunstide arengusse ja rolli ning õigustada soovimatust vea parandamisel midagi otsustavat ette võtta. Müüt väljakujunenud institutsioone hävitada püüdvatest projektipooldajatest hulludest on mõeldud ka õigustama kultuurkapitali süvenevat kaasamist institutsioonide eelarverea puudujääkide katmisel. Kultuurkapitali iseseisvuse eest seismine ei võrdu aga kindlasti väljakujunenud institutsioonidele vastuseismisega.
Nüüd aga on riigikogus hasartmängumaksu seaduse muudatuse menetlemise justkui kohatu kaasandena tehtud ettepanek muuta ka senist kunstimuuseumi ehitamise rahastamise skeemi, nii et seni vähemalt formaalselt kultuurkapitali eelarves olnud ja kultuurkapitali nõukogu pädevusse kuulunud summad läheksid otse riiklikult tagatud laenu tagasimakseteks. Loodetavasti leitakse muuseumi ehitamise rahastamisel kerkinud raskuste lahendamiseks siiski mõni teine tee, sest nii võib reformierakonna kultuuripoliitikute kiire ja tähelepandav kivinemisiha küll rahuldatud saada, kuid hinnaks ei ole enam lihtsalt kultuuriotsuste laiapõhjalisuse ja asjaomaste inimeste ringes püsimise jätkuv ahenemine ning kultuurkapitali iseseisvuse vähenemine, vaid küsitavaks muutub ka kultuuriavalikkuse osa teiste riiklikult tähtsate kultuuriobjektide rahastamisel kaasarääkimisel. Uskuda, et kunstimuuseumi laenumaksete raha tagasimaksmiseks mineva kümnendi järel kulka eelarvereale lihtsalt kenasti ja viisakalt tagasi tuleb, on liiga ilus.