Mõtlema hakkamiseks on vaja leida mõned toetuspinda pakkuvad faktid. Globaalne võrk teeb infootsingud väga lihtsaks. Mis selgub? Küsimus ei ole Hietases, apartheidis ega Moskva kurjuses. Helsingis ilmunud pamflett „Eesti külm sõda” on puhas äri. Meid ei tohiks enam üllatada tõsiasi, et Soomeski valitseb vabaturumajandus, mis tähendab ka ettevõtete konkurentsi. Konkurents on küllalt tihe ka infoäris. Võib-olla tihedamgi kui meil. Kõik üritavad müüa, leida tooteid ja vaatenurki, mis publikut erutaksid. Soomlaste soojad tunded meie vastu on üldteada. Seetõttu pole positiivne uudis Eesti ja eestlaste kohta üldse mingi uudis. Negatiivne aga küll, sest ärritab, tekitab vastuvaidlemist. Kontrollitud värk (eriti ajalooraamatute peal).
Niisiis, kui kirjastus Tammi tuli välja teatega, et kavatseb taaselustada oma kunagi populaarse poliitilise publitsistika sarja (avalöögiks mai keskel ilmuv rahvaesindaja Heidi Hautala Venemaa-kriitiline pamflett „Venäjä-teesit”), oli ainult aja küsimus, mil konkurendid kirjastusäris reageerivad. WSOY otsustas läheneda küsimusele uuenduslikult ning tekitada integreeritud toote, see tähendab, tehakse koostööd ajakirjaga Apu, Radio Helsinki ja telekanali Nelonen uudistega. Millalgi peaksid paketile lisanduma võrguteenused. Kogu seeria kaubamärgiks on valitud „Barrikadi”, mis viitab provokatiivsusele.
Sarja toimetajad Harri Nykänen ja Jouni Tervo räägivad ajakirjas Apu, et Soomes upub palju olulisi teemasid ja eripäraseid vaateid üldiste uudistevoo alla ning lihtsalt hapneb ja et „Barrikadi” sarjal pole mingit ideoloogilist peajoont, tekstid, mis sarja pääsevad, ei ole toimetajate vaadetega kooskõlas. Peaasi on müügiedu.
Ühesõnaga, lihtne äri, mille vastu meie parimagi tahtmise juures ei saa (sest raamat+ajakiri+raadio+TV+veeb on päris tugev kombinatsioon). On üsna loogiline, et Eesti-teemalist arutelu Soomes tuleb alustada negatiivsest. Tallinna kildude aastapäev tundus hea teema, eriti, et Eestis leidus küllalt sündmuste kordumist ennustavaid hääli. Milline hea uudistefoon uue seeria avateosele. Kuid ega peale Hietase ühtki sapist valvekirjutajat, kes sirgjooneliselt kuulutaks, et eestlased on süüdi ja kõiges süüdi, soomlastel võtta polegi. Kõik teised ju mõistavad meid, on „kodustatud”, arvaks Hietanen. Seega loogiline, müügikaalutlusest lähtuv valik ja pakkumine. Ja oodatud tulemus. Autori marginaalsuse kompenseerib Eesti kõrgetasemeline reaktsioon ja meediakära, mis annab omakorda põhjuse Soomes kordusuudiseid teha.
Õigupoolest peaksime Eestis õnnelikud olema, et Soomeski leidub üks narr, kes nutab taga kommunistlikku ilmakorda. Sest tema abiga õnnestub üle pika aja ehk Soomes vennasrahvusluse-alast avalikku debatti pidada, leida uusi vennastumise teid lisaks neile, millele pandi alus 90, 80 ja 20 aastat tagasi. Sest, kas me siis polegi viimastel aastatel kurtnud Soome meedia aina kahaneva huvi üle Eesti vastu? Soome püsikorrespondentide hulga kahanemise üle Tallinnas? Ikka oleme. Nüüd lõpuks kerkib Eesti ehk infokaupmeeste ühistegevuse viljana jälle tähelepanu keskmesse. Ja väga hea, sest nii pääseb ehk ka mõni asjatundlik ja osav eesti autor suuremale turule oma tõde levitama.